Teipe, ehk nahale kantavaid kleeplinte on palju erinevaid:
Kinesioteip on tehtud kas sünteetilisest või puuvillasest materjalist ning selle aluskülg on kaetud liimiga, mis võimaldab seda sarnaselt plaastrile nahale kanda.
Kinesioteibi tööfunktsioon on kaheosaline.
Esiteks, meie nahk, ühtlasi ka meie keha suurim organ, on meie ajuga ühenduses läbi nahas asuvate närvide. Teadlikult kasutades kinesioteibi elastseid omadusi, on füsioterapeudil võimalik mõjutada inimese kesknärvisüsteemi läbi naha. Seega saab füsioterapeut teibiga suurendada/vähendada lihasaktiivsust, seeläbi mõjutades ka liigesliikuvust, andes ajule soovitud signaale läbi naha.
Teiseks, pärast vigastust on tihtipeale meie keha arusaam liikumisest häiritud, teibi kasutamine aitab anda kehale tagasisidet toimuva kohta. Näiteks, kui inimene on väänanud hüppeliigest, ei saa aju alati aru, mis asendid tema jaoks turvalised on, kasutades teipi sihtotstarbeliselt, saame me anda vastavaid signaale, kui liiges on liikumas suunda, kus on võimalus hüppeliigest uuesti vigastada. Vastukaaluks aktiveerib aju lihased, mis aitavad liigest turvalises liikumisulatuses hoida, ning samuti aitab kaasa kinesioteibi võime teataval määral liigest fikseerida.
Loe lisaks :
Kinesioteipimise mõjudest lisaks :
https://www.painscience.com/articles/kinesio-taping.php
Kinesioteipimise mõjust lihasaktiivsusele:
https://www.bodyworkmovementtherapies.com/article/S1360-8592(17)30227-9/abstract
Teipimine on kasulik abivahend, andmaks kehale vajaliku lükke paranemise suunal. Meeles võiks ka pidada, et teibi kasutus peaks olema mingi eesmärgipõhine, ehk enne kasutama hakkamist võiks konsulteerida füsioterapeudiga, kas teibi kasutamine on põhjendatud ning kuidas seada võimalikult efektiivselt peale kanda.
Meeles tuleb ka kindlasti pidada, et kinesioteip ei ole mõeldud igaveseks kasutamiseks. Üldiselt võib seda peale jätta ca 2-4 päevaks olenevalt inimese naha tundlikkusest ning kui aktiivseid tegevusi on vahepeal tehtud.
Peamine põhjus, miks teip tuleb eemaldada on infektsiooniohu alandamine, kuna teip kogub endasse rasu ning baktereid, ei ole seda soovitatav üle nelja järjestikuse päeva peal hoida.
Samuti peaks jälgima naha kvaliteeti, kui teipi uuesti peale kanda. Uue teibi aplikatsioonil peaks olema nahk värske ja ei tohiks eelmisest korrast punetada (kindlasti ei tohi teipi kanda lahtistele haavadele).
Kui teip on juba peale kantud, siis tuleb jälgida, et antud piirkond ei hakka väga tugevalt kinesioteibi ümber punetama või sügelema, see võib olla märk allergilisest reaktsioonist ning teip tuleks koheselt eemaldada.
Üldiselt on kinesioteip ohutu, ning efektiivne viis valu moduleerimiseks, liigesliikuvuse piiramiseks või paistetuse alandamiseks, kui seda õigesti kasutada!
Inimese lülisammas koosneb kokku 33 lülikehast, 7 neist on nimetatud kaelalülideks või tservikaal lülideks, 12 torakaal e. selja keskosa lüli, 5 lumbaal ehk alaosa lüli, ülejäänud 9 lüli on omavahel kokku luustunud ning moodustavad sabakondi .
Lülisamba üldine ehitus on sarnane kõikides selja piirkondades (kaelas, keskseljas, alaseljas ning sakraalosas), kuid väikesed erinevused dikteerivad nende tegelikke tööeesmärke. Võrreldes teiste piirkondadega on kaelalülid madalamad ning väiksemad, kuid nad võimaldavad suures ulatuses liikumist, et me saaksime igale poole mugavalt vaadata.
Inimese närvisüsteem koosneb kahest osast: kesknärvisüsteemist (keha kontrollkeskus), ehk aju ja seljaaju ning periferaalsest (signaali edastaja ja suunaja) närvisüsteemist, mis ühendab kesknärvisüsteemi keha kõikide piirkondadega.
Seljaaju kulgeb mööda lülisamba luust moodustunud kanalit. Periferaalsed närvid väljuvad lülisamba kanalist läbi väikeste ümarate kanalite, millel on üsnagi naljakas nimetus – lülivahemulk. Sealt edasi kulgevad närvid mööda keha edasi.
Kaelast väljuvad närvid lähevad pea ja näo piirkonda, turja, õlgadesse ning kätesse. Selja keskosa närvid juhivad rindkere piirkonda ning alaselja omad mõjutavad alakeha. Periferaalsed närvid toimetavad impulsse ajust lihastesse, et juhtida inimkeha, kuid viivad ka informatsiooni tagasi ajule.
Kas katsutav pind on sile või krobeline, kui kõvasti sa käesolevat asja pigistad, kas vesi on soe või külm. Kogu see info liigub läbi meie närvide seljaaju ning ajuni ning kui vaja, siis keha reageerib vastavalt – kui on liiga külm, siis ahendatakse veresooni ning inimene hakkab sooja säilitamiseks värisema, kui katsutav pind on liialt kuum tõmmatakse käsi välkkiirelt eemale.
Tavaliselt eeldab inimene, et valu asukoht on ka vigastatud piirkond, kuid närvisüsteemi puhul ei pea see paika. Probleemi tegelikuks põhjustajaks võib olla hoopiski teine piirkond.
Kuna närvide teekond on looklev ja suhteliselt keerukas, sest närvid kulgevad luude ja liigeste ümbruses, lihaste vahel ning läbi lihaste ja seetõttu võib närv jääda ka oma teekonna jooksul kinni teiste kudede vahele. Kuna närvid ei veni, vaid libisevad nagu jalgratta piduritrossid, on kehal kombeks esimese reaktsioonina tõmmata närvi ümbritsevad lihased pingesse kui see ohtu tajub.
Kõige tüüpilisem on näiteks see, kui inimesel tekib konditsioneeri või külma ilma tõttu surin küünarnuki või käelaba piirkonda. Eeldaks esimese asjana, et probleem pesitseb käes, kuid võib olla hoopis kaelas. Kuna külm põhjustab kiiret veresoonte ahenemist ning lihaspinge suurenemist, siis sellega kaasuvana võivad kaelalihased pitsitada kätte suunduvaid närve (radikulopaatia), mistõttu ebamugavus (surin, sipelgate tunne, tuimus, põletav valu, ülitundlikkus) tekib teises kohas kui on tegelik probleem.
Sarnase murega võivad kokku puutuda ka näiteks jalgratturid. Kuna jalgrattasportlane veedab palju aega sadulas, tähendab see, et alaseljast väljuvad närvid, mis jooksevad puusa tagaosast üle, on komprimeeritud positsioonis. Seetõttu võivad jalgratturid tihtipeale kurta jalgevahe tuimust, valu, urineerimis või seksuaalfunktsiooni häireid, mis esmareaktsioonina viitab probleemse piirkonna patoloogiale. Küll aga võib jalgratturite puhul olla probleemi allikaks hoopis pudentaalse närvi pitsumine lihaste vahele ning sellega kaasneb rodu murettekitavaid sümptomeid.
Ebaloogilisi valulikke piirkondi võib tekitada probleemne piirkond lülisambas endas. Kõige tüüpilisemalt võib lülisambas probleeme tekitada diskid, lülisamba kanal või lülivahemulk, liigeste ärritumine/kulumine.
Diskid on geelpadjandid mis on iga lülisamba lüli vahel. Nad käituvad kui amortisaatorid ning võimaldavad liikuvust. Juhul kui diskis tekib vigastus, tekib see tavaliselt selgmisel suunal, mis tähendab, et vigastus on väga lähedal periferaalsetele ning tsentraalsetele närvidele.
Diski vigastusest võib tekkida keemiline keskkond või füüsiline surve, mis mõjub närvisüsteemile ärritavalt. Sellisel juhul olgugi, et vigastus ise on tegelikult lülisambas, on inimeste peamised kaebused hoopis õlas ja käes. Tuntakse tuimust, põletavat valu, teravaid “elektrilööke”. Sarnaselt diski probleemidele võivad ka lülisamba liigeste probleemid tekitada sarnaseid probleeme.
Põhjuse välja selgitamiseks on mitmeid erinevaid vahendeid:
Rühti suhtutakse kui staatilisse kehaasendise, kuid tegelikult ei ole rüht kunagi staatiline. Pidev väikeste korrektuuride tegemine ning pidev töö nii lihaste kui ka närvisüsteemi jaoks. Rühi olulisus avaldub keha võimekuses liikuda.
Kui kehaasend vajub ühte äärmusesse, on reeglina ajapikku tulemuseks liikuvusulatuse langus. Mõnel väga halva rühiga inimestel ei pruugigi probleeme olla, kui nad on võimelised liikuma vastassuunda loomulikus liikuvusulatuses. Küll aga reeglina kauaks see nii tavaliselt ei jää.
Ideaalrüht jääb tavaliselt liikumissuundade keskpunktiks, kus keha teeb võimalikult vähe aktiivset tööd asendi säilitamiseks. Halb rüht põhjustab rohkelt adaptiivseid muutuseid (mida hindab füsioterapeut), et selliseid kehaasendeid pikaajaliselt säilitada.
Näiteks palju räägitud nutikael, põhjustab kaela eesmise ning külgmiste stabilisaatorlihaste lühenemise, ning kaela taguste lihaste pikenemise, kuna inimesed hoiavad pead ette kummardatult pikemat aega. Iseenesest kui inimese eesmärk on telefoni terve elu pidevalt vaadata ei pruugi muret ollagi, küll aga kui ta soovib ka kõndida enda ette vaadates, või vahel öist taevast imetleda võivad tekkida probleemid tingituna keha adaptsioonist ainult võimaldada alla vaatamist. Otse ja üles vaatamine ei ole keha jaoks enam omane. Siis on suur tõenäosus eelnevalt mainitud probleemide tekkele.
Arvestada tuleb, et tavaliselt närvisüsteemi probleemide lahendamine võib võtta oodatust kauem aega. Tavapärastelt on kehas toimunud adaptiivsed muutused kohastumiseks, mille ümber õpetamine ning muutmine võtab aega nädalaid või isegi kuid.
Kaela ja alaselja probleemide puhul on tavaliselt meiepoolne soovitus, et võimaluse korral võiks vältida kõhuli magamist. Kõhuli magamisasend põhjustab kaela sirutamist ning suures ulatuses pööramist, mis kaela lülide osas põhjustab närvi teekondade ahenemist ning liigeste kokkusurutust. Seega ühelt poolt võib olla see mure tekkeallikaks, kuid ka paranemise takistavaks faktoriks. Alaseljas põhjustab kõhuli magamine tavaliselt lihaspingeid, mis mõjutavad paranemist samuti negatiivselt.
Soe ja külm, on lihtsad meetmed, millega valu leevendada. Kaela ja alaselja tundlikkuse tõttu, soovitan ma külma kasutamist haruharva. Reeglina on sooja kasutus (10-15 minutit, kuumakotti, sooja vanni või dušši) positiivse mõjuga. See lõõgastab lihaseid, suurendab verevarustust ning võimaldab kiiremat paranemist, vähendab kompressiooni närvidele ning pakub valule leevendust vähemalt mõneks tunniks.
Kindlasti tuleks pöörduda kaela ja alaselja probleemide puhul ka füsioterapeudi poole, sest füsioterapeut hindab olukorra tõsidust ning leiab ravivõimaluse mis sobib just teie probleemi iseloomuga!
Närvid ning nendega kaasnevad mured on ebameeldivad, komplekssed ning võivad kaasata ka keha piirkondi, mis otseselt ei ole probleemi tekitajateks. Tavaliselt on enamus neist kindlasti arvestatavalt leevendatavad või lõplikult lahendatavad. Selleks tuleb leida endale sobiv füsioterapeut, kes oskab teid nõustada ning leida võimalusi keha pikaajaliselt tervena hoidmiseks!
Reakt Füsioteraapia kliinikus puutume me kokku erinevatest vanusegruppidest inimestega, kelle sportlik taust on väga varieeruv. Probleemide põhjustajad ning taastumisvõimekus on reeglina tugevalt sõltuvad nende aktiivsuse astmest.
Füsioterapeutidele valmistab muret tõsiasi, et liiga paljudel noorsportlastel on ennetatavaid ja ravitavaid probleeme ning nende ravi alustamiseks oodatakse liiga kaua.
Sportlased, olgu nad professionaalid või harrastajad peaksid kohtlema oma keha töövahendina, mis vajab hoolitsust ning tähelepanu.
Valud ja vigastused on mingil määral spordi tegemise osad, ikka tuleb vahetevahel ette mõningaid väänamisi või põrutusi, kuid kui vigastused hakkavad pidevalt piirama treeningutel osalemist, igapäevaseid tegemisi, tuleks nendega ravimiseks midagi ette võtta nii pea kui võimalik
Kontaktsed – need on traumaatilised vigastused, mida on raske ennetada. Kontaktsed vigastused tähendavad, et sportlased on kellegi või millegagi kontakt, mis vigastuse tekitab – teine sportlane, treeningvahendid jms;
Mitte kontaktsed – mitte kontaktsed vigastused on suures osas ennetatavad piisava eeltööga. Need tekivad, mitte kontaktsetes olukordades – näiteks lihasvenitused plahvatuslike liigutustega, sidemete venitused ebaõnnestunud sammust või liigutusest.
Valusid ja vigastusi võib tekkida ka koormuse tõusust või langusest, mille tõttu nõutakse kehalt rohkemat, kui milleks ta kohastunud on. Seetõttu võivad tekkida mikrorebendid, põletikulised keskkonnad jms.
Ülekoormuslikud vigastused mõjutavad kudede kvaliteeti ning loovad aluse tõsisemate traumade tekkeks. Ülioluline on, et sportlased, treenerid ja lapsevanemad pööraksid valudele ning ebamugavustele tähelepanu.
Tihtipeale taanduvad väiksemad pured kiiresti iseseisvalt, kuid reeglina võiks otsida abi füsioterapeudi käest, kui valu on kestnud kauem kui 1 nädal. Kui valu allikas on traumaatiline (väänamised, kukkumised või löögid) oleks õigem konsulteerida koheselt, et välistada vigastusi, mis võivad sportlase karjääri tulevikus negatiivselt mõjutada.
Üle nädala kestvaid valusid nimetatakse akuutseteks, mis tähendab et kudedes ei ole veel toimunud tugevaid degeneratiivseid muudatusi. Sellepärast on paranemine kiirem ning täieliku koormuse juurde naasmine vaevatum.
Küll aga kui valu on jube kestnud üle kuue nädala, halvemal juhul (mida me kahjuks tihti kohtame) juba aastaid, on ravimine absoluutselt võimalik, aga see nõuab oluliselt rohkem vaeva ning pühendumist.
Seega pöörduge julgelt Reakt füsioteraapia füsioterapeutide juurde julgelt esimesel võimalusel, mitte ärge oodake, kuni olukord kannatamatuks muutub.
Noorsportlaste puhul on see eriti määrava tähtsusega, kuna vigastused võivad tekitada adaptiivseid mehhanisme, mis võivad sportlase muuta vastuvõtlikumaks tõsisematele vigastustele.
Paljud eelnimetatud vigastustest tulevad meie blogis lähemalt jutuks tulevikus, kuid valdav enamus nendest vigastustest on kindlasti ravitavad, aga ka ennetatavad, kui võetaks kasutusele teatavaid meetmeid ja spordi tegemise juurde käivaid taastavaid „rituaale“.
Ennetustöö ning sellega kaasnevad tehnikad on osaliselt võimalik sportlasel endal ära teha, kuid kindlasti oleks kasulik kasutada ära ka professionaalsete füsioterapeutide abi, nõu ning tehnikaid, et teha seda jätkusuutlikult ning võimalikult tulemusterohkelt.
Sportlane tahab keskenduda treeningutele ja saada neis maksimaalset kasu, ning füsioterapeut saab selles osas olla abiks, et treening oleks nauditav, efektiivne ning tagasilööke esineks võimalikult vähe.
