fbpx

SISSEJUHATUS

Passiivsust saab seletada kui tegevusetust või pigem soovi puudumine ise asju/tegevusi läbi teha. Passiivseteks tegevusteks peetakse televiisori vaatamist, videomängude mängimist, telefoniga rääkimist, nutiseadmes „istumist“, muusika kuulamist, arvutis tegutsemist, igavlemist, lõõgastumist, mõtlemist ja mitte midagi tegemist. Loomulikult ei ole passiivsed tegevused läbi ja lõhki halvad, pärast vaimselt või füüsiliselt kurnavaid tegevusi või raskeid tööpäevi on passiivsetel tegevustel tõestatud rahustav ja ajutegevust stimuleeriv efekt. Passiivsuse domineerimine aktiivsuse üle on inimese kehale pikapeale elukvaliteeti halvendav faktor. Kehalised probleemid nagu ülekaal, diabeet, valusündroomid ning ka vaimse tervise kõikumine on seotud passiivse eluviisiga. 

FÜÜSILISED MÕJUD

Ülekaalulisus

Arenenud riikides on passiivse eluviisi levik väga laialdane, seda nii töö kui ka inimeste enda aktiivsuse mõttes. Passiivsust on seostatud ülekaalulisega, mis on hetkel maailmas üsna suureks probleemiks, kuna omakorda ülekaalulisusega seotud haigused koormavad meditsiinisüsteemi. Kõige sagedasemad haigused, mida ülekaalulisus võib põhjustada, on diabeet ja südame-veresoonkonna haigused (ateroskleroos, vererõhu haigused, südameinfarkt). Passiivne eluviis vanemate poolt kandub sageli üle ka nende lastele, kuna elatakse sarnases keskkonnas. Ülekaalulistel lastel on samuti risk haigestuda sarnastesse eelmainitud haigustesse, samas on nad ka sotsiaalselt vähem aktiivsed. Hetkel levib palju ülekaalulisust „ravivaid“ metoodikaid, näiteks erinevad dieedid, toidulisandid, harjutusprogrammid jt. Kõik sellised “kiired” lahendused on tavaliselt lühiajalise mõjuga ning kõige edukam viis kaalu langetamiseks on kehalise koormuse tõstmine ja paremad igapäevased toiduvalikud.  

Mõju lihastele

Sarnaseid efekte on lihaste massi muutuses märgata nii vanemaealistel kui ka noortematel passiivse eluviisiga inimestel. Lihaste kasvuks, või isegi nende säilitamiseks on vaja füüsilist stiimulit, mida enamasti saavutatakse aktiivsete tegevustega. Lihased on hästi kohanemisvõimelised ja tajuvad üsna ruttu, kas inimene on aktiivne või mitte. Selle tagajärjel korrigeeritakse lihaste suurust ja jõudu vastavalt füüsilise aktiivsuse tasemele, inaktiivsuse tõttu lihasmass ja jõud vähenevad. 
reielihased läbilõikes
Reielihased läbilõikes: vasakul aktiivne inimene, paremal passiivse eluviisiga inimene (tumedam lihaskude, heledam rasvkude).

Muud koed

Peale lihaste mõjutab passiivne eluviis ka keha muid kudesid, sealhulgas luukude, kõõluseid (lihaste ja luude kinnitus), kõhresid (luude otsmine liigeseid moodustav kude) ja sidemeid (liigeste stabilisaatorid). Eelnimetatud koed vajavad tugevamaks ja kvaliteetsemaks muutumiseks koormust, luukoele meeldib põrutav koormus, kõõlustele pingestav, kõhredele liigeste liigutamine ja sidemetele erinevad tasakaaluga seotud toimingud. Vastasel juhul koed pikapeale degenereeruvad ning vigastuste risk aktiivsetel tegevustel suureneb. Lisaks mõjutab passiivne eluviis rasvkoe intensiivistunud kuhjumist, kuna seda ei kasutata energeetilistel põhimõtetel piisavalt ära. 

VAIMSED MÕJUD

Võimalused passiivsemaks eluviisiks suurenevad meie kaasajal pidevalt, mis seab järjest suuremat ohtu ka inimeste vaimsele tervisele, seda enam noorte inimeste seas. Kõige selgem seos passiivse eluviisi ning vaimse tervise osas eksisteerib kehaliste mõjutuste tagajärjel. Nagu eelpool mainitud, kaasneb inaktiivse eluga sageli ülekaal, mis omakorda on põhjuseks vaimse tervise probleemidele nagu madal enesehinnang, motivatsioonipuudus, ärevus ning depressioon. Füüsilisi mõjutusi on veel mitmeid, kuid märkimata ei saa jätta ka vaimseid nagu suhted inimestega, tööstress, ebarealistlikud ootused/lootused jpt., mis võivad samuti suunata inimest rohkem passiivsusele. Ka füüsiliselt aktiivsetel inimestel esineb siin-seal erinevaid psühholoogilisi haigusi ning probleeme, kuid leitud on, et passiivne eluviis mõjutab nende teket oluliselt rohkem. Eriti suureks mõjuriks peetakse suurenenud „ekraaniaega“ (aeg, mis veedetakse vabal ajal telefonis, arvutis, tahvlis, telekas jt.). Mentaalne ning füüsiline tervis on üksteisest vägagi sõltuvad, mida aktiivsemalt inimene tegeleb mõlema poole arendamise ja tervendamisega, seda tervem ta on. 

PASSIIVSETE TEGEVUSTE KASULIKKUS

Kuigi passiivne eluviis on üldiselt kehale pärssiva mõjuga, on osadel inaktiivsetel tegevustel ka selge positiivne mõju nii füüsilisele kui ka vaimsele poolele. Näiteks raamatute lugemine stimuleerib aju töötamist ning tipneb vanemaealistel lausa pikema elueaga. Videomänge on tegelikult taastusravis kasutatud juba pikka aega, et õppida näiteks mingisugust keha piirkonda uuesti või paremini liigutama ning ka mõtlemisvõimet arendama. Samuti luuakse „aktiivseid“ videomänge, et aidata eriti noorema populatsiooni hulgas võidelda ülekaalulisuse vastu. Pärast vaimselt ja füüsiliselt koormavaid tegevusi aitab telefonitsi tuttavatega rääkimine vähendada stressi ja ärevuse tekkeriski ning sagedust. Ka meditatsioon ongi põhimõttega, et parandada psühholoogilist tervist ning treenida vaimsust. Käputäis kasulikke omadusi ei õigusta muidugi passiivset eluviisi, palju rohkem saame keha parandada läbi aktiivsuse.
virtuaalreaalsus

VÕIMALUSED MUUTUSTEKS

Et saavutada tasakaal passiivse ja aktiivse eluviisi vahel, peab iga inimene ise leidma võimalused, kuidas seda ellu viia. Toome välja mõned soovitused, millest on aktiivsuse suurendamise eesmärgil palju kasu. 

KOKKUVÕTE

Passiivsel eluviisil on kehale mitmeid kahjulikke mõjureid: vananeme kiiremini, aeroobne võimekus langeb, lihase mass ja jõud väheneb ning ka vaimne tervis langeb. Mõõdukas suhe passiivsuse ja aktiivsuse on äärmiselt individuaalne, kuid kindlasti tagab parema elukvaliteedi inaktiivse elustiiliga võrreldes. Maailma Terviseagentuur soovitab täiskasvanutel teha nädalas 150 minutit madala intensiivsusega aeroobset treeningut (jalutamine, jooksmine, rattasõit jt.) ning 2 korda nädalas jõutreeningut suurtematele lihasgruppidele – see võiks olla eesmärgiks igaühele, kes soovib suurendada või säilitada oma füüsilise aktiivsuse taset.

Sissejuhatuseks:

„Minu töö on minu jõusaal“ – kuulen seda lauset ikka ja jälle füüsilise töö tegijatelt, kui küsin nende töövälise kehalise aktiivsuse kohta. Füüsiline töö on kindlasti kehale mitmes võtmes parem, kui kontoris toolil istumine. Aktiivsem amet tagab tööspetsiifiliste oskuste ja liigutuste perfektsuseni väljakujunemist ning põletab tublisti kaloreid, kuid see ei tähenda, et korralikust treeningrežiimist oleks vaja hoiduda. Igal elukutsel on omad riskid kehaliste (ja psühholoogiliste) murede väljakujunemiseks. Füüsilise töö olemasolu ei tohiks olla vabandus mitte treenimiseks ja alljärgnevalt on kirjas, miks see nii on. 

Progressiivne lihaste koormamine on füüsilist tööd tehes võimatu

Üks treening ei tee sind Mart Seimiks, kaks ka üldiselt mitte. Lihaste jõu kasvamine toimub läbi pikaajalise progresseeruva treeningu, üks mitmeid põhjuseid, miks jõutreeningut peaks regulaarselt tegema. Näiteks, kui jõuad teha 100 kiloga 3x10 kordust jõutõmbel, siis on sul võimalik raskuste lisamisega kindla aja tagant tõsta koormust ja seeläbi arendada suuremat jõudu lihastes. Just see on füüsilise töö juures puudu, järjest suurenev koormus. Isegi kui pingutada terve päev kivide tassimisel, heinapallide loopimisel või muul sellisel, ei pruugi järgmised tööpäevad olla sama intensiivsusega. Lihasjõud jõuab mingisugusel hetkel platoole ja ilma lisatreeninguta see sealt edasi ei liigu. 
ehitus

Füüsilisest tööst ei taastuta alati piisavalt

Illustreerimaks seletan natukene lahti ka mehhanismi, mille tõttu toimub progressiivne lihaste kasv, või vastupidi. Vastavalt inimese kehalisele töövõimele jaguneb füüsiline koormus treeningul või ka füüsilisel tööl neljaks etapiks: algne töövõime tase, treeningaegne töövõime tase, taastumine ning superkompensatsioon. Superkompensatsioon on treeningjärgne ajaline faas, kus keha töövõime on algtasemest kõrgem (vt. allolevat pilti). Vastavalt treeningule ilmneb täielik taastumine ning superkompensatsioon 24-72h jooksul pärast koormust. Seetõttu on oluline ajastada järgmine koormus just sellesse ajavahemikku, et ära kasutada superkompensatsioonist tingitud kõrgendatud töövõime ning progresseeruvalt ja ohutult lihast kasvatada. Füüsilise ameti puhul, kui on raske koormus või pikaaegne ühetaoline liigutamine, ei jõua me ajaliselt kehalise töö järgselt sellisesse faasi, kus on toimunud täielik taastumine või superkompensatsioon. Seetõttu algab järgmine koormus (järgmine tööpäev) faasist, kus kehaline töövõime pole veel algatasemele taastunud ning selliselt on oht füüsiliselt raskel tööl ülekoormuse ning sellest tulenevate vigastuste tekkeks. See kehtib ka liiga raske ning liiga sagedase treeningu puhul. Tavaliselt ei ole füüsilisel tööl koormused siiski nii rasked, et keha ei jõuaks järgmiseks päevaks ära taastuda, kuid liiga väiksese stiimuli korral ei toimu ka superkompensatsiooni ega progressi. 
Näide korraliku treeningu tõhususest

Füüsiline töö ei treeni tervet keha

Ekraanidelt märkame sageli, et füüsilise töö tegijad näevad välja nagu kulturismivõistluste lavalt äsja tulnud musklimäed. Ei ole võimatu olla heas vormis, isegi kui teed füüsilist tööd, kuid selleks on vaja teha eraldi jõutreeningut. Meil võib pikaaegsel töö tegemisel haamriga löömisest käsivars jämedamaks minna, või kasvõi paraneb üldine lihaste vastupidavuslik jõud. Mõned lihasgrupid jäävad paratamatult tähelepanuta ning tekkida võib olukord, kus me teeme endale kasvõi lihtsa liigutuse tagajärjel viga. Jõutreeninguga tegelemine pärast koormavat tööpäeva nõuab üüratut tahtejõudu, kuid regulaarsuse ja pikaajalise treenimise tagajärjel omab märkimisväärset kasu üldisele kehalisele võimekusele. 

Jõutreening aitab teisi lihasgruppe järele

Liigutused on sageli ebaühtlase mustriga. Isegi, kui tegeled päevast päeva, aastast aastasse objektide tõstmisega, võib kasvõi objektide erinev kuju ja raskus põhjustada keha ebaloomulikku koormamist. Sageli ei ole võimalust füüsilise iseloomuga töödel vältida tõstmist „imelikes“ asendites, kergemate objektide puhul ei mängi see tegelikult ka erilist rolli. Regulaarne jõutreening aktiveerib lihaseid nende korrektses mustris ning tõstab koormustaluvust, mis ennetab rasketel füüsilistel töödel erinevate vigastuste tekkimist. 

Kokkuvõtteks:

Juhul kui töö ei koorma keha progresseeruvalt ning ühtlaselt 3-6x nädalas 52 nädalat aastas, on kindlasti kasulik tegeleda jõutreeninguga. Isegi kui töö on eelnevatele kriteeriumitele lähedane, ei ole see kunagi täielikult konstantne ning koormusega tekkivad stressorid erinevad päevast-päeva. Jõutreeningut on arendatud sadu aastaid ühe eesmärgiga – teha inimkeha tugevamaks. Füüsilise töö eesmärk on alati olnud sama – et töö saaks tehtud. Seetõttu ei ole füüsiline töö alternatiiv jõutreeningule ning see ei saa kunagi seda olema. 

Reakt Füsioteraapia

Meie füsioterapeudid aitavad sul saavutada parima versiooni iseendast. Broneeri aeg vastuvõtule - oled alati oodatud!

Broneeri aeg
linkedin facebook pinterest youtube rss twitter instagram facebook-blank rss-blank linkedin-blank pinterest youtube twitter instagram