fbpx

Skolioos tuleneb kreekakeelsest sõnast skoliosis (tähendab painet) ning iseloomustab lülide omavahelist paindumist küljele koos lülikeha(de) rotatsiooniga. Esineb umbes 3% inimestest, sagedamini vanusevahemikus 10-20 aastat ning naistel rohkem kui meestel. Ravile pöördumise peamisteks põhjusteks on rühimuutused ja alaseljavalud. Skolioosi korral on oluline varajane diagnoosimine, juba tekkinud kurvatuuride korrektsioon ning nende progressiooni ennetamine.
skolioos

SKOLIOOSI TEKKEPÕHJUSED

Enamus skolioosidest on idiopaatilised (80%) ehk teadmata tekkepõhjusega. Idiopaatilised jagunevad veel omakorda infantiilseks (0-3a.), juveniilseks (4-9a.), noorukiea idiopaatiline skolioos (10+a.) ning täiskasvanuea skolioos. Idiopaatilise skolioosi tekkepõhjused ei ole veel hästi teada, kuid seostatakse kiire kasvuga, pärilikkusega ning lülisamba struktuuride degeneratsiooniga. Skolioos on progresseeruv sellisel juhul, kus lülisammas on alles kasvamise faasis. Täiskasvanutel idiopaatiline skolioos enamasti ei progresseeru. Kõik skolioosid siiski ei progresseeru hullemaks, näiteks infantiilne idiopaatiline skolioos kaob iseenesest 90% juhtudest.
Teiseks on olemas skolioosid, kus on teada kindlad tekkepõhjused, milleks võivad olla: kongenitaalsed arenguhäired, neuromuskulaarsed probleemid, kindlad haigused ning sekundaarsed mõjutused (traumad jt.). Kongenitaalse skolioosi puhul tekivad muutused 6-8 gestatsiooninädala (lootel ema kõhus) sees , ning võivad olla kaasuvaks muudele arenguhäiretele. 
Skolioosiks võib sageli pidada ka funktsionaalset lülisamba kõverdumist, mis tähendab, et lülisamba struktuur ei ole muutunud ning skoliootiline asend on korrigeeritav gravitatsioonijõu vähendamisega (ettekummardus, pikali lamamine jt.). Sellist muutust näeb sageli ühe kehapoole domineerivaid sporte harrastajatel, kui ka passiivsemate eluviisidega inimestel.

KUIDAS SKOLIOOSI ÄRA TUNDA

Reeglina on skolioosi diagnoosimiseks vajalik eest-tagant vaates vähemalt 10° nurga olemasolu lülisambas pluss vähemalt ühe selgroolüli rotatsioon (Cobb’i meetod). Selle jaoks tehakse lülisambast radioloogiline uuring ning selgitatakse välja, mis tasemel ning kui ulatusliku skolioosiga on tegu. 
Röntgenuuringut kasutatakse sageli ainult sellisel juhul, kui kliiniline spetsialist kahtlustab ulatuslikku skolioosi, muu patoloogia tõttu põhjustatud skolioosi või selle üleliigset mõju teistele anatoomilistele struktuuridele. Kliiniline spetsialist sooritab rea teste, mille põhjal hindab kõigepealt, kas skolioos on olemas, kas on funktsionaalne või struktuurne ning seejärel hindab selle mõju üldfüüsilisele tervisele.
skolioos
Kõige sagedamini mitte radioloogilistest uuringutest kasutatakse ettekummardamise (Adams) testi. Selle testi käigus võib näha olla kehapoolte vaheline erinevus roiete asendis, kurvatuuri ulatus ning samuti saab hinnata ka selja liikuvust.
skolioos
Skolioosi diagnoosi kinnistamiseks kasutatakse sageli veel kõnni ja rühi hindamist (ebasümmeetriate väljaselgitamiseks) ning neuroloogilisi teste. Erinevusi võib ilmneda ka jalgade pikkuses ning õlgade kõrguses seisuasendis.  Veelgi võib näha selgroo S või C kujulist kõverust tagant vaadates ja lihaste ebaühtlust ülakehas kehapoolte vahel. Ulatuslikumad skoliootilised kõverused võivad mõjutada ka siseorganite tööd või tekitada survet lülisambast väljuvatele närvijuurtele. Skolioosiga kaasneb ka lülikehade rotatsioon, mis avaldab see otsest mõju rinnakorvile. Kõveruse suunas on selgmiselt tavaliselt roided ning ka abaluu väljaulatuvamad kui teisel pool, rindmiselt on olukord sarnane aga välja võlvub teine kehapool. Deformeerunud rinnakorv võib põhjustada hingamislihaste funktsiooni langust ning vähendada rinnaosa liikuvust. Cobbi nurk üle 50 kraadi võib juba mõjutada hingamis kui ka vereringe süsteemi, üle 90 kraadi on tõsine risk nende süsteemide tugevaks häireks. 
Ka pikaaegsed asendid kipuvad skoliootikutel olema pigem ühetaolised, istudes või seistes nö. „kurvi sisse“. Asendeid vahetades võib tekkida teatavat ebamugavust selja, puusa või õlapiirkonnas asuvates lihastes, kuna koed ei ole teistsuguste asenditega harjunud. Ka seljavalu skolioosi korral ei ole enamasti tingitud asendi ja kuju muutustest lülisambas, vaid pigem erinevustes parema ja vasaku poole pehmete kudede pingest ning passiivsetest elukommetest.

SKOLIOOSIGA ON OHUTU TREENIDA

Treening on skolioosiga inimestele äärmiselt oluline, kuna see aitab toestada selja lihaskonda ja aeglustada selja kurvide edasist progresseerumist. Väga tihti soovitatakse skoliootikutel treenida madala intensiivsusega ning mitte osaleda kontakt- ega jõualadel. Praeguseks on teada, et pigem just kõrgema intensiivsusega spordialad (nt. pallimängud) ning jõutreening tugevdavad selja lihaskonda suuremal määral ja seda mitte ainult skolioosi puhul. Ka luutihedus ja liigeste kvaliteet paraneb jõutreeningu, pallimängude ja muude koormavamate regulaarsete spordialade tulemusena. Ühe kehapoole dominantseid spordialasid (tennis, hüppealad jne.) harrastades on kasulik paar korda nädalas tegeleda ka üldkehaliste treeningutega (nt. jõusaal, võimlemine, rühmatreeningud jt.), et koed saaksid võimalikult mitmekesist koormust. 
Kuna enamasti avastatakse skolioosi lastel ja noortel täiskasvanutel, siis peaks treening olema suunatud ka selliselt, mis arvestaks vanusega kaasnevaid piiranguid. See tähendab, et 12 aastasele ei ole vaja anda rasket kangi kätte ja paluda tal jõutõmbe seeriaid teha, vaid tutvustada jõu ning ka vastupidavustreeningut järk-järgult lihtsamate ja mängulistemate harjutuste läbi. Viimane printsiip kehtib ka täiskasvanute puhul. Isegi kui skolioos edasi progresseerub, on mõistlik jätkata regulaarse füüsilise aktiivsusega ja isegi koormuseid aegamööda tõsta.  Skolioos pole ka takistuseks sportlaskarjääri loomisel, sportlased nagu Usain Bolt (sprint), Tracy McGrady (korvpall), Lamar Gant (raskejõustik!) jpt. on selle tõestuseks. 
Loomulikult on selja skoliootilised muutused erinevate asendite ja nurkadega, mis tekitab ka vajaduse läheneda igale inimesele individuaalselt. Sageli jõutreeningu puhul on selja asümmeetria tagajärjel raske tunnetada selja lihaskonda harjutuste ajal või keeruline isegi kangi sirgelt kuklal hoida. Veelgi võib ebaühtlane liigutus tekitada liigset survet ühes või teises seljavälises või siseses lihases, liigeses või muus struktuuris, mis võib pikapeale põhjustada valu. Vajalik on treenida võimalikult korrektse tehnikaga, kuid liigutus peab tunduma ka enese jaoks mugav.  Treeningute puhul tuleb leida parajalt pingutust nõudev koormus, et kehaline areng oleks valuvaba ja võimalikult efektiivne.  Kui jääd ise treeningutel hätta, siis pöördu treeneri või füsioterapeudi poole. Lõpuks on see inimese enda valik, kas ta tahab olla nõrga või tugeva seljaga skoliootik.

KOKKUVÕTTEKS

Palju levib väärarusaamu, et igasugune seljakõverus on skolioos ning igasugune skolioos on tõsine. Tegelikkuses on skolioos enamasti ohutu diagnoos ning selle tõttu ei ole vaja teha märkisväärseid muudatusi elus, eriti füüsilise koormuse osas. Operatsioone kasutatakse tänapäeval skoliooside puhul viimase õlekõrrena, või ka juhul, kui see hakkab mõjutama juba siseorganite toimimist. Ravimata jääv skolioos võib samuti progresseeruda nii tõsiseks, et vajab lõpuks operatsiooni. Kõige lihtsam moodus skolioosi ravida ja progressiooni peatada on olla regulaarselt füüsiliselt aktiivne ja treenida selga progresseeruvalt tugevamaks. 
Põgusalt sai skolioosist kirjutatud ka ühes varasemalt postitatud artiklis: https://reakt.ee/nouanded/alaseljavalu-pohjustajad-ja-riskifaktorid/
skolioos

Reakt Füsioteraapia

Meie füsioterapeudid aitavad sul saavutada parima versiooni iseendast. Broneeri aeg vastuvõtule - oled alati oodatud!

Broneeri aeg
linkedin facebook pinterest youtube rss twitter instagram facebook-blank rss-blank linkedin-blank pinterest youtube twitter instagram