Igal tasemel treenijatele on haigustega kimpus olemine kindlasti äärmiselt keeruline aeg, kuna liigutamise maht kipub vähenema. Koroonaviiruse järgselt on paljudel inimestel raskendatud sportimisse naasta, kuna keha võib välja näidata mitmeid harjumatuid sümptomeid. Isegi siis, kui enne haigestumist füüsiline aktiivsus jäi küllaltki madalale tasemele, on koroonaviiruse järgselt äärmiselt soovituslik mõnede spetsiifiliste harjutustega tegeleda. Oluline on jälgida ja kuulata oma keha ja mitte kohe liiga palju ette võtta, sest tagajärjed võivad olla tervisele ohtlikud.
Üks kindel tõde koroonaviiruse kohta on see, et haigus mõjutab iga inimest erinevalt. Siinkohal ei ole oluline, kas oled vanem või noorem, tervem või haigem – peale viiruse põdemist jätkuvaid sümptomeid võib esineda kõigil. Enamasti taanduvad sümptomid suhteliselt kohe peale koroonaviiruse põdemist, kuid mõnel inimesel võivad kesta kuni 3 kuud, mõnel kuni 6 kuud või kauemgi (long covid ing.k.). Kõige sagedamini peale haigust võib tunda õhupuudust või jõuetust, mis on tingitud teatud kopsustruktuuride (alveoolide) kahjustustest.
Õhupuudust tajuvad peaaegu kõik koroonaviirust põdenud patsiendid. Õhku võib väheks jääda juba lihtsatel tegevustel, nagu riietumine, söögi tegemine, istudest püsti tõusmine jt. Sageli kaasneb õhupuudusega ka suurem väsimustunne, mis nõuab energiaressursside mõtestatumat kasutamist päeva jooksul. Näiteks tuleb viiruse põdemise järgselt rohkem keskenduda madalamate pingutustasemetega tegevustele (jalutamine, koristamine, hingamisharjutused jt.), kui et vägisi proovida kehalisi piire ületada.
Müokardiit e. südamelihase põletikuline seisund on hetkel üks tõsisemaltvõetavamaid terviseriske, mis võib keha liigsel koormamisel koroonaviiruse järgselt esineda igaühel. Enamasti võib seisund tekkida küll nendel, kelle jaoks kulges haigus tõsisemalt, kuid on ka teistpidiseid näiteid. USA pesapallistaar Eduardo Rodriguez põdes haigust küllaltki kergelt, kuid pärast mängimist viiruse järgselt tundis liigset väsimust ja hilisem uurimine tõestas müokardiidi teket (Morley, 2020). On äärmiselt oluline, et kõik füüsiliselt aktiivsed inimesed külastaksid peale viirust füsioterapeuti, arsti või läbiksid koormustesti, et veenduda treeningute ohutuses.
Tähelepanuväärseid sümptomeid on veel mitmeid: köha, maitse- ja haistemeele kadu, lihasnõrkus, lihaste ja liigeste valu, peavalu, segadusseisundid (brain fog ing.k.), silmapõletik, valud rinnus, tasakaalu häirumine jt.
Suure osa sportlaste ning aktiivsete inimeste jaoks on treeningutesse naasmine aeglane protsess ning nõuab kannatust. Varasemalt oli ilmselt lihtsam väsimusest „läbi suruda“, kuid viirusjärgsel taastumisperioodil seda teha ei tohiks. Esimestel päevadel peale viirust tuleks keskenduda puhkamisele, piisavale vedelikutarbimisele ja heale toitumisele. Tuleb kuulata oma arsti või füsioterapeudi nõu, sest vastavalt haiguse kulgemisele on igaühel taastumisel erinev ajaraamistik. Alljärgnevalt on toodud näiteks üleüldine ajaraamistik, kuidas viiruse järgselt sporti naasta.
0-faas: kui on tekkinud viiruse sümptomid, siis on vähemalt 10 päeva on treeningud keelatud.
1 faas: kergema aktiivsusega (jalutamine, hingamisharjutused jt.) on lubatud tegeleda, periood võiks kesta minimaalselt 10 päeva.
2 faas: veel tuleks vältida jõutreeninguid, sobivad madala intensiivsusega sörkjooks, rattasõit, ujumine jt. kuskil 15 minutit korraga (minimaalselt 2 päeva).
3 faas: treeningute intensiivsust võib vaikselt kasvatada, kestus võiks jääda kuni 30 minuti juurde (minimaalselt 1 päev).
4 faas: treeningute ajalist kestust võib tõsta kuni 45 minutini ja teha juba spordispetsiifilisi harjutusi. Võib alustada kergema jõutreeninguga (minimaalselt 1 päev).
5 faas: vaikselt võib naasta tavapäraste treeningute juurde, kuid maksimaalpingutust tuleks veel vältida. Treeningu kestus võiks olla kuni 60 minutit (minimaalselt 2 päeva).
6 faas: lubatud endine treeningmaht, võistlemisega peab ootama vähemalt 4 nädala möödumist sümptomite algusest.
Tegemist on üldiste soovitustega, mistahes kaebuste tekkimisel taastumisperioodil tuleb treeningkoormust vähendada eelmisele tasemele vähemalt 24 tunniks. Kui teatavad sümptomid püsivad keha koormamisel mitu päeva, siis tuleb pigem treeningud katkestada ning konsulteerida spetsialistiga.
Info allikas : https://www.kliinikum.ee/taastusravi/et/koduoendus/2-uncategorised/151-soovitused-treeningutele-naasmiseks-paerast-covid-19-laebipodemist
Kokkuvõtteks
Aina selgemaks saab, et koroonaviiruse järgselt on üsna kriitiliselt vaja hinnata iseenda füüsilist võimekust ning igasuguste kahtluste tekkimisel asja uurida. Mida tõsisemalt on möödunud haigusperiood, seda pikemaks venib tavaliselt ka taastusperiood. Ise soovitan kõigil, kes viirust põdenud, käia läbi tervisekontrollist ning naasta treeningutesse füsioterapeudi nõu ja abiga.
Ilmselt iga inimene on ühel hetkel oma jala või käe vastu mööblieseme nurka ära löönud ja tunda saanud ebamugavat surisevat tunnet käes või jalas. Surinate tekkeks on veel palju põhjuseid, okeid ning vähem okeid, mida mõistes on lihtsam ka aru saada, kuidas seda vältida või muuta saaks.
Enne kui hakata süvitsi lahkama, mis kätes surina tundeid tekkida võib, tuleks natukene detailsemalt aru saada närvisüsteemi hingeelust. Meie närvisüsteem koosneb kahest suuremast komponendist :
Perifeerne närvisüsteem jaotub omakorda funktsiooni järgi somaatiliseks ja autonoomseks närvisüsteemiks. Autonoomne närvisüsteem kontrollib kõike kehas mis ei ole inimese teadliku kontrolli all (siseelundeid, veresooni jms) ning jaotub omakorda sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks närvisüsteemiks. Somaatiline närvisüsteem kontrollib lihaste kokkutõmmet, naha tundlikkust ning reflekside olemasolu. Kuigi kesknärvisüsteem võib surinaid ja tundetust jäsemetes tekitada, siis selle artikli sisus lähtume pigem perifeersete närvide probleemidest.
Üldiselt on põhiline küsimus, et miks need surinad ikkagi tekivad, kas see on närv, kas see on lihas, kas mul on mingi aine puudus? Tegelikult võivad kõik ülalnimetatud surinaid tekitada ja selles artiklis räägime konkreetselt sagedamini esinevatest probleemidest !
Üks sage põhjus käte ja jalgade surisemiseks või ära suremiseks peitub meie igapäevastes tegemistes. Sageli tuntakse selliseid sensatsioone näiteks ülajäsemes arvuti ees istudes. Sellisel juhul võib põhjus peituda selles, kuidas sa oma käsi toetad. Üks surve allikatest võib olla kaelas, kui inimene istub pikalt ja järjepidevalt “küürus” asendis. Seetõttu satuvad närvijuured, mis asetsevad kaelas või alaseljas, pikaajalise ja järjepideva surve alla ning hakkavad tootma sümptomeid, et märku anda inimesele, et aeg on asendit vahetada. Samuti kui toetada käsivarsi järjepidevalt teravale lauanurgale võib hakata tekkima käte ära suremine või sipelgate tunne. Selle vastu aitab ideaalselt asendi vahetus, või rulli keeratud rätik lauanurgal küünarnuki all. Ka sagedaseima randmeprobleemi karpaaltunneli sündroomi üks põhjustajaid on pidev surve randmele. Olgu selleks siis arvuti taga pidevalt istumise tõttu tekkiv randmete ülesirutus või tööalaselt tööriistade ühetaoline käsitsemine. Inimene võib mõnikord oma käe ka ära magada, mis tihtipeale juhtub, kas konkreetselt käe peal magades ( piirates verevarustust), või magades viisil, et närv on järjepideva venituse all. Siis ärgatakse hommikuti üles ja tuntakse et käsi on mõne minuti tuim ja surnud, kuid taastub kiiresti.
Närvijuure ärritusel närvijuure piirkonnas (neural foramen) on mitmeid eri põhjustajaid. Lihtsustatult avaldub surve närvijuurele, mis sõltuvalt surve astmest võib hakata sümptomeid tekitama. Selgitus: Neural foramen – lülide vahel tekkiv tunnel, millest väljub perifeerne närv. Lülide liikudes muutub ka kanali suurus. Iga lüli vahemikust väljub oma närv, kaela piirkonnas väljub iga numbriga tähistatud närvijuur (C1, C2, C3 kuni C7-ni) vastavalt nummerdatud lülist ülevalt poolt (Kaelas on 7 lüli kokku) ning C8 närvijuurest kuni sabakondini väljub närvijuur vastava lüli alt. Toon alljärgnevalt välja mõned põhilised põhjused, mis võivad lülide vahelist närvide pitsumist tekitada.
Lülisamba iga lüli vahel on geeljas vedelikuga täidetud disk, mis on tugeva kestaga ümbritsetud. Diskid toimivad kui lülisamba amortisaatorid ja tänu neile on lülisammas liikuvam. Diski vigastused võivad juhtuda eri põhjustel. Arvatakse, et selles võib olla teatav geneetiline komponent, ebatervislik eluviis (vähene liikumine, suitsetamine, halb toitumine, alkoholi liigtarvitamine jne) või ka trauma. Diski vigastuse korral võidakse viga teha ainult diski kestale, mis puhul hakkab keha seda parandama. Kemikaalid, mida keha paranemise käigus kasutab võivad tekitada keemilist ärritust närvile, mis hakkab tekitama valu, et inimene väldiks ärritavaid liigutusi. Teine variant on kui kestale vigastamisele lisaks pundub ka geeljas vedelik mulli kujuliselt diskist välja ja hakkab otsest survet närvile avaldama.
Nii keemilise ärrituse kui ka pundumise korral tekib tavaliselt valu, kangus, nõrkus ja võivad tekkida ka sipelgate tunded ning surinad. Kui diski vigastus on kaelas, tekivad sümptomid kaela, turja või kätte. Alaselja diski vigastuste puhul tekivad sümptomid alajäsemetesse. Positiivne on see, et diski vigastustest taastumisel on edukuse määr 2 aasta jooksul kuni 84% (ehk valu kaob ära) ning (drumroll please) tegelikult umbes 70 % diski vigastustest paranevad iseseisvalt vajamata mingisugust kirurgilist sekkumist! Loomulikult valuperioodil oleks inimesel vaja suunamist ning nõuandeid, kuidas valu võimalikult kiiresti kontrolli alla saada.
Fassettliigesed asuvad närvijuure vahetus läheduses ning nendega seonduvad probleemid võivad hakata ka närvijuurt ärritama, mis omakorda võib surinaid ja kiirguvaid valusid tekitada. Fassettliigeste roll on lülisamba liikumist suunata ning tekitada selga struktuurset stabiilsust. Fassettliigeste kõige tihedamalt kokku surutud asend on (kaelas) pea ühele küljele pööramine + kuklasse kallutatud.Seetõttu surinate tekke probleem on sagedasem näiteks kõhuli magajate puhul (kes asendit eriti ei muuda). Veel ka oskustöölistel, kes peavad pidevalt üles vaatama näiteks lagede värvimise puhul ja ka inimeste puhul, kellel on alaseljas liigset nõgusust või peaasend on ette suunatud.
Osteofüüdid on luulised ogad, mis tekivad traumade ja keha järjepideva ülekoormamise tagajärjel luudele või kõõlustesse. Kas osteofüüdid võivad hakata närvidele survet avaldama on enamasti loterii. Kui ostefüüdi asukoht ja kuju seda võimaldab, siis võib see tekitada erinevaid närvi pitsumisele sarnaseid sümptomeid. Ühtlasi võivad osteofüüdid oma tekkefaasis hakata ka pehmeid kudesid ärritama, mis omakorda võib tekitada keemilist ärritust närvi piirkonda. Ostefüütide sagedasemad tekkekohad on randmetes, õlgades, puusades, sõrmedes, jalalabades ning lülisambas. Lülisambas tekivad need tavaliselt närvijuure lähedusse, lülikeha äärtesse või fassettliigeste piirkonda. Vastavalt asukohasla võib see hakata üldist ärritust tekitama või närvile otsest survet avaldama. Osetofüütidest tekkinud valu ravil on 2 komponenti, üks on õige füüsiline koormus, mis sunnib ümbritsevaid struktuure uue luumoodustisega ära harjuma. Teiseks, kui muu ravi ei toimi ja valu on järjepidev, sekkuvad arstid kirurgiliselt või süstidega.
Spodülolistees tähendab seda, et lülisambas on 1 lüli teise suhtes nihkunud, mis ahendab närvide kanaleid ning avaldab neile survet. Üldiselt on listeesid minimaalsed (mõni millimeeter) ning olgugi, et pildil on need tuvastatavad, siis probleeme väikesed listeesid ei tekita. Listeesi puhul aitab antud piirkonna tugevdamine ning läbi selle stabiilsemaks muutmine. Juhul kui tegu on ebastabiilse listeesiga, mis järjepidevalt süveneb, siis võidakse sekkuda ka kirurgiliselt. Sümptomaatilised listeesid on sagedasemad alaseljas L4, L5 piirkonnas (piirkond mis kannab endal enamus keharaskusest) aga võib tekkida ka teistes lülisamba piirkondades.
Kõikide teiste võimalike surinaid tekitavate allikate kõrvale, võib närvile avalduda surve või tema liikumine olla piiritletud ka pehmete kudede poolt. Võimalus on ka, et neuroloogiliste sümptomite korral on närvi funktsioon häiritud ka faktorist, et närv on lihaste vahele „kinni pitsunud“.
Lihaste vaheline pitsumine võib tekkida pideva mehaanilise surve tagajärjel (nagu istumine) kus närvile ja lihaskoele avaldatakse järjepidevat ja pikaajalist survet. See põhjustab lihase ja närvi omavahelist "kinni kleepumist". Samuti võib ületoonuses olev lihas hakata närvile liigset survet avaldama iseseisvalt, mis tekitab sisuliselt samalaadse olukorra nagu istumise survel. Närv ärritub, muutub põletikuliseks ning hakkab lokaalset ning kiirguvat valu tekitama.
Üldiselt kui inimene end agaramalt uuesti liigutama hakkab, leebuvad need probleemid kiiresti Üks sage piirkond selliste probleemide tekkeks on näiteks pirnlihas (tuharas). Kuna alaseljast väljuv istmikunärv osadel inimestel läbistab pirnlihast, osadel jookseb kohe pirnlihase alt läbi, on see üks sage piirkond mis võib tekitada närvi sümptomeid näiteks puusas ja reie tagumisel poolel. Tavaliselt sümptomaatika süveneb istudes, osadel juhtudel ka venitades. Kerge kõndimine, teeb enesetunde ärrituvas piirkonnas tavaliselt paremaks.
See vesilahustuv vitamin on oluline enamuste funktsioonide jaoks rakutasandil. Eriti oluline on B12 närvisüsteemi normaalseks funktsioneerimiseks (müeliini moodustamiseks, mis närve isoleerib) ning punaste vereliblede valmistamiseks luuüdis. Seega B12 vitamiini defitsiidi üks sümptomitest on tavaliselt periferaalne neuropaatia, mille tõttu käte ja jalgade tundlikkus on häiritud ning võimalik on ka surinate tekkimine.
B12 vitamiini puuduse käes kannatavad tihtipeale inimesed, kellel on seedesüsteemi probleemid või tarvitatakse teatud ravimeid mis B12 omastamist pärsib. Kuna magu eritab aineid, mis B12 vitamiini omastamist võimaldab, on seedeprobleemidega inimestel eeldus selle puudujäägi tekkeks. Samuti on eelsoodumuses B12 puudujäägi tekkeks ka taimetoidulised inimesed, kuna taimetoidud ei sisalda piisaval hulgal B12 vitamiini. Seda on võimalik toidulisanditega tasakaalustada. Seega mitmekesine toitumine ja seedesüsteemi eest hoolitsemine on alati ülioluline!
Kaalium on ülioluline mineraal, mis hoiab südametöö rütmilisena, võimaldab rakkude ainevahetust ja omab ka olulist rolli närvisüsteemi töös. Kaaliumi puuduse üks sümptomeid on jällegi surinad kätes ja jalgades, sellele lisaks ka veel südamepekslemine, kõhukinnisus ja puhitustunne ning lihasvalud ja krambid.
Toitumise poolelt on veel rohkelt vitamiinide ja mineraalide puudujääke, mis võivad tekitada surinaid kätes ja jalgades. Põhjustes selgusele jõudmiseks oleks mõistlik konsulteerida arstiga ja teha vereanalüüs. Vitamiinide ja mineraalidega seotud sümptomite teke nõuab tavaliselt aastaid et tekkida. Probleemiks on tavaliselt liialt ühekülgne toitumine. Toitumise osas oleks soovitatav suhelda toitumisterapeudiga, kes aitab tuvastada puudujäägid ja mitmekesistada oma menüüd, et probleeme ennetada.
Surinate tekkeks on nii mehaanilisi kui ka füsioloogilisi põhjuseid. Ise võib alati proovida rohkem probleemset piirkonda liigutada ning eluharjumusi tervislikumaks muuta. Kuna surinate sümptomeid tekitavate põhjuste hulk on niivõrd suur, siis oleks alati mõistlik konsulteerida füsioterapeudi või arstiga, et saada võimalikult kiiresti just Sind vaevavale probleemile jaole.
