Meniski vigastus – miks see tekib ja kuidas sellega toime tulla?

Meniski vigastus – menisk - miks see tekib ja kuidas sellega toime tulla

Meniski vigastus – üks põlvevalu võimalikest põhjustest

Põlv on üks pealtnäha kõige lihtsama tööpõhimõttega, kuid tegelikult üks mitmekesisemaid liigeseid meie kehas. Põlveliiges koosneb reieluust (Femur), sääreluust (Tibia) ning põlve esisel asetsevast luulisest plaadist nimega patella. 

Põlve peetakse suhteliselt lihtsakoeliseks liigeseks kuna see on plokkliiges, ehk see töötab samal põhimõttel nagu uksehing – liigub vaid kahes suunas – kõveraks ja sirgeks. Küll aga ei ole põlveliiges tegelikult sugugi nii lihtne kui esmaselt võib tunduda. Seekord aga jätame põlveliigese delikaatse hingeelu lahti harutamata ja keskendume ühele kindlale piirkonnale põlveliigese vahel, mida me veel maininud ei ole – meniskid.

Mis on menisk?

Meniskid on meie sääre ja reieluu vahel asetsevad kõhrelised struktuurid, mille ülesanne on vähendada hõõrdumist kahe luu vahel. Meniskeid on kummalgi jalal 2 tükki. Üks asetseb välisküljel (lateraalne menisk) ning teine asetseb põlve siseküljel (mediaalne menisk). Mõlemad meniskid on pealtvaates poolkuu kujulised ning küljelt meenutavad kiile või täisnurkseid kolmnurkasid.

Miks tekib meniski vigastus ning kuidas sellega toime tulla - Reakt Füsioteraapia

Kuna reieluu ots on ümara kujuga ning sääreluu on võrdlemisi lapiku pinnaga, võimaldavad meniskid luua, oma kuju tõttu, luude vahel stabiilsema struktuuri.

Meniskid vähendavad luude vahelist hõõrdetegurit, käituvad amortisaatoritena, annavad närvisüsteemile tagasisidet põlve asukoha kohta ning muudavad koostöös teiste struktuuridega kogu kompoti töötavaks tervikuks.

Meniskite verevarustus

Kahjuks on meniskitele võimalik ka erinevates olukordades viga teha. Tegemist on suhteliselt kesise verevarustusega piirkonnaga ning iseseisvalt ei ole see reeglina võimeline paranema.

Meniski verevarustus on suurem väliskülgedel, mistõttu nimetatakse seda ka punaseks tsooniks. Mida rohkem liikuda põlve keskosasse, seda väiksem on verevarustus, mis tingib ka välja teenitud nimetuse – valge tsoon.

Meniski ehitus ja verevarustus - Reakt Füsioteraapia

Meniski vigastuse ravi - füsioteraapia või operatsioon?

Hetkel usutakse, et punasel tsoonil on teatav taastumisvõime, mistõttu tihtipeale sealseid rebendeid ei hakata ka koheselt parandama, vaid proovitakse enne konservatiivset ravi umbes 3-6 kuud. 

Konservatiiivne ravi hõlmab füsioteraapiat (manuaalteraapiat, harjutusi lihaste sümmeetria ja jõu parandamsieks, valu vähendavaid tehnikaid, biomehaanilisi korrektuure jms) ning vajadusel kasutatakse ka ortoose – mis võimaldavad paremat liigestunnetust ning stabiilsust, erinevaid füüsikalisi ravimeetodeid (magnetravi, ultraheli ravi, elektriravi jms), mille mõju teaduslikud allikad ei ole leidnud.

Üldjuhul ei leia umbes 30% patsientidest piisavat leevendust konservatiivsest ravist ning otsustavad operatiiivse ravi kasuks. 

Sellisel juhul elimineerib ortopeediline kirurg rebendi artroskoopiliselt – tehakse paar pisikest sisselõiget ning kirurg näeb põlve sisse väikese kaameraga. Meniskeid on võimalik opereerida kahel peamisel viisil, kas parandamise näol (rebenenud piirkond õmmeldakse kokku peaaegu nagu nahahaav) või resektsiooniga (ehk lõigatakse rebenenud tükk ära). Mõlemal meetodil on omad eelised, kuid lähenemise aluseks on eelkõige patsiendi iseärasused, rebendi tüüp ning selle asukoht (punases või valges tsoonis).

Esmaselt kaalutakse patsiendi vanust, 10. -17. eluaastal on meniskite metaboolne aktiivsus kõrgem ning loomulik paranemine teatud piirini on tõenäolisem. Kui operatiivne ravi on vajalik, siis reeglina üritatakse noorematel inimestel meniskeid parandada, et põlv oleks võimalikult originaali sarnane. Seega nooremate patsientide puhul pooldatakse pigem meniski parandust kui resektsiooni, kuna paranemispotentsiaal on kõrgem.

Mida vanem inimene, seda tõenäolisem on, et rebendeid lõigatakse e tehakse resektsioon. Ühtlasi on kriteeriumiks patsiendi enda aktiivsustase. Meniskit ära lõigates väheneb meniskile langev koormus umbes 20%, mis tähendab, et luupindade koormust suureneb arvestatavalt ja seetõttu kiireneb ka põlveliigese kulumine. Seega, kui patsient on aktiivne, siis võimaluse korral üritatakse meniskit parandada, kui rebendi asukoht seda võimaldab.

Meniski parandamise ainukene ebameeldiv külg on aegalasem taastumine, kuna selleks, et õmblused saaksid paraneda, peab andma piirkonnale rohkem puhkust. Vananedes aeglustuvad meie keha loomulikud taastumis- ning paranemisprotsessid. Seetõttu on vanemas eas tõenäolisem, et meniski rebend on pigem degeneratiivne.

Degeneratiivne rebend näeb välja nagu kulunud riie, millest hargnevad väikesed niidid. Kui operatsioon on ortopeedi poolt näidustatud, siis tavaliselt lõigatakse kulunud osa nii vähe ära kui võimalik, et eemaldada valu tekitav mehaaniline probleem.

Meniski vigastusega kaasnevad sümptomid

Meniski vigastusega seostatavad probleemid on tavaliselt mitmetahulised.

Esmaseks ebameeldivaks faktoriks on valu, mis on tavaliselt seostatav kindlate liigutustega või füüsilise koormusega, mis piirab igapäevaseid tegevusi. Tavaliselt tekitab põlve täielikult sirgeks lükkamine või kõverdamine terava valu põlve sise- või esiküljel, ning tundub olevat sügaval põlve sees.

Kui põlvele anda järjepidevat koormust, siis hakkab see ka teravatele valudele lisanduvalt tuikama pikemaajaliselt. Tavapäraselt võib ka täheldada põlve paistetust, mis võimendub koormusega. Osadel juhtudel võidakse tunda põlves ka rütmilist raksumist või plõksumist (raksumine iseenesest ei viita meniski rebendile ! ) ning põlve lukustumist. 

Põlve lukustumine tähendab, et mõne kindla liigutusega võib põlv minna füüsiliselt lukku, ehk ta ei taha enam minna sirgeks ega kõveraks. Selle vabastamiseks peab tavaliselt kas jalga natukene raputama või põlve jõuga tagasi sirgeks suruma. Selle põhjuseks on meniski osade rebendi tüüpide puhul liikuv “kõrv” mis voltub põlveliigese vahele ning takistab liikumist. Õige nõksuga, saab selle tagasi voltida ning lukustumistunne kaob.

Valule ja lukustumistundele lisaks võib ka inimene tunda põlves teatavat ebastabiilsust või erinevust võrreldes teise põlvega. Põlv võib osadel liigutustel või asendites teha järsu nõksu ning tahta alt ära vajuda. Kuna menisk annab ajule tagasisidet põlve asendi kohta, siis rebendi puhul on see tagasiside häiritud. Samuti häirib valu ning paistetud lihastiku tööd, ning seetõttu puudub jala üle samasugune kontroll nagu enne vigatust.

Eelnimetatud sümptomid ei pruugi aga alati tähendada, et tegemist on just spetsiifiliselt meniski rebendiga. Seetõttu soovitaksime mure korral pöörduda füsioterapeudi poole, kes hindab kogu olukorda ning suudab anda oma hinnagu toimuvast ja edasistest võimalikest sammudest.

Tule julgelt konsultatsioonile
Või loe, mida oodata meie vastuvõtust
Close Menu