Inimkeha on tõepoolest huvitav - õlad võivad isegi “külmuda”! Adhesiivne kapsuliit (teisisõnu külmunud õlg) on krooniline õla kaebus, mida iseloomustab valu, liikuvusulatuse langus ning ülajäseme funktsiooni langus. Külmunud õla tekkepõhjused ei ole täpselt teada, kuid seda kirjeldatakse põletikulise kontraktuurina, mis tekitab armkoe ja see mõjutab õla liigeskapslit ning sidemeid (eriti kaarnajätke-õlavarreluu sidet).
Külmunud õlg mõjutab umbes 3-5% inimesi nende eluaja jooksul. Enamus külmunud õlaga inimesi on 40-59 aasta vanused, kuid seda esineb sellest vanemate inimeste hulgas samuti. Noorematel inimestel tekib külmunud õlg pigem harva. Mitte-dominantne käsi on tihedamini haaratud. Naistel esineb külmunud õlga umbes 4 korda rohkem kui meestel (kahtlustatakse, et selle teket soodustab menopaus ning sellega kaasnevad hormonaalsed muutused).
Riskifaktoriteks loetakse: diabeet, insult, kilpnäärme probleemid, eelnev õlavigastus ja/või operatsioon, Dupuytreni kontraktuur, Parkinsoni haigus, vähk.
Külmunud õla esimesed sümptomid on õlapiirkonna valu, mis algab õrna valuga, kuid progresseerub aina tugevamaks. Esimeses faasis läheb õhtuti valu tavaliselt tugevamaks, tihti ei suudeta valusa poole peal magada. Valuga kaasneb järk-järguline liikuvusulatuse vähenemine. Käe üles tõstmine ja õla välisrotatsioon (käe kukla taha viimine) on valusad ning piiratud isegi, kui üritad teise käega tõstmist aidata. Aktiivne ja passiivne liikumine peavad mõlemad piiratud olema. Kui kõik need sümptomid on olemas, siis suure tõenäosusega on tegemist külmunud õlaga.
Enamus juhtudel on konservatiivne ravi edukas, kuid ravi võtab tavaliselt palju aega - enamus juhtumid lahenevad 2-3 aastaga. Esmane ja peamine ravi on füsioteraapia, mis kiirendab taastumist eriti 2. ja 3. faasis. Raviks võidakse kasutada haiguse esimeses faasis ka NSAIDe (mittesteroidsed põletikuvastased ravimid) ja kortikosteroidsüste liigesesse nende põletikuvastaste omaduste pärast, kuid nende mõju on parim koostöös füsioteraapiaga. Saab kasutada valu manageerimisel sooja ja külma vastavalt sellele kumb paremini mõjub. Ultraheli ravi ei ole soovituslik külmunud õla puhul. On olemas operatiivse ravi võimalused näiteks manipulatsioonid üldnarkoosi all, mille käigus sunnitakse õlg liikuma ning selle käigus venitatakse või rebestatakse liigeskapslit ja armkude. Eelistatakse konservatiivset ravi, sest 2-3 aasta lõikes on tulemused operatiivse raviga sama head.
Külmunud õlga jaotatakse üldiselt 3 faasiks, mida üldiselt iseloomustab allolev pilt hästi
Külmumise ehk valulik (freezing) faas - kestab 2-9 kuud, selle aja sees kaebused järk-järgult süvenevad, valu on terav ning läheb õhtuti/öösiti tugevamaks, liikuvusulatus väheneb.
Külmumise faasis on eesmärk säilitada võimalikult palju liikuvust ning manageerida valu. Soovituslik on teha venitusi, mis kestavad lühikest aega (1-5 sekundit) ja ei tohi suruda tugevalt läbi valu.
Külmunud ehk kinnine (frozen) faas - kestab 4-12 kuud, valu kaob või selle intensiivsus langeb, kuid esineb väga iseloomulik liikuvusulatuse vähenemine.
Külmunud faasis on eesmärk võimaliku liikuvusulatuse juures harjutustega säilitada võimalikult palju lihasjõudu ja funktsionaalsust.
Sulamise ehk taastumise (thawing) faas - kestab 5-26 kuud, liikuvusulatus hakkab järk-järgult taastuma.
Sulamise faasis on eesmärk naaseda täieliku liikuvusulatuse juurde. Saab suurendada jõuharjutuste ja venituste intensiivsust.
Külmunud õlg on elukvaliteeti tugevalt mõjutav pikaaegne õla kaebus, mida iseloomustab terav valu ja liikumispiiratus käe üles tõstmisel ning kukla taha viimisel. Külmunud õla kahtluse tekkimisel tasub kindlasti pöörduda füsioterapeudi juurde, kes oskab seda kas kinnitada või ümber lükata. Füsioteraapia abil on paranemine kiirem ning täielikum ja teised ravivõimalused on kõige mõjusamad just füsioteraapiaga koostöös.