Suvi on käes ja see tähendab, et taas on avatud rannavõrkpalli hooaeg. Rannamängude seas jääb rannavõrkpall üheks lemmikumaks ajaveetmiseks nii profesionaalsete mängijate kui ka harrastajate seas. Nagu ka teised pallimängud võib ka rannavõrkpall olla seotud päris mitmete vigastuste tekkega. Enamik rannavõrkpalli vigastusi ja ülekoormussündroome tekib teadmatusest erinevatest vigastustest ning kuidas neid ennetada aga ka ebapiisavast füüsilisest vormist. Antud artiklis räägime lähemalt enamlevinumatest rannavõrkpalli vigastustest ning nende ennetamisest.
Hüppeliigese vigastused on vaieldamatult ühed levinumad nii saali-, kui ka rannavõrkpalli vigastuste seas. Suurenenud hüppeliigese vigastuse risk on eelkõige seotud ebaühtlase maastikuga (liiv), mistõttu rannavõrkpallurid on altimad hüppeliigeseid vigastama nii suundade muutustel (jalg jääb liiva sisse kinni) kui ka pärast hüppelt maandumisel. Sagedasemate vigastuste seas on: hüppeliigese nikastused (sidemete väänamised ja osalised rebendid), kannakõõluse vigastused, sesamoid-luude murrud aga ka naha hõõrdumisest tekkinud nahakahjustused ja põletikud. Samuti eristatakse hüppeliigesest vähe kaugemal veel ühe rannamängudele iseloomuliku vigastust, mida nimetatakse sand toe injury. Sand toe ehk liivavarvas on termin, mida kasutatakse suure varba nihestuse kirjeldamiseks, mis tekib forsseeritud plantaarfleksiooni ajal. Liikumise ajal jääb suur varvas liiva sisse kinni, põhjustades liigese nihestuse. Sama võib juhtuda ka teiste varvastega.
Siit leiate näited mõnedest võimalikest hüppeliigest tugevdavatest harjutustest:
YOUTUBE
Mõned näited dünaamilisest soojendusest:
https://www.youtube.com/watch?v=k2IOpwoTLao
https://www.youtube.com/watch?v=489CnZhOzLI
Sõrme kõõluste ja sidemete vigastused samuti levinud ja esinevad peamiselt söötude ning blokeerimise ajal. Tihtipeale tegemist on kerge vigastustega, mis võimaldab mängijatel treeninguid üsna kiiresti jätkata.
Sõrme vigastuste ennetamine on sageli vältimatu, kuid turul pakutavate võimaluste hulka kuuluvad sõrme traksid ja sporditeibid, mida pannakse liigeste ümber enne platsile minekut. Nende ülesandeks on fikseerida sõrmeliigest, ja muuta pallist tulevad põrutused ohutumaks. Kui aga vigastus on juba tekkinud, tasub vigastatud piirkond mõneks ajaks rahule jätta (2-3 päeva). Taastumise perspektiivis, mida rutem hakkad võimaluste piires liigutama oma sõrme ja kogu randmeliigest, seda kiiremini taandub turse ja liigese jäikus. Raskemate vigastuste korral (nagu sõrme luumurrud) tuleb kipsi kanda 2 kuni 6 nädalat, sõltuvalt luumurru tüübist (vigastuse raskusastet aitab selgeks teha ortopeed või füsioterapeut).
Eesmise põlve valu on üsna sage sümptom rannavõrkpallurite seas. Tegemist on põlvekedra ümber asuvate struktuuride ülekoormamisega. Põlvekedra valusündroom, tuntud ka kui hüppaja või jooksja põlv, tekib korduvate koormavate liigutuste tagajärjel. Korduva hüppamise tagajärjel võidakse kehvema koormustaluvuse korral põlve esiseid struktuure üle koormata, kutsudes mõnikord esile põletikulist reaktsiooni ning valu. Ebaühtlasele tasapinna tõttu rannavõrkpallis vajab põlveliiges tugevaid lihaseid oma ümber.
Harjutused põlve- ja puusaliigest ümbritsevate lihaste tugevdamiseks on parimad sõbrad põlvevalu tekke ennetamiseks. Siinkohal tuleb pöörata tähelepanu mitte ainult reie nelipealihasele, vaid ka keskmise tuharalihase ja muuda reielihaste tugevdamiseks. Samuti tuleb leida optimaalne balanss treenimise/mängimise ja taastumise vahel.
Õlaliigest ümbritsevad ja stabiliseerivad mitmed lihased, mille kõõlused moodustavad ümber õlaliigese rotaatormanseti. Rotaatormanseti lihased vastutavad õlaliigese sise- ja välisrotatsiooni eest. Lihtsamate sõnadega, see on need lihased, mis võimaldavad võrkpalluritel viia läbi edukat rünnakut ning tugevat servi. Võrkpallurite seas kõige levinum õlaliigese problemaatika seotud rotaatormanseti lihaste ülekoormamisega. Korduvad järjepidevad liigutused, mis nõuavad käe ülepea tõstmist suurendavad riski pöörajalihaste vigastuste tekkeks. Kõõlused võivad muutuda põletikuliseks, kutsudes esile valu õlaliigese piirkonnas. Sõltuvalt sellest, millise kõõluse põletikuga on tegemist võib valu tunda servimise või ründamise ajal nii õla eestpoolt kui ka tagant.
Ei tasu unustada ka ülajäseme jõutreeningust. Rotaatormanseti lihaste tugevdamiseks sobivad väga hästi harjutused kummilintidega või hantlitega.
Mõned näited: https://www.youtube.com/watch?v=x39ISQrcXuQ
Rannavõrkpall nagu ka teised pallimängud võivad olla seotud päris mitmete vigastustega. On oluline meeles pidada, et kui vigastus on juba tekkinud, tuleb pöörduda arsti või füsioterapeudi juurde selleks, et teha kindlaks vigastuse tüüpi ning raskusastet. Hea ettevalmistus ja lihtsate soovituste järgimine aitab aga vähendada/ennetada ülekoormuse teket ning nautida suve hoides end vormis ja tervena!
Artiklid: Injuries_and_pathologies_in_beach_volleyball_players_A_systematic
Loe lisaks ka meie artiklit ’’ 5 düünaamilist venitust, mida teha enne pallimänge’’ https://reakt.ee/nouanded/5-dunaamilist-venitust-mida-teha-enne-pallimange/
Tehnika ja teaduse areng iga aastaga pakub järjest uusimaid meetodeid valu ravis. Füüsikalised ravimeetodid, nagu ultraheli, magnetravi, lööklaineteraapia ja muu elektriravi on üks osa terapeutilisest lähenemisest, mida kasutatakse tavaliselt valu leevendamiseks, verevarustuse ja ainevahetuse parandamiseks ning lihaspingete vähendamiseks. Kas tegelikkuses omavad nad neile määratud saavutusi või pigem tegemist on lihtsa suristamisega, püüame leida vastust selles artiklis. Räägime elektriravist eelkõige valuravi kontekstis.
Ultraheli saab liigitada diagnostiliseks ja terapeutiliseks ultraheliks. Diagnostiline ultraheli on tööriist, mida kasutatakse erinevate struktuuride põhjalikumaks uurimiseks, näiteks raseduse korral. Terapeutiline ultraheli on üsna laialdaselt kasutatav ravivahend, mille eesmärk on valu leevendamine. Ultraheli on kõrgsageduslik, madala intensiivsusega heli, millal on diatermiline (soojendav) toime. Arvatakse, et UH-ga eralduv soojus suurendab vigastatud piirkonnale verevoolu, parandab ainevahetust ning sellega soodustab ka kudede kiiret paranemist. Tavaliselt UH kasutatakse kroonilise valu raviks, mille hulka kuuluvad: alaselja-ja kaelavalud, õla- ja põlveliigese valud, kroonilised kõõluse põletikud, osteoartriidid jt. Teaduslikud artiklid ei toeta väga UH efektiivsust, sellegipoolest omab ta inimeste seas ikkagi kõrget populaarsust eelkõige oma rohke kättesaadavuse, lihtsa kasutuse ja minimaalsete vastunäidustuste tõttu. Kõige mõistlikum on terapeutilist ultraheli kasutada lisaravi võimalusena füsioteraapiale.
Magneteid on ravimiseks kasutatud tuhandeid aastaid. Inimesed meisterdasid endale magnetilisi käevõrusid ja kaelakeesid, uskudes selle võimesse vaeguseid leevendada. Tänapäeval magnetravi näeb välja natukene teistmoodi, see on masin mis mõjutab meie kudesid madalsageduslikku vahelduv- või alalismagnetvälja abil. Arvatakse, et magnetravil on vereringet parandav, turset alandav, põletikku alandav, ning valuvaigistav toime. Magnetravi kasutatakse peamiselt liigesvalu, närvivalu, traumajärgse valusündroomi aga ka kroonilise (nt. alaselja) valu leevendamiseks. Tegelikkuses kuna teadusartiklid ei toeta selle ravimeetodi efektiivsust, võib liigitada magnetravi toimet platseebo alla. Platseebo on närvisüsteemi vastus, mis tuleneb inimese uskumustest ravist saadavasse kasusse ja ootusest millegi abil paraneda.
Lööklaineteraapia on suhteliselt uus terapeutiline sekkumine, mille põhimõte seisneb pulseerivate lööklainete suunamises valutavale piirkonnale. Võrdlemisi UH-ga ja magnetraviga sõltuvalt probleemist lööklaineteraapia protseduuri ajal on võimalik tunda väikest valu või ebamugavust ravitavas piirkonnas. Nagu ka eelnimetatud ravi liikidel, lööklaine teraapia eesmärk tõsta ainevahetuse aktiivsust, parandada verevarustust ning kiirendada taastumisprotsessi. Viimastel aastatel lööklaine teraapia on saavutanud kõrget populaarsust sportlaste seas, näidates häid tulemusi luukate (valu sääre ees või siseküljel), plantaarfastsiidi ning erinevate tendinopaatiate (kõõluse valude) ravis. Muude valude puhul hetkel ravi tõhusust ei ole täheldatud. Lööklaine teraapia võib väga hästi toimida kombineerituna füsioteraapiaga, et saavutada täiuslikku tulemust.
Üheks tuntumaks ja sageli kasutatavaks elektriravi võimalustest on TENS. TENS on elektriline närvistimulatsioon, mida kasutatakse närvi ja lihasvalude korral. TENS- seadmed töötavad väikeste elektriliste impulsside edastamise teel elektroodide kaudu, mida asetatakse inimese nahale. Selle ravimeetodi eesmärk on närvide ergutamine ja seeläbi teatud piirkonnas valu leevendamine. Need elektriimpulsid “ujutavad” närvisüsteemi üle, vähendades selle võimet edastada valusignaale seljaajule ja ajule. Samad elektrilised impulsid stimuleerivad ka keha tootma looduslikke valuvaigisteid, mida nimetatakse endorfiinideks (‘’õnnehormoon’’). Kõige sagedamini on TENS kasutusel järgmiste seisundite korral: operatsioonijärgne valu; liigesvalu; kaela- ja seljavalu; artriit jt. Tõendid TENS-i tõhususe kohta on väga vastuolulised, selle efektiivsus varieerub sõltuvalt ravitavast piirkonnast ning valu leevendav efekt on lähedane platseebo efektile.
Kõikidel füüsikalistel ravimeetoditel on olemas ka omad vastunäidustused e.e millal ei tohiks neid kasutada. Füüsikalisi ravimeetodeid ei tohi rakendada raseduse esimesel trimestril (kõhule, vaagnale, alaseljale), südamelihase haigusega inimestel, tundetule või vigastatud kehaosale (sh kahjustatud nahk), verejooksu piirkonda, vähi ja epilepsia diagnoosiga inimestel jt. Kui kahtled, kas sulle võiks erinevad elektriravid sobida, siis pea nõu kliinilise spetsialistiga.
Tänapäeval füsioteraapia on üks kiiremini arenevaid valdkondi, mis aitab patsiendil taastada liikumist ja hõlbustada igapäevaelu. Üks võimalik ravi, mida füsioterapeudid tihti teevad on füüsikaline ravi. Tuginedes teaduslikele artiklitele saab järeldada, et ükski füüsikaline ravimeetod ei ravi meie valu põhjust, vaid võib mingil määral vähendada valu tajumist. Kuigi ainult mõned füüsikalised ravimeetodid näitavad oma tõhusust kindlate luu- ja lihaskonna patoloogiate valu ravis, ei sobi see ainukese või peamise ravina. Igasugune elektriravi on kõige kasulikum koos füsioteraapiaga ja regulaarse kehalise aktiivsusega.
Lööklaineteraapia- https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC6029898/
Ultraheli- https://sci-hub.se/10.1002/14651858.cd009169.pub3
Magnetravi- https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5804424/
