Esimeses ACL vigastuste seeria artiklis arutlesime ACL sideme ülesannete üle ning kuidas seda vigastada saab. Sel korral räägime, kuidas ACL vigastusi ära tunda ja kuidas neid ravitakse!
ACL-I vigastuse ära tundmine ei ole alati kõige lihtsam ülesanne. Paistetus, valu ja liikumispiiratus võivad olla sümptomid erinevatest vigastustest, seega need ei tähenda alati, et põlves on eesmise ristati sideme rebend. Seega kui vigastus on juhtunud soovitame esmajärjekorras pöörduda füsioterapeudi või ortopeedi juurde, kes suudavad anda esmase hinnangu ning vastava tegevuskava. Kuna ortopeedi juurde pääsemine võib tihtipeale olla aeganõudev protsess, siis soovitame esmajärjekorras pöörduda füsioterapeuti juurde, kes suudavad vigastuse tuvastada ning saavad ka lähtuvalt sümptomitest ja testimisest öelda, kas see võib vajada ortopeedi tähelepanu või mitte. Füsioterapeut saab esmase ülevaate juba puhtalt vestlusest kliendiga - vigastusmehhanismist, valumustritest ja millised igapäevategevused on raskendatud. Kui selle käigus kahtlustatakse ACL rebendit, siis tehakse spetsiaalseid teste nimega Lachmann, Pivot Shift ning Anterior Drawer (ja teisi), et kindlaks teha, kas ACL side täidab oma ülesandeid või mitte. II ja III rebendite puhul peaks põlve ebastabiilsus olema võrdlemisi selgesti nähtav. Juhul kui seda kahtlustatakse siis tuleks diagnoosi määramiseks pöörduda ka omakorda ortopeedi juurde, et teha lisaks MRT uuring. Juhul kui ka seal on näha , et ACL on rebenenud, siis on võimalik hakata kaalutlema erinevaid variante raviks.
I aste– tähendab mikrotraumat, ehk side ei ole rebenenud, kuid on minimaalselt viga saanud ning on võimeline sellest ise taastuma. Tavaliselt I astme vigastuste puhul järgneb turse, põlve on ebamugav liigutada, kuid see taandub 3-8 nädalaga.
II aste – tähendab, et ACL on osaliselt katkenud. Tavaliselt on põlve kõverdamine ja sirutamine valulik, põlv on turses ning soe, raskust sellele kanda on ebamugav. Läbivaatusel võib märgata kerget eesmist ebastabiilsust ning testimine on valulik.
III aste – tähendab, et ACL on täielikult rebenenud. Sellele järgneb tavaliselt tugev turse, põlve liikuvus on suure osas piiratud, ei saa sirgeks ega kõveraks ning kõndimine on ebamugav. Paistetuse taandudes tuntakse, et põlv on ebastabiilne, tahab alt ära vajuda ning ei tundu enam samasugune nagu varem. Testimisel on tuntav tugev eesmine ebastabiilsus kuid olulist valu see ei tekita.
Eelnevas artiklis sai arutletud kontaktsete ja mitte kontaktsete ACL vigastuste üle. Kui teiste põlvestruktuuride vigastuste puhul ei pruugi inimene alati mäletada vigastuse hetke, siis ACL vigastuse puhul mäletatakse traumat väga täpselt. ACL sidet ei ole võimalik rohke kõndimise või pikkade distantside jooksmisega katki teha. II ja III astme ACL vigastuste puhul tuntakse vigastuse hetkel selget tugevat prõksu või põlve läbi vajumist. Tekib kohene valu, paistetus, ebastabiilsus ja tuntakse, et tegevusega ei suudeta enam samaväärselt jätkata (valu, lonkamine, ebastabiilsus). ACL vigastusi rühmitatakse veel omakorda isoleeritud vigastuseks ning hulgivigastuseks. Kuna ACL asub põlves meniskite ja kõhrede juures/küljes, siis ligi pooltel juhtudest võib lisaks ACL rebendile esineda ka meniski vigastus (sagedasemalt välimine menisk), kõhre vigastus või teiste põlvesidemete vigastused. Hulgivigastused on tavapärasemad kontaktvigastuste puhul või inimestel kellel on arvestatavalt kõrgem kehamass.
ACL vigastuste tekkeks on eristatud teatavad riskifaktorid, mis võivad suurendada tõenäosust ACL vigastuse tekkeks. Need on:
Riskifaktorite olemasolu ei tähenda, et ACL sideme rebend kindlasti aset leiab. Küll aga aitab riskifaktorite teadvustamine pöörata tähelepanu elementidele oma treeningus, mis on prioriteetsemad, et riski minimeerida.
Professionaalsel tasemel sporti harrastavate naiste risk ACL rebendi tekkeks on 3x kõrgem kui see on meeste puhul. Täpseid põhjuseid soolisele erisusele ei ole kindlaks tehtud, kuid arvatakse, et selle põhjustajaks võib olla naiste anatoomilised iseärasused nagu laiemad puusad, suurem põlvede nurk sissepoole, halvem mehaaniline kontroll hüppamisel ja madalam lihaste jõudlus. See tähendab, et spordi spetsiifilises treeningus ning jõutreeningus tuleks rõhuda reie esiste, taguste ja tuharalihastele, põlve kontrolli soodustavatele ülesannetele ning pidevalt rõhutada head tehnikat hüppamisel, maandumisel ja jõutreeningul.
https://www.youtube.com/watch?v=t63QH2mv1CM
Näide hea ja halva kontrolliga maandumismehaanikast.
Videos on esimeses pooles näha, kuidas inimene peaks olema võimeline maanduma. Ning teises pooles, milliseid vigu tehakse. Nüüd sportlikust kontekstis rääkides, ei saa me kindlasti eeldada, et nö halva mehaanikaga maandumisi ei juhtu kunagi. Spordis juhtub ettearvamatusi, mistõttu maandutakse igasugustes erinevates asendites. Võti peitub selles, et lihtsamates olukordades suudab sportlane oma mehaanikat kontrollida ja ühtlasi omab ta ka jõu ning mehaanika poolelt võimekust kontrollida neid “veidraid” või “ootamatuid” asendeid.
Hea biomehaanika ja liigeskontrolli eelduseks on loomulikult see, et lihased on tugevad, aga ka lihaste vaheline bilanss. ACL vigastustele suuremat soodumust võib tekitada ka reie esiste ja taguste lihaste vahekorra liigne erinevus. Rusikareegel on, et reie esised lihased, ei tohiks olla rohkem kui 1.5x tugevamad kui reie tagused lihased. Seda testimiseks on olemas spetsiaalsed masinad, aga ülevaate saamiseks piisab ka lihtsamast dünamomeetrist. Lihasbilansi erinevuse võib tekitada harrastatav spordiala, kus reie esised lihased saavad suuremat koormust kui reie tagused, või on reie tagused lihased jõutreeningul unarusse jäetud. Tavaliselt on problemaatiline reie taguste lihaste jõudlus, mitte reie esiste. Osade inimeste puhul on mureallikaks reie taguste lihase aktiveerimise võime seonduvalt teiste probleemidega nagu kõõlusepõletikud, krooniline alaseljavalu, puusaprobleemid jms.
ACL -i vigastused, olenemata soost, juhtuvad tavaliselt vanuses 15 – 45. Selles vanuses on saavutamas füüsilist küpsust ning treeningud muutuvad mahukamaks, keerulisemaks ning füüsilisemaks. Kahjuks on viimasel ajal märgatavalt tõusnud just nooremate sportlaste (vanuses 14 – 20 eluaastat) ACL vigastuste hulk üle kogu maailma. Sagedasemad spordialad millega seoses ACL rebendeid võib esineda on jalgpall, korvpall, iluuisutamine, tennis ja võrkpall. Need on spordialad mis hõlmavad kiirendamist, suunamuutusi, jalanõude nakkuvus põrandaga on tugev, mis põhjustab põlvele suuremat torsioonjõudu, millele vastu pidada
Inimeste puhul, kes on ACL-i operatsiooni juba varem läbi teinud , on tõenäosus ACL-i uuesti vigastamiseks kõrgem, kui inimeste puhul, kellel varasemalt ACL-i vigastust ei ole olnud. Teaduslikud uuringud on näidanud, et umbes 6 – 31 % inimestest, kellel on varasemalt olnud ACL-I vigastus saavad teise vigastuse 5 aasta jooksul pärast esimest operatsiooni. 2x suurema tõenäosusega ei ole tegemist grafti ( doonorkoega asendatud ACL ) rebendiga, vaid opereerimata põlve vigastusega. Põhjuseid ACL-I uueks vigastuseks on mitmeid – liiga kiire spordi juurde naasmine, ebapiisav taastumine, liikumisulatuse piiratused, grafti vigastused taastumise käigus, ebapiisav ACL grafti doonorkude, inimestel kellel on iseloomulikult hüpermobiilsed põlved.
Riskifaktorid ei ole aluseks, et määrata, kas inimene saab harrastada teatud spordialasid või mitte. Küll aga saab riskifaktorite alusel „tuunida“ inimese treeninguid viisil, et nende tervis ei kannataks. Selle jaoks on vajalik hea koostöö füsioterapeudiga juba enne vigastuse toimumist. Füsioterapeut saab läbi oma hindamiste aidata määrata piirkonnad või liigutused, mis vajavad just selle inimese puhul tähelepanu ning aitab luua progresseeruva kava, et tulemus saavutada. Keskenduda tuleb elementidele, mida on inimesel võimalik muuta !
Lisalugemist:
https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4641548/
ACL vigastuse puhul on võimalik kirurgiline sekkumine või konservatiivne ravi. Üldjuhul sõltub valik vigastuse ulatusest, sümptomaatikast, sportlikust tasemest ning vanusest. Nagu varasemalt mainitud, on eesmise ristati sideme vigastusel erinevad tasemed, ja vastavalt sellele ka erinev valikuvõimalused taastumiseks:
Kahjuks oleme viimasel ajal üha rohkem näinud, et noorematel sportlastel esineb ACL vigastusi. Sellisel juhul tavaliselt on esmane ravi konservatiivne, ning oodatakse kuni laps on jõudnud skeletaalselt täiskasvanuikka (ca 16-18 aastane). Kui on märgatav vajadus operatsiooni järele tehakse see siis, kui noore inimese kasv on seisma jäänud, et minimeerida riski kahjustada kasvuplaate, ACL doonorkoe kvaliteet on tugevam ning uue ACL-I mõõdud on vastavad täiskasvanule, mis tähendab, et see peab paremini vastu. Uuringud on näidanud , et inimesed vanemad kui 28 eluaastat saavad ka tihtipeale väga hästi hakkama ilma ACL-I olemasoluta ! See tähendab muidugi hoolikat treeningut ning tööd füsioterapeudiga, kuid üldjuhul saavad harrastaja tasemel (vahel isegi professionaalselt) spordiga jätkata ning ei tunne mingit puudujääki. Üldiselt otsustatakse siiski operatsiooni kasuks, kuna juhul kui ca 6 kuuline konservatiivne ravi ei kanna vilja, siis operatsioonist taastumise aeg veel lisaks tähendab inimesele 6+9 = 15 kuu pikkust taastumisaega.
Professionaalsete sportlaste puhul otsustatakse tavaliselt operatsiooni kasuks, kuna nende füüsiline võimekus on nii kõrgele tasemele viidud, et ilma ACL sidemeta ei ole sportlane võimeline eelnevale tasemele tagasi jõudma. Küll aga kui inimene ei ole kõrgetasemeline sportlane ja on valmis tegema taastusravi umbes 6-9 kuud ning muutma vajadusel oma harrastusspordialasid, siis võib taastuda edukalt ka operatsioonita.
Üldiselt opereeritakse ühte põlve maksimaalselt 2 korda, kui grafti on suudetud juba kahel korral ära lõhkuda, siis on tõenäoline, et ka kolmas ei pea vastu. Teisalt on põlve juba nii mitmel korral lõigatud, et ortopeedi töö muutub iga korduvlõikusega aina keerukamaks, mis tähendab, et operatsiooni lõpptulemus ei pruugi enam riski õigustada.
Operatsioonist räägime lähemalt natukene hiljem, kuid ACL-I asendamiseks kasutatakse inimese enda sidemeid või kõõluseid. See tähendab, et operatsiooni tegemise eelduseks on, et vastava kvaliteediga kude on võimalik inimesest kätte saada.
Alati võib olla otsuse taga mitte opereerida teised riskifaktorid, mis võivad tähendada liigset riski inimese üldisele heaolule või operatsiooni tulemust kahjustada.
Seega ravivalikud on kas teha operatsioon või mitte, lõppvalik tuleb teha kalkuleeritult inimesel endal, arvestades kõiki võimalikke riske. Isegi III astme vigastuse puhul on ka võimalik edukalt taastuda ACL rebendist konservatiivselt. Tihtipeale arvatakse, et ACL vigastuste puhul on vaja operatsioon teha koheselt. Praegusel hetkel on leitud, et ACL operatsiooni edasi lükates 6-9 kuud ( ehk proovides konservatiivset lähenemist) on lõpptulemus operatsiooni järgselt sama hea kui koheselt pärast vigastust opereerides. On arvukalt professionaalseid sportlasi, kes on edukalt jätkanud karjääri ilma ACL sidemeta põlves. Mõnel juhul on hiljem siiski otsustatud operatsiooni kasuks. Praegusel hetkel ei ole võimalik täpselt ennustada, millised inimesed suudavad ilma operatsioonita toime tulla ja millised mitte. Teaduslikud artiklid on leidnud aga seoseid vanuse ja toimetuleku vahel. Tavapäraselt just vanemad sportlased, üle 27 aastased, on tõenäolisemad kandidaadid toimetulekuks ilma ACL operatsioonita.
Järgmises artiklis räägime täpsemalt mida operatsiooni käigus tehakse ning milline näeb täpsemalt välja taastumine !
