Alaseljavalu – põhjustajad ja riskifaktorid

alasejlavalu reakt füsioteraapia

Alaseljavalust

Alaseljavalu võib olla akuutne (kuni 6 nädalat), sub-akuutne (6-12 nädalat) või püsiv e. krooniline (12+ nädalat). Akuutne ja sub-akuutne alaseljavalu võib ilma spetsiifilise taastusravita taanduda iseenesest 3 kuu jooksul, kuid valu teke võib olla indikaatoriks treeningu või elustiili probleemile. Püsiv alaseljavalu nõuab sageli pöördumist kliinilise spetsialisti poole.

Alaseljavalu saab jagada üldistavalt kaheks: spetsiifiline ning mittespetsiifiline. Spetsiifilise alaseljavalu puhul tuleb kliinilisel spetsialistil kindlaks teha, kas alaseljas võib olla mingisugust kindlat stiimulit, mis valu esile kutsub (luumurrud, spondülolistees, radikulopaatia jt.). 

Spetsiifilist valu püsiva alaseljavalu puhul esineb vähe, kuni 10%. Ülejäänud kajastub mittespetsiifilise alaseljavaluna, kus kindlat valu tekitajat ei ole võimalik määratleda, kuid võib olla kahtlus mitmele valu tekitajale. 

Alaseljavalu on üks peamisi põhjuseid, miks inimesed füsioterapeudi või muu kliinilise spetsialisti poole pöörduvad. Alaseljavalu mõjutab 60-80% inimesi mingil hetkel nende elu jooksul. Paljud arstid ravivad alaseljavalu enamasti ravimitega ja soovitavad puhata, reaalsuses on vaja olla füüsiliselt aktiivne ning treenida oma keha targalt.

 

Natukene alaselja anatoomiast

Alaselg (e. selja lumbaalosa) koosneb viiest selgroo lülist ja nende vahel asetsevatest lülivahe ketastest. Kaks lüli, nende vahel asetsev lülivaheketas ning lülisambast mõlemalt küljelt väljuv närvipaar moodustavad omavahel spinaalsegmendi. Lülid liigenduvad omavahel selgmiselt asetsevate väikeste fassettliigestega. Lumbaalosa kannab ülakeha raskust, mistõttu on lülid suuremad kui rinna- või kaelaosas ning omab füsioloogilist kumerust ette e. lordoosi. Lumbaalosast esimesest lülist L1 jääb kõrgemale lülisamba torakaalosa ning allpool liigendub L5 lüli ristluuga. Alaselg on suuteline liikuma 3 erinevas suunas: ette- ja tahapainutus; küljele painutus ning rotatsioonid. Lülikehade anatoomiline ehitus takistab lumbaalosast teha suure rotatsiooniga ning muid ekstreemseid liigutusi. 

Mittespetsiifiline alaseljavalu

Moodustab kuni 90% kõikidest alaseljavaludest. Mittespetsiifilist alaseljavalu võivad põhjustada füüsilised probleemid: traumad; lumbaalosa lihaste venitustraumad; rühihäired, kuid rolli mängivad ka psühholoogilised ning sotsiaalsed faktorid.

Liikumine ja treening on parimad tööriistad mittespetsiifilise alaseljavalu vastu võitlemisel. Esimene instinkt valu tekkimisel on tavaliselt liigutamise vältimine ning ootamine, kuniks valu möödub. Treening on seljavaluga inimesele kasulik mitmel põhjusel:

  • Suurendab lihasjõudu, mis aitab toestada lülisammast,
  • parandab liikuvust, mis aitab inimestel olla ise liikuvam ja naasta tavapäraste elurütmide juurde,
  • vereringe intensiivistumine, aitab paranemisprotsessile kaasa ja vähendab lihaspingeid jt.

Mittespetsiifilise alaseljavalu käes kannatajad peaksid eelkõige alustama treeningust, mille saab paika panna koos füsioterapeudiga. Ettevaatlik tuleb ka olla ise internetist otsitud materjaliga, harjutused peavad mittespetsiifilise alaseljavalu leevendamiseks olema individuaalsed. Kombineeritud harjutused (jõud, aeroobne treening, liigesliikuvust parandav treening) aitavad alandada valutundlikkust seljas ja parandada elukvaliteeti. Ka akuutse ja sub-akuutse alaseljavalu tõttu on põhjust pöörduda füsioterapeudi poole, et kiirendada taastumist. Sellistel juhtudel on tähtis mõista, miks seljavalu tekkis ning kas ta võib kunagi mingil põhjusel uuesti tekkida. Varasem mittespetsiifiline alaseljavalu ilmnemine on riskifaktoriks selle uuesti tekkimiseks. Akuutse ja sub-akuutse alaseljavalu korral saab samuti sekkuda kindlate harjutustega ning muude ravivõtetega (nt. McKenzie meetod). 

Alaseljavalu biopsühhosotsiaalne mudel 

Mittespetsiifiline alaseljavalu on tekkinud füüsiliste, psühholoogiliste ning sotsiaalsete mõjutuste tulemusena. Psühholoogilised haigusseisundid nagu ärevus ja depressioon on seotud suurenenud valutundlikkusega inimorganismis. Saades abi psühholoogiliste probleemide leevendamiseks ning vaimse poole arendamise tulemusena võib alaseljavalu alaneda. Samuti psühholoogiliste diagnoosidega inimesed on sageli sotsiaalselt inaktiivsemad ning ei võta nii palju osa erinevatest aktiivsetest tegevustest, mis ei aita kaasa mittespetsiifilise alaseljavalu leevendamisele. Multidistsiplinaarne lähenemine mittespetsiifilise alaseljavalu ravimiseks on palju efektiivsem, kui teha näiteks ainult füsioteraapiat või ainult psühholoogilist treeningut.

Spetsiifiline alaseljavalu

Sagedasemad spetsiifilise seljavalu põhjustajad on radikulopaatia, lülivaheketaste protrusioon, spinaalstenoos, spondülolistees, osteoporoos ja skolioos. 

Radikulopaatia 

Radikulopaatia viitab sellele, et spinaalnärv võib kusagil seljas olla pitsunud. Selle põhjusteks võivad olla lülivaheketta protrusioon, luumurd, osteoartroos jpm. Valu on sõltub pitsumise asukohast, alaselja puhul on kõige tuntavam kahjustuse poolsel seljas, puusa piirkonnas ning võib kiirguda ka jalga, tihti esineb ka tuimust. Alaselja radikulopaatia tavaliselt võimendub pikkadel jalutuskäikudel või pikaaegsel istumisel

Lülivaheketaste protrusioon

Lülivaheketaste protrusioon on samuti sageli põhjuseks spinaalnärvide pitsumisele. Valu lokalisatsioon on alaseljas ning võib kiirguda alajäsemetesse. Enamus protrusioonidest on siiski asümptomaatilised ning taanduvad ise spontaanselt kuni 6 kuu jooksul. Püsivate protrusioonide sümptomite leevendamiseks kasutatakse sageli operatiivset ravi (kui protrusioon mõjutab juba seljaaju epiduraalruumi), kergemate sümptomite korral on näidustatud pigem konservatiivne ravimeetod (e. mitte operatsioon).

 

Lisainfot lülivaheketaste protrusiooni kohta : https://southvanphysio.com/herniated-disc-vs-bulging-disc/ 

lülivahekestade protursioon

Spinaalstenoos

Spinaalstenoos on degeneratiivne seisund, mis tähendab valusündroomi tulenevalt seljaajukanali kitsenemisest. Mõnedel patsientidel ei pruugi seoses kitsenemisega sümptomeid avalduda. Sümptomid on tavaliselt alaseljavalu, kiirguv valu ja tuimus tuharasse ning alajäsemetesse mis avalduvad sageli sundasendites. Sümptomid võivad leevenduda puhkamisel (hetkeks istumine või lamamine) või ette kummardumisel. Enamasti avaldub seisund rohkem vanemaealistel (60+ a. 19.4% inimestel). Noorematel enamasti ei ole degeneratiivne, võib olla traumajärgne, iatrogeenne (operatsiooni järgne) jt.

Spondülolistees

Spondülolistees on lüli nihkumine ette (anterolistees) või taha (retrolistees) teise lüli suhtes. Listees võib olla kaasasündinud, traumajärgne, degeneratiivne, patoloogiline või iatrogeenne. Sümptomaatika hõlmab seljavalu (eriti selja liigutamisel küljele või rotatsioonidel), kiirgumist alajäsemetesse, selja liikuvuse vähenemist ning koordinatsiooni ja tasakaalu häired. Tavaliselt võimenduvad need päeva jooksul, olles õhtul kõige tugevamini tuntavad. Sümptomid võivad taanduda istudes, lamades või seistes ettekummardatud asendis. 

Osteoporoos

Osreoporoos tähendab luutihenduse hõrenemist, mis suurendab erinevate vigastuste riski. Diagnoosi esineb kahte tüüpi: primaarne (menopausi järgne ning vanemaealistel) ning sekundaarne (traumade, haigustega ja harjumustega seotud).  Sageli on luumurrud ajendiks, kus inimesed saavad teada, et neil on tekkinud osteoporoos. Lülikeha murd on üks sagedasemaid murde osteoporoosi tõttu inimkehas. Luumurrust ja osteoporoosist võivad varakult märku anda kasvu langus, seljalihaste madalam koormustaluvus ja muutused lülisamba rühis. Luumurru ilmnedes on üsna kindlalt tunda ka seljavalu erinevatel koormustel. Füüsiliselt aktiivsematel inimestel on reeglina tihedamad luud, sest luu areneb ja kasvab vastusena koormusele. 

Skolioos

on lülisamba normaalse kumeruse häirumine külgsuunas. Skolioos võib olla kaasasündinud (infantiilne), lapseeas (juveniilne) või täiskasvanu eas tekkinud, kõige sagedamini esineb täiskasvanu eas teadmata põhjusel tekkinud skolioosi. Väliselt on enamasti rinnakorvi piirkonnas näha ka muutusi rühis (abaluude eendumine, rinnakorvi ebasümmeetria jt.). Skolioosi ravi on enamasti konservatiivne, operatiivne ravi kehtib tavaliselt progresseeruvate infantiilse ja juveniilse skolioosi puhul. Konservatiivse ravi puhul on positiivseid efekte näidanud Scroth teraapia, mis keskendub teadvustatud asendravile. Alaseljavalu on väga sage kaebus skolioosi patsientidel. Valu tugevust mõjutavad patoloogilise kumeruse nurga suurus ning lülikehade omavaheline paiknemine. Seljavalude ning lihastasakaalu häirete korrigeerimiseks skolioosi diagnoosiga inimestel soovitatakse teha jõutrenni, kuid treening peab olema paika pandud spetsialisti poolt, et vältida võimalikke komplikatsioone. 

(Lisainfot skolioosi kohta: https://scoliosisjournal.biomedcentral.com/articles/10.1186/s13013-016-0076-9 )

Spetsiiflise alaseljavalu ravimiseks tuleb kõigepealt spetsialistil testidega kindlaks teha, et millise probleemiga täpsemalt on tegemist. Füsioterapeudiga koostöös on võimalik paika panna täpne treeningplaan, mis sobib individuaalselt kõikide alaseljavalu käes kannatavatele inimestele. Kombinatsioon aktiivsetest ja passiivsetest mobilisatsioonidest ning jõutreeningust loob kõige parema lõpptulemuse. 

Broneeri aeg vastuvõtule
Close Menu