Tehnika ja teaduse areng iga aastaga pakub järjest uusimaid meetodeid valu ravis. Füüsikalised ravimeetodid, nagu ultraheli, magnetravi, lööklaineteraapia ja muu elektriravi on üks osa terapeutilisest lähenemisest, mida kasutatakse tavaliselt valu leevendamiseks, verevarustuse ja ainevahetuse parandamiseks ning lihaspingete vähendamiseks. Kas tegelikkuses omavad nad neile määratud saavutusi või pigem tegemist on lihtsa suristamisega, püüame leida vastust selles artiklis. Räägime elektriravist eelkõige valuravi kontekstis.
Ultraheli saab liigitada diagnostiliseks ja terapeutiliseks ultraheliks. Diagnostiline ultraheli on tööriist, mida kasutatakse erinevate struktuuride põhjalikumaks uurimiseks, näiteks raseduse korral. Terapeutiline ultraheli on üsna laialdaselt kasutatav ravivahend, mille eesmärk on valu leevendamine. Ultraheli on kõrgsageduslik, madala intensiivsusega heli, millal on diatermiline (soojendav) toime. Arvatakse, et UH-ga eralduv soojus suurendab vigastatud piirkonnale verevoolu, parandab ainevahetust ning sellega soodustab ka kudede kiiret paranemist. Tavaliselt UH kasutatakse kroonilise valu raviks, mille hulka kuuluvad: alaselja-ja kaelavalud, õla- ja põlveliigese valud, kroonilised kõõluse põletikud, osteoartriidid jt. Teaduslikud artiklid ei toeta väga UH efektiivsust, sellegipoolest omab ta inimeste seas ikkagi kõrget populaarsust eelkõige oma rohke kättesaadavuse, lihtsa kasutuse ja minimaalsete vastunäidustuste tõttu. Kõige mõistlikum on terapeutilist ultraheli kasutada lisaravi võimalusena füsioteraapiale.
Magneteid on ravimiseks kasutatud tuhandeid aastaid. Inimesed meisterdasid endale magnetilisi käevõrusid ja kaelakeesid, uskudes selle võimesse vaeguseid leevendada. Tänapäeval magnetravi näeb välja natukene teistmoodi, see on masin mis mõjutab meie kudesid madalsageduslikku vahelduv- või alalismagnetvälja abil. Arvatakse, et magnetravil on vereringet parandav, turset alandav, põletikku alandav, ning valuvaigistav toime. Magnetravi kasutatakse peamiselt liigesvalu, närvivalu, traumajärgse valusündroomi aga ka kroonilise (nt. alaselja) valu leevendamiseks. Tegelikkuses kuna teadusartiklid ei toeta selle ravimeetodi efektiivsust, võib liigitada magnetravi toimet platseebo alla. Platseebo on närvisüsteemi vastus, mis tuleneb inimese uskumustest ravist saadavasse kasusse ja ootusest millegi abil paraneda.
Lööklaineteraapia on suhteliselt uus terapeutiline sekkumine, mille põhimõte seisneb pulseerivate lööklainete suunamises valutavale piirkonnale. Võrdlemisi UH-ga ja magnetraviga sõltuvalt probleemist lööklaineteraapia protseduuri ajal on võimalik tunda väikest valu või ebamugavust ravitavas piirkonnas. Nagu ka eelnimetatud ravi liikidel, lööklaine teraapia eesmärk tõsta ainevahetuse aktiivsust, parandada verevarustust ning kiirendada taastumisprotsessi. Viimastel aastatel lööklaine teraapia on saavutanud kõrget populaarsust sportlaste seas, näidates häid tulemusi luukate (valu sääre ees või siseküljel), plantaarfastsiidi ning erinevate tendinopaatiate (kõõluse valude) ravis. Muude valude puhul hetkel ravi tõhusust ei ole täheldatud. Lööklaine teraapia võib väga hästi toimida kombineerituna füsioteraapiaga, et saavutada täiuslikku tulemust.
Üheks tuntumaks ja sageli kasutatavaks elektriravi võimalustest on TENS. TENS on elektriline närvistimulatsioon, mida kasutatakse närvi ja lihasvalude korral. TENS- seadmed töötavad väikeste elektriliste impulsside edastamise teel elektroodide kaudu, mida asetatakse inimese nahale. Selle ravimeetodi eesmärk on närvide ergutamine ja seeläbi teatud piirkonnas valu leevendamine. Need elektriimpulsid “ujutavad” närvisüsteemi üle, vähendades selle võimet edastada valusignaale seljaajule ja ajule. Samad elektrilised impulsid stimuleerivad ka keha tootma looduslikke valuvaigisteid, mida nimetatakse endorfiinideks (‘’õnnehormoon’’). Kõige sagedamini on TENS kasutusel järgmiste seisundite korral: operatsioonijärgne valu; liigesvalu; kaela- ja seljavalu; artriit jt. Tõendid TENS-i tõhususe kohta on väga vastuolulised, selle efektiivsus varieerub sõltuvalt ravitavast piirkonnast ning valu leevendav efekt on lähedane platseebo efektile.
Kõikidel füüsikalistel ravimeetoditel on olemas ka omad vastunäidustused e.e millal ei tohiks neid kasutada. Füüsikalisi ravimeetodeid ei tohi rakendada raseduse esimesel trimestril (kõhule, vaagnale, alaseljale), südamelihase haigusega inimestel, tundetule või vigastatud kehaosale (sh kahjustatud nahk), verejooksu piirkonda, vähi ja epilepsia diagnoosiga inimestel jt. Kui kahtled, kas sulle võiks erinevad elektriravid sobida, siis pea nõu kliinilise spetsialistiga.
Tänapäeval füsioteraapia on üks kiiremini arenevaid valdkondi, mis aitab patsiendil taastada liikumist ja hõlbustada igapäevaelu. Üks võimalik ravi, mida füsioterapeudid tihti teevad on füüsikaline ravi. Tuginedes teaduslikele artiklitele saab järeldada, et ükski füüsikaline ravimeetod ei ravi meie valu põhjust, vaid võib mingil määral vähendada valu tajumist. Kuigi ainult mõned füüsikalised ravimeetodid näitavad oma tõhusust kindlate luu- ja lihaskonna patoloogiate valu ravis, ei sobi see ainukese või peamise ravina. Igasugune elektriravi on kõige kasulikum koos füsioteraapiaga ja regulaarse kehalise aktiivsusega.
Lööklaineteraapia- https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC6029898/
Ultraheli- https://sci-hub.se/10.1002/14651858.cd009169.pub3
Magnetravi- https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5804424/
