Füsioteraapia on kõrvalmeditsiini haru, mis pakub erinevaid tugifunktsioone üldmeditsiinile. Füsioteraapia on mõeldud erinevate inimkeha enamasti patoloogiliste seisundite (valu, vigastuste, anatoomiliste kõrvalekallete, liikumismustri häirete, pehmete kudede probleemide jms.) väljaselgitamiseks ja raviks teaduspõhisel sekkumisel liikumisraviga, manuaalteraapiaga, füüsikaliste ravimeetoditega ning tervisliku eluviisi propageerimisega. Eesmärgiks on parandada probleemi või edendada tervist läbi füüsilise hindamise, diagnoosimise, prognoosimise, sekkumise, taastusravi ja patsiendi harimise. Füsioteraapiat viivad läbi füsioterapeudid, kes omavad teadmisi anatoomiast, füsioloogiast, kinesioloogiast, ergonoomikast jpt. meditsiinialastest valdkondadest.
Füsioterapeutidel on põhjalik arusaam, kuidas keha liigub ja töötab ning miks võivad probleemid tekkida. Töötatakse laialt erinevates meditsiini valdkondades (ortopeedia, kardioloogia, neuroloogia, endokrinoloogia, spordimeditsiin, geriaatria, pediaatria, hooldus, palliatiivne ravi jt.), haiglates, spordiklubides ning erapraksistes. Spetsiifliselt töötatakse neuromuskulaarsete, muskulaar skeletaalsete, kardiovaskulaarsete ja hingamise süsteemide ravimisega. Füsioterapeudid töötavad enamasti rehabilitatsioonimeeskondades või haiglasüsteemis, spordis ja erapraksistes töötavate füsioterapeutide hulk on väiksem. Sellegipoolest kasutavad kõik spetsialistid süsteemset kliinilist lähenemist, mis väljendub teaduspõhise probleemilahendusena patsiendikeskses ravis. Patsiendid pääsevad füsioterapeutide juurde tavaliselt arsti või muu meditsiinialase spetsialist poolt suunatuna või omaalgatuslikult. Praegusel ajal leiavad paljud patsiendid juba esmajärgus tee füsioterapeudi juurde, kuna füsioterapeutiline lähenemine on sageli just esimeseks ravimise viisiks probleemi lahendamisel ja ühtlasi aitab füsioterapeut ennetada potentsiaalseid probleeme. Mitmed riigid on füsioterapeute kasutamas ka erakorralise meditsiini triaažisüsteemis.
Füsioterapeudi vastuvõtul uuritakse inimese meditsiinilist ajalugu, tehakse füüsilisi teste, pannakse asjakohane diagnoos, luuakse ravi- ning taastumisplaan, töödeldakse keha (manuaalteraapiaga, massaažiga, elektriraviga jt.), jagatakse praktilisi nõuandeid ja haritakse vajalike oskuste/teadmiste osas. Meditsiinisüsteemis (rehabilitatsioon ja haiglad) töötavad füsioterapeudid saavad saatekirjadena välja kirjutada inimestele liikumisabivahendeid (ortoosid, kargud, käimisraamid jne.). Liikumine ja üldine keha funktsioneerimine on vananemise, vigastuste, haiguste või keskkondlike faktorite poolt tihti mingil määral häiritud inimese elu jooksul. Füsioterapeut töötab individuaalselt inimesega, et erinevaid kehalisi piiranguid oleks vähem ja nendega oleks lihtsam toime tulla ja seda igas elu valdkonnas. Füsioterapeudid töötavad lisaks eelpool mainitutele ka administratiivses pooles kui ka teaduse arendamises.
Ravitsejad nagu Hippokrates (460 – 370 eKr) ja Galenus (129 – 210 pKr) on usutavasti esimesed, kes kasutasid oma protseduurides nii massaaži, manuaalteraapiat kui ka külmaravi, mis käivad meie kaasajal füsioteraapiaga käsikäes. Ortopeedia haru laienemisega 18 sajandil hakati tähelepanu pöörama ka harjutuste osatähtsusele liiges- ning lihasprobleemide raviks. Kõige varasem dokumenteeritud füsioterapeutiline käsitlus pärineb aastast 1813 Rootsist, kus Henrik Ling rajas võimlemise instituudi (Royal Central Institute of Gymnastics) massaažiks, manipulatsioonideks ja harjutuste tegemiseks. 1887 aastal litsentseeriti ametlikult sealsamas maailma esimesed füsioterapeudid. Teised riigid tulid üsna ruttu järele, esimesed olid Suurbritannia 1894, Uus-Meremaa 1913 ja Ameerika Ühendriigid 1914.
Enne kahekümnendat sajandit piirdus Eestis füsioteraapia sarnane teenus ainult lendlehtedel ja käsiraamatutes jagatud infona, kus julgustati Eesti inimesi (eriti maapiirkondades elavaid) olema füüsiliselt aktiivsed ning näiteks ravima erinevaid valusid massaaži või kehalise tööga. Ametlikult sai Tartu Ülikoolis massaaži ja füüsikalisi ravimeetodeid õppida alates 1926-ndast aastast arstiteaduskonna õppeprotsessi uuendamise järgselt. Suuresti oli see tingitud lastehalvatuse pandeemiast, I Maailmasõjast ning Eesti Vabadussõjast, mis kõik ajendasid kliinilisi spetsialiste taastama ja ravima inimese füüsilisi puudujääke ja kõrvalekaldeid, toona nimetati seda ortopeediliseks võimlemiseks. Pärast teist maailmasõda oli ravivõimlemine juba integreeritud haiglatesse ja muudesse raviasutustesse. Tugevalt sai represseeritud füsioteraapia areng okupatsiooni tõttu, mis surus peale iganenud ravimetoodikaid ravivõimlemise mõttes. Kui USA-s loodi juba 1950nendatel aastatel füsioterapeutide liidu sarnane organisatsioon, siis Eestis võimutses sellel ajal spa ning kuurort tüüpi ravitsemine haiglates ja sanatooriumites (kurortoloogia), mida koordineeris Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut (1947 – 2003). 1951 avati Tartu Ülikoolis ravikehakultuuri kabinet ning alustati esimeste ravivõimlemise instruktorite väljaõppega. Meditsiini arenguga arenes ka ravikehakultuur ning levis juba jõudsalt mitmetesse meditsiinilistesse valdkondadesse. Enamasti kasutati raviks kehalisi harjutusi, külma- ja soojaravi ning elektrilist ravi. Väga palju oli eksperimentaalseid ravimetoodikaid (abivahendid, elektriravi tööriistad jms.), kuna teaduspõhisust veel praegusel kujul ei eksisteerinud.
Eesti Füsioterapeutidel Liit asutati aastal 1992 (toona Eesti Ravivõimlejate Liit) ja alates 1999. aastast sai Tartu Ülikooli õppima minna füsioteraapia eriala. 2002. aasta 16. aprillil kinnitati Kutsekojas füsioterapeudi kutsestandard, mis oli esimene riiklik füsioterapeudi ametit kajastav dokument. Füsioteraapia õpe toimub suures osas Tartus nii sealses Tervishoiu Kõrgkoolis kui ka Tartu Ülikoolis. Bakaluareuseõpe kestab täiskoormusega 3 aastat ning võimalik on õppida lisaks 2 aastat magistris. Alates 2019. aastast on Tartu Tervishoiu kõrgkooli kaudu võimalik füsioteraapiat õppida ka Tallinnas Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses (õpe 4,5 aastat). Füsioteraapiat tehakse ka mitmetele loomadele, sealhulgas hobustele, koertele ja muudele karvastele ning sulelistele.
Haiglas töötatakse füsioteraapia alaselt mitmetes osakondades, milles igaühes on füsioterapeutide töö ülesanded mõnevõrra erinevad. Sageli tuleb tegeleda erinevate haiguslike seisunditega, mis nõuavad põhjalike teadmisi inimese ravimiseks. Just haiglates töötab enamus füsioterapeudi kutset omavat spetsialisti, koostöös arstide, tegevusterapeutidega, nõustajatega ja muu personaliga moodustatakse inimese ravimiseks asjakohaseim töörühm. Järgnevalt on kirjeldatud peamised meditsiiniharud, kus füsioterapeute tihti kohtab.
Südame ja veresoonkonna ning hingamissüsteemi haiguste hulka, mida füsioterapudid aitavad ravida, kuuluvad nii akuutsed (astma, infektsioonid ja traumad) kui ka kroonilised (infarkt, tsüstiline fibroos jt.) probleemid. Tihti on patsientideks vanemaealised ning enneaegselt sündinud beebid. Enamasti tegeletakse füüsilise aktiivsuse reguleerimisega, kardiotreeninguga, hingamisharjutuste õpetamisega ning manuaalsete meetoditega inimeste ravimiseks.
Luumurrud, liigeste vahetused, traumajärgne taastumine on vaid mõned, millega tuleb füsioterapeutidel ortopeedia ja/või taastusravi osakondades tegeleda. Sealsed füsioterapeudid on enam haritud ja kogenud muskuloskeletaalses valdkonnas ja kasutavad suuresti harjutustel põhinevat ravi inimeste paranemise eesmärgil. Tegutsetakse teaduspõhise taastusravi plaani järgi, mis tähendab õigel ajal korrektsete harjutuste ning tegevuse kasutuselevõttu.
Suuresti neuroloogilistes valdkondades tegelevad füsioterapeudid peavad kokku puutuma erinevate haigusseisunditega, mis on mõjutanud või halvanud kindlaid piirkondi inimkehas ja ka sisemistes anatoomilistes strukutuurides. Sellisteks haiguslikeks seisunditeks on näiteks insult, keskknärvivüsteemi traumad, skleroos jt. Sageli peavad füsioterapeudid siinkohal kasutama passiivseid ravimeetodeid, ehk patsienti ise liigutama. Eesmärgiks on taastada närvide toimimist võimalikult suurel mahul läbi liikuvuse treenimise ja erinevate füüsikaliste ravimeetodite.
Sisehaiguste (vähk, diabeet, viirused jt.) ravis tuleb füsioterapeutidel sageli julgustada inimesi liikuma maksimaalsel tasemel, mis on võimalik. On vaja jälgida patsienti pidevalt kriitilise pilguga, et märgata seisundi halvenemise märke ja vastavalt reageerida. Sisehaigustega töötavad füsioterapeudid teevad tihedamalt koostööd patsientide arstidega, veendumaks millal on paras aeg rakendada vajalikke ravimeetodeid. Eesmärgiks on hoida ja parandada inimeste füüsilist võimekust.
Võrdlemisi uus meditsiiniharu, kus kasutatakse füsioterapeute. Erakorralise meditisiini osakonna koormus võib kohati olla üpriski kõrge ning füsioterapeutide kaasamine triaažiprotsessi leevendab nii arstide tööd, kui ka tagab kvaliteetsema ravi patsientidele. Veelgi on võimalus koheselt traumajärgselt või muude kaebuste korral patsienti harida füsioterapeutilisest vaatest, et kuidas oleks vaja kehaliselt edasi toimida kiiremaks taastumiseks.
Patsiendid, kelle paranemine on küsimärgi all, vajavad samuti elukvaliteedi säilitamiseks ja tõstmiseks füsioterapeutilist sekkumist. Ülesandeks on harida veel patsiendi lähedasi või hooldajaid, et ka nemad suudaksid füsioterapeudi puudumisel võimalikult kvaliteetselt abi osutada füüsilise aktiivsuse mõistes. Ravi eesmärgiks on patsiendi elukvaliteedi säilitamine ja parandamine läbi funktsionaalse treeningu, harimise ja iseseisvuse turgutamise.
Füsioterapeut on osa rehabilitatsioonimeeskonnast, kes vastutab inimese parima võimaliku füüsilise vormi saavutamise nimel. Rehabilitatsioonimeeskonna moodustavad veel sotsiaaltöötajad, logopeedid, psühholoogid, arstid, eripedagoogid, loovterapeudid, tegevusterapeudid ja nõustajad. Rehabilitatsiooniteenus on sotsiaalteenus, mille eesmärk on parandada puudega inimese iseseisvat toimetulekut, suurendada ühiskonda kaasatust ja soodustada töötamist või tööle asumist. Teenuse saamiseks annab inimesele õigused Eesti Töötukassa või Sotsiaalkindlustusamet.
Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus on sotsiaalteenus, mis on mõeldud puudega või piiratud töövõimega inimese toetamiseks igapäevaeluga toimetulekul. Teenuse kaudu inimene ja pere õpivad, kuidas saada igapäevaselt hakkama terviseseisundist tingitud erivajadustega. Füsioterapeudi eesmärk on õpetada ja arendada igapäevaelu oskusi, suurendada võimalusi ühiskonnaelus osaleda, toetada õppimist ja töötamise eelduste ettevalmistamist. Tihti annab füsioterapeut harjutusi ja ülesandeid, mida teha kodus iseseisvalt või koos pereliikme/hooldajaga.
Tööalane rehabilitatsiooniteenus on mõeldud tööealistele vähenenud töövõimega inimestele ehk neile, kellel on puue, osaline töövõime või invaliidsusgrupp. Teenust võivad saada tööealised inimesed, kes on töövaldkonnas aktiivsed – töötavad, õpivad või on töötuna arvele võetud Töötukassas. Füsioterapeut tegeleb eelkõige inimese kui tervikuga ja ravib vajadusel kogu keha puudujääke. Inimese ametist lähtuvalt on tööalases rehabilitatsioonis oluline valmistada keha ette selliselt, et oleks võimalik ametiga võimalikult kvaliteetselt ja ennast säästvalt jätkata. Tihti tuleb füsioterapeutidel tegeleda tööõnnetuste füüsiliste tagajärgedega või ülekoormussündroomide parandamisega.
Spordi füsioterapeudid ravivad ja ennetavad vigastusi, mis on saadud sportimise või muu liikumise käigus. Veelgi aitavad füsioterapeudid sportlastel saavutada paremat füüsilist vormi ning aitavad neil kauem ja tervemana spordis püsida. Enamasti kasutavad spordifüsioterapeute professionaalsed sportlased või klubid, kuna nendel on olemas selleks vajalikud tingimused ja ka rahastus. Süsteemsemad klubid jagavad füsioterapeute tihti mitme erineva taseme vahel. Harrastus- või noorsportlastega tegeletakse sageli kas erapraksistes või kliinilistes tingimustes. Ka ülesanded nagu sportimise koordineerimine (koormused, vahendid), treeningplaanide koostamine, vigastuste kaardistamine ja dokumenteerimine kuuluvad spordifüsioterapeutide töö hulka.
Spordifüsioteraapia on tänapäeval enamuste sportlaste ja spordiklubide lahutamatu kaaslane, sest selle haru füsioterapeutidel on sageli selge ülevaade kõikidest tema haarangus olevatest sportlastest ja nende füüsilisest seisundist. Spordifüsioterapeudid vastutavad sportlase individuaalse füüsilise valmisoleku eest, kasutades selleks mitmeid oskusi (ennetus, vigastuste ravi, massaažid, külma- ja soojaravid, teipimised jpt.). Tähtsal kohal on ka sportlase harimine, et nemad ise mõistaksid paremini oma tugevamaid ja nõrgemaid külgi ning vajadusel ka psühholoogiline nõustamine. Väga oluline spordifüsioterapeutide töö juures on valmisolek kiirest reageerida vigastuste või valude ilmnemisel, selleks on tavaliselt omandatud ka vastavad oskused näiteks parameediku (verejooksu peatamine, fikseerimine, elustamine jms.) tööülesannete näol.
Spordifüsioterapeut aitab sportlastel üle saada raskematest ja kergematest vigastustest läbi hoolikalt paika pandud taastusravi plaanile. Enamasti toetub see teaduspõhisusele, kuid igaühe taastusravi võib kulgeda erinevalt. Varajases vigastuse faasis tegeletakse liikuvuse taastamise ning põletiku ja turse ravimisega, tähtis on ka sportlasele vigastuse olemusest ja kestusest võimalikult asjakohast infot jagada. Hilisemalt tuleb sportlasel FT-s tegelema hakata spordispetsiifiliste liigutusvilumuste harjutamisega ning jõutreeninguga. Sporti naasmine toimub ainult füsioterapeudi või muu sportlasega seotud kliinilise spetsialisti loa alusel. Selleks, et sportlased püsiksid kauem terved, on oluline spordifüsioteraapias tegeleda vigastuste ennetamisega. Ennetamine tähendab seda, et vastavalt sportlase spordialale ning tema individuaalsetele kehalistele näitajatele pannakse paika vastav treeningplaan, mida sportlane peab täitma.
Laste e. pediaatrilise füsioteraapia puhul on füsioteraputidel põhiliseks suunaks laste motoorse arengu võimalikult normilähedane soodustamine. Loomulikult ei ole puudust ka vigastuste ja haigusseisundite ravimisest ning sportivate laste füüsiliselt tervena hoidmisest. Praegusel ajal on väga suur hulk lapsi ülekaalulised ning selle parandamisele suundub ka enamus laste FT tähelepanu. Lastega töötamisel peavad füsioterapeudid teraapiat üles ehitama enamasti läbi mänguliste tegevuste. Alates imikueast suunatakse last vaatama, haarama, liikuma läbi mänguasjadega mõjutamise, mõnikord tekib ka massaaži, liigesliikuvuse parandamise kui ka terapeutiliste harjutuste vajadus. Laste füsioteraapias on vajalikud teadmised ja praktilised oskused hoopis teistsugused võrreldes täiskasvanutele suunatud füsioteraapiaga. Pediaatrilised füsioterapeudid ei keskendu tavaliselt ainult kuivalt füüsilise poole ravimisele, vaid loovad selliseid harjutusi ning tegevusi, mis arendavad last igast küljest vastavalt tema eale.
Geriaatria on teadusharu, mis uurib vanemaealiste inimeste haigusseisundeid, geriaatriline füsioteraapia keskendub vanemate inimeste füüsiliste probleemide käsitlusele. Vanemaealiste füsioteraapia erineb ülejäänud harudest kardinaalselt, kuna enamasti ei ole tegemist vaid ühe füüsilise kaebuse või probleemiga, vaid arvestada tuleb mitmetega korraga. Näiteks ortopeedilistele kaebustele (liigesevalud, luumurrud jt.) võivad lisaks ilmneda tasakaaluhäired, südame ja veresoonkonna haigusi jms. Sageli on faktoriks ka psühholoogilised, keskkondlikud ja sotsiaalsed mõjutused, mis teevad vanemaealise patsiendi ravimise keerukamaks. Iga inimese vananemise muster on erinev, mistõttu geriaatrias töötavad füsioterapeudid on kindlasti väga laiapõhjaliste teadmiste ja oskustega.
Põhilised punktid, millele füsioterapeut geriaatrilises füsioteraapias keskendub, on inimese aktiivsus, tasakaal, lihasjõud ning psühholoogilised tegurid (nt. hirm kukkumise ees). Just füüsiline aktiivsus on paljudel vanemaealistel vähene, mis põhjustab lihaskonna ja muude kudede degenereerumist. Füsioterapeut teeb vajalikud individuaalsed korrektuurid liigutuste kvaliteedis ja intensiivsuses, et inimesel oleks võimalik olla füüsiliselt rohkem aktiivne. Mahukam liikumine tagab tugevamad lihased, parema tasakaalu ning parandab oluliselt ka luukoe tihedust. Eesmärgiks on inimese liikumisvõime taastamine/treenimine tema enesekeskse vajaduseni, samuti patsiendi harimine võimalikest vigastuse riskidest ja vajalikest piirangutest. Geriaatrilise patsiendi ravis on füsioterapeutidel vaja tihedalt koostööd teha teiste inimest ravivate kliiniliste spetsialistidega, et info ja praktilised nõuanded oleksid võimalikult konkreetsed ja asjakohased.
Füsioterapeutide erapraksistes töötamine on Eestis muutunud viimastel aastatel järjest populaarsemaks, osaliselt seetõttu, et inimeste teadlikkus füsioteraapiast on tõusnud ning teenust otsitakse rohkem. Selleks, et kvaliteetset teenust pakkuda, peab füsioterapeut omama väga häid teadmisi kõikidest füsioteraapia valdkondadest. Patsientide kaebuste variabiilsus on lai ja tegeleda tuleb näiteks spordivigastuste ravimisest kuni peavaludeni.
Füsioteraapia on efektiivne parandamaks nii valu kui ka erinevaid füüsilisi kaebuseid. Teaduspõhisus on füsioteraapias muutuv uute avastuste ja uuringute taustal, mistõttu füsioterapeudid vajavad pidevat enesetäiendamist ravi kvaliteedi säilitamiseks. Süvateadmised anatoomiast, füsioloogiast ning teistest meditsiinilistest valdkondadest, pluss praktilised oskused, teevad füsioterapeudist professionaalse spetsialisti, kellest on kindlasti abi erinevate kehaliste kaebuste lahendamisel. Pikemate füsioterapeutiliste traditsioonidega riikides, on meditsiinialaselt antud füsioterapeutidele ka antud rohkem võimalusi kaasa rääkida inimese üldises ravimise protsessis (näiteks ravimite kirjutamine, eriarstidele suunamine jt.). Füsioterapeudid on suutelised parandama ja edendama tervist mitmel sobilikul moel ning räägivad moodsas meditsiinis aina rohkem kaasa.
Peamine kaebus, millega inimesed füsioterapeudi poole pöörduvad on valu. Valu tekib kehas mitmel erineval põhjusel, füsioterapeut kohtab enamasti inimesi, kelle valu on tingitud traumadest või ülekoormusest. Vastavalt probleemile luuakse raviplaan, mis on suunatud just selleks, et inimese kehaline võimekus paraneks ning valu väheneks. Seetõttu võib taastusravi käigus väheneda näiteks valuvaigistite manustamise kogus. Tulevikus sarnaste valude korral oskab inimene ise füsioterapeudi soovituste järgi kohandada oma elurütmi ja kehalist aktiivsust ravimise eesmärgil ning peab vähem toetuma erinevatele valuvaigistavatele ravimitele.
Mitmed ülekoormusest või vigastustest tulenevad kaebused suunatakse lahendamiseks operatiivsele ravile enneaegselt. Operatsioon on keha jaoks äärmiselt koormav toiming, millest taastumiseks kulub vastavalt protseduurile ja individuaalsetele eripäradele enamasti kaua aega. Füsioteraapiaga on võimalik vältida operatsioone sõltuvalt probleemist ning selle tõsidusest. Uuringute järgi on näiteks karpaalkanali sündroomi võimalik füsioterapeutilise käsitlusega leevendada minimaalseks ilma operatsioonist tulenevate tüsistusteta. Mitte operatiivset sekkumist (s.h. füsioteraapiat) nimetatakse konservatiivseks raviks ning alles siis, kui see ei toimi, oleks näidustatud opertatiivne ravi.
Tegemist võib olla nii liikumisvõimet kaotanud kui ka liikumisvõimet suurendada sooviva inimesega, füsioterapeutiline sekkumine on primaarne selliste eesmärkide saavutamiseks. Kliinilises keskkonnas on füsioteraapiat saavate patsientide paranemine kordades kiirem ja kvaliteetsem, kui nendel, kes füsioteraapiat ei saa. Samamoodi inimesed, kes soovivad suurendada oma füüsilist koormust, saavad vigastuste vältimiseks ja eesmärgipäraseks treeninguks esmast infot ja praktilisi oskusi füsioterapeudilt. Füsioteraapia üks eesmärkidest on üldpopulatsiooni kehalise aktiivsuse tõstmine läbi põhjendatud metoodika, mis on tõestatud kasulikuks elukvaliteeti parandavaks faktoriks. Füüsiline aktiivsus on parim ravi kõikide keha ja vaimu kimbutavate probleemide korral.
Füsioteraapia on võrdlemisi moodne meditsiiniharu, mis areneb ja laieneb tänapäeval jõudsalt edasi. Peamiseks fookuseks on inimeste üldise tervise edendamine ning kehaliste probleemide ravimine. Järjest rohkem kasutatakse füsioterapeute mitmetes meditsiiniga, kui ka tervise edendamisega seotud asutustes, mis tagab info kiirema leviku ning kvaliteetsema elu. Tänapäeva füsioterapeudid on välja koolitatud kõrgemates meditsiini asutustes ja teevad tihedat koostööd mitmete eri valdkondade arstidega, kirurgidega, psühholoogidega ja muude spetsialistidega. Füsioteraapial on õigesti rakendamisel teaduslikult tõestatud efektiivsus, mis aitab inimestel õppida oma keha paremini tundma ning vältima ebameeldivaid kehalisi sümptomeid.
