„Minu töö on minu jõusaal“ – kuulen seda lauset ikka ja jälle füüsilise töö tegijatelt, kui küsin nende töövälise kehalise aktiivsuse kohta. Füüsiline töö on kindlasti kehale mitmes võtmes parem, kui kontoris toolil istumine. Aktiivsem amet tagab tööspetsiifiliste oskuste ja liigutuste perfektsuseni väljakujunemist ning põletab tublisti kaloreid, kuid see ei tähenda, et korralikust treeningrežiimist oleks vaja hoiduda. Igal elukutsel on omad riskid kehaliste (ja psühholoogiliste) murede väljakujunemiseks. Füüsilise töö olemasolu ei tohiks olla vabandus mitte treenimiseks ja alljärgnevalt on kirjas, miks see nii on.
Üks treening ei tee sind Mart Seimiks, kaks ka üldiselt mitte. Lihaste jõu kasvamine toimub läbi pikaajalise progresseeruva treeningu, üks mitmeid põhjuseid, miks jõutreeningut peaks regulaarselt tegema. Näiteks, kui jõuad teha 100 kiloga 3x10 kordust jõutõmbel, siis on sul võimalik raskuste lisamisega kindla aja tagant tõsta koormust ja seeläbi arendada suuremat jõudu lihastes. Just see on füüsilise töö juures puudu, järjest suurenev koormus. Isegi kui pingutada terve päev kivide tassimisel, heinapallide loopimisel või muul sellisel, ei pruugi järgmised tööpäevad olla sama intensiivsusega. Lihasjõud jõuab mingisugusel hetkel platoole ja ilma lisatreeninguta see sealt edasi ei liigu.
Illustreerimaks seletan natukene lahti ka mehhanismi, mille tõttu toimub progressiivne lihaste kasv, või vastupidi. Vastavalt inimese kehalisele töövõimele jaguneb füüsiline koormus treeningul või ka füüsilisel tööl neljaks etapiks: algne töövõime tase, treeningaegne töövõime tase, taastumine ning superkompensatsioon. Superkompensatsioon on treeningjärgne ajaline faas, kus keha töövõime on algtasemest kõrgem (vt. allolevat pilti). Vastavalt treeningule ilmneb täielik taastumine ning superkompensatsioon 24-72h jooksul pärast koormust. Seetõttu on oluline ajastada järgmine koormus just sellesse ajavahemikku, et ära kasutada superkompensatsioonist tingitud kõrgendatud töövõime ning progresseeruvalt ja ohutult lihast kasvatada. Füüsilise ameti puhul, kui on raske koormus või pikaaegne ühetaoline liigutamine, ei jõua me ajaliselt kehalise töö järgselt sellisesse faasi, kus on toimunud täielik taastumine või superkompensatsioon. Seetõttu algab järgmine koormus (järgmine tööpäev) faasist, kus kehaline töövõime pole veel algatasemele taastunud ning selliselt on oht füüsiliselt raskel tööl ülekoormuse ning sellest tulenevate vigastuste tekkeks. See kehtib ka liiga raske ning liiga sagedase treeningu puhul. Tavaliselt ei ole füüsilisel tööl koormused siiski nii rasked, et keha ei jõuaks järgmiseks päevaks ära taastuda, kuid liiga väiksese stiimuli korral ei toimu ka superkompensatsiooni ega progressi.
Ekraanidelt märkame sageli, et füüsilise töö tegijad näevad välja nagu kulturismivõistluste lavalt äsja tulnud musklimäed. Ei ole võimatu olla heas vormis, isegi kui teed füüsilist tööd, kuid selleks on vaja teha eraldi jõutreeningut. Meil võib pikaaegsel töö tegemisel haamriga löömisest käsivars jämedamaks minna, või kasvõi paraneb üldine lihaste vastupidavuslik jõud. Mõned lihasgrupid jäävad paratamatult tähelepanuta ning tekkida võib olukord, kus me teeme endale kasvõi lihtsa liigutuse tagajärjel viga. Jõutreeninguga tegelemine pärast koormavat tööpäeva nõuab üüratut tahtejõudu, kuid regulaarsuse ja pikaajalise treenimise tagajärjel omab märkimisväärset kasu üldisele kehalisele võimekusele.
Liigutused on sageli ebaühtlase mustriga. Isegi, kui tegeled päevast päeva, aastast aastasse objektide tõstmisega, võib kasvõi objektide erinev kuju ja raskus põhjustada keha ebaloomulikku koormamist. Sageli ei ole võimalust füüsilise iseloomuga töödel vältida tõstmist „imelikes“ asendites, kergemate objektide puhul ei mängi see tegelikult ka erilist rolli. Regulaarne jõutreening aktiveerib lihaseid nende korrektses mustris ning tõstab koormustaluvust, mis ennetab rasketel füüsilistel töödel erinevate vigastuste tekkimist.
Juhul kui töö ei koorma keha progresseeruvalt ning ühtlaselt 3-6x nädalas 52 nädalat aastas, on kindlasti kasulik tegeleda jõutreeninguga. Isegi kui töö on eelnevatele kriteeriumitele lähedane, ei ole see kunagi täielikult konstantne ning koormusega tekkivad stressorid erinevad päevast-päeva. Jõutreeningut on arendatud sadu aastaid ühe eesmärgiga – teha inimkeha tugevamaks. Füüsilise töö eesmärk on alati olnud sama – et töö saaks tehtud. Seetõttu ei ole füüsiline töö alternatiiv jõutreeningule ning see ei saa kunagi seda olema.
