Kükk on väga loomulik harjutus, mida saab modifitseerida läbi intensiivsuse ja erinevate tehnikate
arendamaks liigesliikuvust, maksimaalset jõudu, plahvatuslikku kiirust, tasakaalu ning kõike
vahepealset.
Küki tehnikat sageli analüüsitakse liialt üle ning üritatakse korrigeerida elemente, mis tegelikkuses on
põhjustatud anatoomilistest eripäradest inimkehas, mis pole üldse halvad. Üks sellistest nüanssidest
on butt wink, mis juhtub paralleel kuni sügavküki lõppfaasis, kutsudes esile vaagna roteerumist
tahasuunas ning alaselja lamenemist (pildil parempoolne kujutis).
Butt wink’i puhul tekitab asend liigse liikumise küki jooksul alaseljas, mis ilma või kerge koormusega on tegelikult täiesti ohutu. Suurte raskuste puhul on alaselja sirutus-painutus-sirutus liikumine koormav lülide vahel asetsevatele diskidele, mis võib pikapeale tekitada erinevaid kaebuseid ja sümptomeid. Lisaks suureneb koormus ka ristluu ja vaagna vahelisele liigesele ning sealsetele sidemetele.
Internetis leidub mitmeid teooriaid, miks butt-wink tekib. Süüdistatakse reie tagumisi ja/või seljalihaseid, vähest kogemust jõutreeningus jne., ilma mõistmata, mis seda kõike algtasandil võib mõjutada.
Üks suur faktor mida arvestada butt-wink’i tekkel või võimetusel teha sügavkükki on puusaliigese sügavus. Sügavam puusaliiges (puusaliigese pea on sügavamal vaagnasopis (atsetabulumis)) põhjustab kükitades varem luu vastu luud kontakti ning piirab anatoomiliselt liikuvusulatust. Selle põhjusel ei jõua treenija ass to grass ulatuseni või jõuab sinna üheskoos butt winkiga. Veelgi loeb palju, kus paikneb vaagnal atsetabulum küljelt vaadates. Keskjoonest eespool asuv asend võimaldab lihtsamalt kükkida sügavale, keskjoonest tagapool mitte. Ka reieluu kaela anatoomia on siinkohal oluline, rohkem vertikaalne asend tagab küki puhul varem luu vastu luud kontakti ning piirab liikumist, horisontaalsem asend annab paremad anatoomilised eeldused sügavale kükkimiseks.
Kui sul on „vedanud“ ning oled saanud omale päranduseks sügavad puusaliigesed, külgvaates tagapool asetseva atsetabulumi ning vertikaalsema reieluu kaela, siis eeldus teha sügavkükki ilma butt-winkita on enam-vähem 0. Sealjuures ei ole ka vahet, kui pinges sinu reie tagumised lihased või selja süvalihased on.
Loomulikult ei ole puusaliigese anatoomilne ehitus ainukene põhjus, mis võib piirata sügavale kükkimist või esile kutsuda butt-winki. Arvesse tuleb võtta treenituse taset, teise liigeste liikuvust, eelnevaid vigastusi (ka psühholoogilisi mõjutusi) jt. Selle jaoks on olemas füsioterapeudid, kes suudavad eristada banaani ananassist ning välja selgitada, kust probleem alguse saab.
Allpool on toodud mõned variandid, kuidas ise testida oma puusaliigese liikuvusulatust. Testid on küllaltki subjektiivsed ning mitmeti tõlgendatavad. Kui pole kindel, mida tunned või näed, on ennatlik selle põhjal järeldusi teha.
Nagu ka videotes mainitud, aitavad sellised testid saada natukene aimu, kuidas me võiksime oma liikumisharjumusi ja tehnikat kindlatel liigutustel muuta, et maksimeerida potentsiaali ja vältida vigastusi.
Mõned inimesed ei olegi ehitatud selliselt, et suudaksid sügavale kükkida, ja see on täiesti okei. Ühe mehe ebaõnn on teise mehe õnn, mis tähendab, et kõrgemale kükkijatel on eeldus spurtida kiiremini, hüpata kõrgemale jms. väiksema pingutusega (õige treenituse korral muidugi). Kellel on tõsiselt vaja „korrigeerida“ butt-winki on treenijad, kes tunnevad, et nö. ass to grass kükk on ainukene viis, kuidas oma jalalihaseid tõsiselt koormata. Tegelikkuses on olemas mitmekümneid erinevaid küki variatsioone, mis tagavad meile ohutuma ning mitmekülgsema treeningu, juhul kui sügavkükk on piiratud. Proovida sundida liigesliikuvust, mis ei ole inimesel anatoomiliselt võimalik, on ajend teiste probleemide tekkeks.
