Õlaliigese pitsumissündroom spordis

Õlaliigese pitumissündroom spordis

Eelmises postituses oli pikalt kirjutatud, mis on õlaliigese pitsumissündroom, kuidas see tekib ning millised variandid on sellest vabanemiseks. Käesolevas artiklis tuleb juttu samast sündroomist spordis, kuna tegemist on sageda probleemiga selliste spordialade harrastajatel, kus on vaja sooritada viskeliigutust või rakendada suurt jõudu käed üle pea asendis.

Spordialad, kus seda sündroomi tavaliselt esineb, on pesapall, ragbi, odavise, disc-golf, tennis, ujumine, võrkpall, raskejõustik jpt.

Miks see sportlastel tekkida võib?

Lihasskeleti patoloogiaid õlaliigese pitsumissündroomi (kui ka teiste sündroomide) korral võib kategoriseerida kaheks: strukturaalsed ja funktsionaalsed. 

  • Struktuuraalse patoloogia korral on tegemist subakromiaalse ruumi mahu vähenemisega, mida põhjustavad näiteks õlanuki-rangluu liigese artroos, osteofüütide teke õlaliigeses, traumad jt. Strukturaalset pitsumist esineb rohkem keskeas. 
  • Funktsionaalse pitsumise puhul on sageli tegemist lihastasakaalu häiretega mis on põhjustatud korduvatest repetatiivsetest liigutustest. Tihti esineb sportlastlel (eriti noorematel) funktsionaalset õlaliigese pitsumist.

Õlakompleks tugineb lihastele, et tagada suure liikuvuse juures dünaamiline stabiilsus. Ühtlane tasakaal õlga ümbritsevate lihaste vahel on vajalik jõu arendamiseks ja liikuvuse säilitamiseks. Kui ühelt poolt tekib lihastöös või liikuvuses defitsiit, tuleb seda kompenseerida teiste lihastega, mille tagajärjeks on lihastasakaalu häired. Lihastasakaalu häired põhjustavad liikumismustrite ja lihasaktivatsiooni muutust, mis võivad viia strukturaalsete kahjustusteni. 

Õlaliigese pitsumissündroomi teke on näiteks suurema riskiga, kui esineb lihaste nõrkust trapetslihase ülaosas (m. trapezius), eesmises saaglihases (m. serratus anterior), harjaülises lihases (m. supraspinatus) ja deltalihases (m. deltoideus) ning lihaste liigset pinget rinnalihases (m. pectoralis major) ning abaluutõsturis (m. levator scapulae), seda kõike tuntakse ka kui ülemine ristsündroom (upper crossed syndrome). Riskiks on ka eelnev vigastus. Õlalihaste normaalse funktsioneerimise tagamiseks on vaja süsteemselt treeninda kogu keha, siis ei lange sportides ühele piirkonnale liigset koormust.

Koormates õlga korduvate ühetaoliste liigutustega, avaldab see liigselt survet erinevatele anatoomilisitele struktuuridele, mis hoiavad õlavarreluud vastu glenoidi. Kui anatoomiliste struktuuride vahel esineb tasakaaluhäireid või kui käsi ei ole piisavalt liikuv, võib tekkida õlaliigese pitsumine. Näiteks viske puhul, kui käsi on viidud maksimaalselt taha asendisse, kitseneb subakriomiaalne ruum ning sealsed struktuurid pitsuvad õlavarreluu ja õlanuki vahele.

Harjaülise lihase pitsumise viskel
Harjaülise lihase pitsumise viskel

Vise või löök, mida tehakse peast kõrgemal maksimaalse jõuga, on inimkehas üks kiiremaid ja violentsemaid manöövreid mida ühes liigeses võib esile kutsuda. Seetõttu on ülimalt oluline, et treeningud oleks täpse koormusega ning taastusmiseks jäetakse piisavalt palju aega. Liigse ühetaolise õlaliigese koormamise tulemusena võib subakriomiaalses ruumis tekkida struktuurilisi kahjustusi.

Kuidas ravida pitsumissündroomi ja naasta sporti?

Esimene etapp, mis on sageli sportlaste jaoks kõige raskem, on koormuse vähendamine. Vältida soovitatakse selliseid treeninguid ja liigutusi, mis tekitavad õlaliigeses valu. Teiseks tuleks leppida aeg kokku füsioterapeudiga (BRONEERI AEG VASTUVÕTULE SIIT), kellega koos töötatakse välja sobilik treeningu-puhkuse skeem. Füsioterapeut teeb esialgu vajalikud testid, et välja selgitada, kas tegemist võib olla õlaliigese pitsumissündroomiga või millegi muuga. Seejärel analüüsitakse eelnevaid vigastusi, treeningute plaani ja muud probleemiga seonduvat. Töötatakse välja plaan, mis hõlmab:  

  • rühitreeningut
  • lihastasakaalu korrektsiooni
  • abaluu liikuvuse korrektsiooni
  • rotaatormanseti lihaste kvaliteedi parandamist
  • õla liigeskapsli liikuvuse parandamist jt.

Füsioterapeutilised harjutused ei tohiks õlas esile kutsuda valuaistingut. Sportlastel soovitatkse individuaalsest treeningplaanist kinni pidada 2-3 kuud (võib kesta ka kauem) ning selle aja sees järk-järgult vastavalt arengule lülitada treeningusse sisse spordispetsiifilisi elemente.

Valu tuleb taastusravi jooksul kontrolli all hoida. Selleks kasutatakse kindlaid valuvaigisteid ning vajadusel ka kortikosteroid süsti. Süst aitab leevendada subakromiaalse bursa põletikku ning vähendab valu, see on siiski ainult ajutine lahendus, pikaajalisem efekt saavutatakse koos harjutustega. Valu kontroll aitab mugavamalt taastusravi protsessist osa võtta.

Kui konservatiivne ravi ei aita, siis jätkatakse (ainult arsti hinnangul) enamasti operatiivse raviga. Sageli noorematel sportlastel piisab ainult subakromiaalse ruumi vabastamisest (subakromiaalne dekompressioon),  kui muid tõsiseid näidustusi ei ole. Vanemaealistel tehakse tihti ka õlanuki osalist eemaldamist (akromioplastika) ning katkiste pehmete kudede (nt. harjaülise lihase kõõluse) kirurgilist korrektsiooni. Strukturaalse pitsumissündroomi korral on ravi enamasti kirurgiline. Funktsionaalse patoloogia korral on tähtis täpne ja reguleeritud treening ja taastumine eesmärgiga taastada normaalset neuromuskulaarset funktsiooni õlas.

Kuidas ennetada pitsumissündroomi teket spordis?

Kõige lihtsam viis vältida õlaliigese pitsumissündroomi spordis on treenida õige koormusega ning tähele panna väsimuse tundemärke. Kui alustad treeninguga, siis oluline on teha spordispetsiifilisi liigutusi õla üles soojendamiseks. On olemas mitmeid abivahendeid (kummilint, hantlid jt.), mis aitavad sportlasel sooritusteks valmistuda vähendades vigastus- või ülekoormusriski.

Treeningud peavad olema süsteemsed ning vastavad füüsilisele võimekusele. Kui on tegemist alles alustajaga, siis on oluline hakata pihta madalamatest koormustest ning lühematest treeningutest. Samuti tuleb alustada esialgu liigutuste tehnika arendamist, halb tehnika võib sarnaselt lihaste tasakaalu häirumisele põhjustada ülekoormusvigastusi või traumasid.  Treeningu intensiivsuse tõstmise jaoks tuleks konsulteerida spetsialistiga, nt. füsioterapeudiga, kuna lähenemine peab olema vigastuste ennetamiseks individuaalne.

Kui treeningu ajal või pärast treeningut on tunda ebamugavat väsimustunnet, „klõpsumist“ või valu õlas, siis tuleb koheselt vähendada koormust ning anda õlgadele puhkust. Harrastussportlastel võiks puhkuse vahemik peale treeningut jääda 24-48h. Kui ebameeldivad sümptomid on järgmiseks treeninguks kadunud, siis võib treeningutega jätkata, kuid vähendatud koormusega.

Muud keha lihased peavad olema tugevad ja hea koordinatsiooniga, et toetada tehtavat tööd ülajäsemetes. Näiteks viskel esineb jõu ülekandmise kineetiline ahel alajäsemetest kehatüvelihastesse ja ülajäsemetesse; võrkpallilöögi tugevust määravad suures osas kõhulihased; ujumises on tugevaks tõmbeks vaja jõulisi selja- ja rinnalihaseid jne. Kõige tähtsam on hoida heas toonuses õla rotaatormanseti lihased ennetamaks õlaliigese pitsumissündroomi.

Noorsportlaste puhul tuleb pöörata tõsist rõhku treeningute intensiivsusele (sportlase ja treeneri vaheline koostöö). Sageli tegelevad noored meelsa spordialaga ka väljaspool treeninguid, mis jätab puhkuseks vähem aega. Näiteks Soomes lubatakse sealset kohalikku pesapalli harrastavatel 10-14 aastastel noortel teha ainult 100 viset päevas, vanuse kasvades visete arv treeningul suureneb. See seab hästi näite, kuidas koormuste reguleerimine aitab saada paremaks ja tugevamaks oma eelistatud spordialal ning vältida ebameeldivaid vigastusi.

valu palli viskel - õlaliigese valu

Põhjalikum lugemine õlavalu ennetamiseks: http://www.scielo.br/pdf/rbfis/2015nahead/1413-3555-rbfis-20140109.pdf

Õlaliigese pitsumissündroom ei pruugi siiski olla ainukene põhjus, miks Sinu õlg võib sportides valulik olla. Selle ning võimalike muude probleemide väljaselgitamiseks otsi abi spetsialistilt.

Reakt Füsioteraapia – broneeri aeg vastuvõtule

Broneeri aeg vastuvõtule
Close Menu