Passiivsust saab seletada kui tegevusetust või pigem soovi puudumine ise asju/tegevusi läbi teha. Passiivseteks tegevusteks peetakse televiisori vaatamist, videomängude mängimist, telefoniga rääkimist, nutiseadmes „istumist“, muusika kuulamist, arvutis tegutsemist, igavlemist, lõõgastumist, mõtlemist ja mitte midagi tegemist. Loomulikult ei ole passiivsed tegevused läbi ja lõhki halvad, pärast vaimselt või füüsiliselt kurnavaid tegevusi või raskeid tööpäevi on passiivsetel tegevustel tõestatud rahustav ja ajutegevust stimuleeriv efekt. Passiivsuse domineerimine aktiivsuse üle on inimese kehale pikapeale elukvaliteeti halvendav faktor. Kehalised probleemid nagu ülekaal, diabeet, valusündroomid ning ka vaimse tervise kõikumine on seotud passiivse eluviisiga.
Arenenud riikides on passiivse eluviisi levik väga laialdane, seda nii töö kui ka inimeste enda aktiivsuse mõttes. Passiivsust on seostatud ülekaalulisega, mis on hetkel maailmas üsna suureks probleemiks, kuna omakorda ülekaalulisusega seotud haigused koormavad meditsiinisüsteemi. Kõige sagedasemad haigused, mida ülekaalulisus võib põhjustada, on diabeet ja südame-veresoonkonna haigused (ateroskleroos, vererõhu haigused, südameinfarkt). Passiivne eluviis vanemate poolt kandub sageli üle ka nende lastele, kuna elatakse sarnases keskkonnas. Ülekaalulistel lastel on samuti risk haigestuda sarnastesse eelmainitud haigustesse, samas on nad ka sotsiaalselt vähem aktiivsed. Hetkel levib palju ülekaalulisust „ravivaid“ metoodikaid, näiteks erinevad dieedid, toidulisandid, harjutusprogrammid jt. Kõik sellised “kiired” lahendused on tavaliselt lühiajalise mõjuga ning kõige edukam viis kaalu langetamiseks on kehalise koormuse tõstmine ja paremad igapäevased toiduvalikud.
Sarnaseid efekte on lihaste massi muutuses märgata nii vanemaealistel kui ka noortematel passiivse eluviisiga inimestel. Lihaste kasvuks, või isegi nende säilitamiseks on vaja füüsilist stiimulit, mida enamasti saavutatakse aktiivsete tegevustega. Lihased on hästi kohanemisvõimelised ja tajuvad üsna ruttu, kas inimene on aktiivne või mitte. Selle tagajärjel korrigeeritakse lihaste suurust ja jõudu vastavalt füüsilise aktiivsuse tasemele, inaktiivsuse tõttu lihasmass ja jõud vähenevad.
Reielihased läbilõikes: vasakul aktiivne inimene, paremal passiivse eluviisiga inimene (tumedam lihaskude, heledam rasvkude).
Peale lihaste mõjutab passiivne eluviis ka keha muid kudesid, sealhulgas luukude, kõõluseid (lihaste ja luude kinnitus), kõhresid (luude otsmine liigeseid moodustav kude) ja sidemeid (liigeste stabilisaatorid). Eelnimetatud koed vajavad tugevamaks ja kvaliteetsemaks muutumiseks koormust, luukoele meeldib põrutav koormus, kõõlustele pingestav, kõhredele liigeste liigutamine ja sidemetele erinevad tasakaaluga seotud toimingud. Vastasel juhul koed pikapeale degenereeruvad ning vigastuste risk aktiivsetel tegevustel suureneb. Lisaks mõjutab passiivne eluviis rasvkoe intensiivistunud kuhjumist, kuna seda ei kasutata energeetilistel põhimõtetel piisavalt ära.
Võimalused passiivsemaks eluviisiks suurenevad meie kaasajal pidevalt, mis seab järjest suuremat ohtu ka inimeste vaimsele tervisele, seda enam noorte inimeste seas. Kõige selgem seos passiivse eluviisi ning vaimse tervise osas eksisteerib kehaliste mõjutuste tagajärjel. Nagu eelpool mainitud, kaasneb inaktiivse eluga sageli ülekaal, mis omakorda on põhjuseks vaimse tervise probleemidele nagu madal enesehinnang, motivatsioonipuudus, ärevus ning depressioon. Füüsilisi mõjutusi on veel mitmeid, kuid märkimata ei saa jätta ka vaimseid nagu suhted inimestega, tööstress, ebarealistlikud ootused/lootused jpt., mis võivad samuti suunata inimest rohkem passiivsusele. Ka füüsiliselt aktiivsetel inimestel esineb siin-seal erinevaid psühholoogilisi haigusi ning probleeme, kuid leitud on, et passiivne eluviis mõjutab nende teket oluliselt rohkem. Eriti suureks mõjuriks peetakse suurenenud „ekraaniaega“ (aeg, mis veedetakse vabal ajal telefonis, arvutis, tahvlis, telekas jt.). Mentaalne ning füüsiline tervis on üksteisest vägagi sõltuvad, mida aktiivsemalt inimene tegeleb mõlema poole arendamise ja tervendamisega, seda tervem ta on.
Kuigi passiivne eluviis on üldiselt kehale pärssiva mõjuga, on osadel inaktiivsetel tegevustel ka selge positiivne mõju nii füüsilisele kui ka vaimsele poolele. Näiteks raamatute lugemine stimuleerib aju töötamist ning tipneb vanemaealistel lausa pikema elueaga. Videomänge on tegelikult taastusravis kasutatud juba pikka aega, et õppida näiteks mingisugust keha piirkonda uuesti või paremini liigutama ning ka mõtlemisvõimet arendama. Samuti luuakse „aktiivseid“ videomänge, et aidata eriti noorema populatsiooni hulgas võidelda ülekaalulisuse vastu. Pärast vaimselt ja füüsiliselt koormavaid tegevusi aitab telefonitsi tuttavatega rääkimine vähendada stressi ja ärevuse tekkeriski ning sagedust. Ka meditatsioon ongi põhimõttega, et parandada psühholoogilist tervist ning treenida vaimsust. Käputäis kasulikke omadusi ei õigusta muidugi passiivset eluviisi, palju rohkem saame keha parandada läbi aktiivsuse.
Et saavutada tasakaal passiivse ja aktiivse eluviisi vahel, peab iga inimene ise leidma võimalused, kuidas seda ellu viia. Toome välja mõned soovitused, millest on aktiivsuse suurendamise eesmärgil palju kasu.
Passiivsel eluviisil on kehale mitmeid kahjulikke mõjureid: vananeme kiiremini, aeroobne võimekus langeb, lihase mass ja jõud väheneb ning ka vaimne tervis langeb. Mõõdukas suhe passiivsuse ja aktiivsuse on äärmiselt individuaalne, kuid kindlasti tagab parema elukvaliteedi inaktiivse elustiiliga võrreldes. Maailma Terviseagentuur soovitab täiskasvanutel teha nädalas 150 minutit madala intensiivsusega aeroobset treeningut (jalutamine, jooksmine, rattasõit jt.) ning 2 korda nädalas jõutreeningut suurtematele lihasgruppidele – see võiks olla eesmärgiks igaühele, kes soovib suurendada või säilitada oma füüsilise aktiivsuse taset.
