Puusaliiges on suurim liiges inimkehas, mis on disainitud inimkeha raskuse kandmiseks nii staatilistel asenditel kui ka liikumistel. Liigese moodustavad reieluu pea ning atsetabulum (kausjas moodustis) vaagnal (mis on tegelikult kokku pandud kolmest erinevast luust – what?!). Tugeva liigeskapsli moodustavad 3 sidet, mis piiravad ekstreemseid liigutusi kõikides puusaliigese liikumissuundades. Kuigi puusaliiges on sarnane õlaliigesele (keraliiges) on siiski alajäseme liiges võrreldes õlaga tunduvalt stabiilsem. Puusaliigest liigutavad lihased tagavad mitmeid liikumissuundasid: painutus, sirutus, eemaldamine, lähendamine ning sise- ja välisrotatsioon. Tuhara ja reie piirkonda läbib ka inimkeha suurim ning pikim närv – istmikunärv. Puusaliiges on tänu nendele struktuuridele väga tugev ning selle ehitus eraldab inimest ülejäänud umbes kahesaja viiekümnest liigist primaatidest, võimaldades meil käia kahel jalal. Tugevusest hoolimata võib puusa piirkond meid vahel alt vedada ja hakata tekitama valu. Selles artiklis tuleb juttu, mis võib puusa piirkonnas valu põhjustada ning kuidas see ülejäänud keha mõjutab.
Üheks põlveliigese vigastuse ning valu riskifaktoriteks on puusa piirkonna lihaste ebapiisav kontroll liikumistel, eriti siserotatsiooni ning adduktsiooni (jala lähendamine küljelt) suundades. Põlveliigeses võivad sellise lihaskontrolli häirumise tagajärjel tekkida patellafemoraalne (põlvekedra ja reieluu vaheline) valu, iliotibiaaltrakti valusündroom või ilmenda erinevaid vigastusi (ACL, meniski traumad jt). Dünaamiline puusa piirkonna lihaste kontroll on oluline erinevatel jooksmisega ja hüppamise/maandumisega seotud spordialadel ning kontrolli vähenemist esineb rohkem naistel (enamasti vaagna kuju ja hormonaalsete erinevuste tõttu).
Puus ning alaselg liiguvad omavahel kooskõlas ning hästi koordineeritult, piirangud ühe liikuvuses mõjutavad ka teist. Puusaliigese patoloogiad võivad põhjustada alaselja nõgususe ning ristluu nurga (sacral slope) suurenemist, mis suurendab koormust alaselja selgroolülide omavahelistele struktuuridele. Spordis võib puusaliigese liikuvuse defitsiit esile kutsuda kompenseerivaid liikumismutreid alaseljast, mis võib aja möödudes tekitada valu (sellised spordialad, kus on vaja puusa ning alaselja koos eksisteerivat liikumist – golf, tennis jt.). Samuti on leitud seos hüpermobiilse (üliliikuva) puusaliigese ning alaselja valu vahel.
Femoroatsetabulaarset pitsumist iseloomustab liigestuvate pindade anatoomiline eripära, mis piirab puusa liikuvust ning tekitab liikumisel valu. Anatoomilised muutused (siinkohal liigne luumass) tekivad tavaliselt reieluu pea (CAM) ning atsetabulumi ülemises osas (PINCER), sageli on probleem ka liigese ebaühtlases liigestumises. On leitud ka seos lapsena põetud Perthese tõvega. Valu on sellise probleemi puhul kõige sagedasem kaebus, seda võib esineda mõjutatud küljel alates alaseljast kuni reie keskosani välja, sageli siiski ühes kindlas kohas. Enamasti kannatavad selle käes noored ning keskealised mehed ning probleem võib olla omandatud või kaasasündinud. Omandatud pitsumine on sageli korduvate koormavate liigutuste tagajärg, näiteks pikaaegne kükitamine, autosse istumine ja sealt väljumine, puusa koormamine maksimaalsete rotatsioonasenditega, järsud pööramised, suunamuutused ja hüpped. Femoroatsetabulaarse pitsumisega võivad kaasneda labrumi (pehmekoeline ringikujuline atsetabulumi „pikendus“ liigese stabiliseerimiseks) või kõhrevigastused, ning see võib olla riskitegur puusaliigese osteoartriidi tekkeks. Ravi, nagu enamus ortopeediliste probleemide puhul võib olla konservatiivne või operatiivne. Konservatiivsel ravi pööratakse rõhku liigesliikuvuse arendamisele, puusaliigest ümbritsevate lihaste tugevdamisele, aktiivse eluviisi julgustamisele ning valuravile. Operatiivne ravi on soovitatud nendele, kellel konservatiivne ravi tulemust ei andnud. Sekkumisega on võimalik ennetada probleemi uuesti esinemist ning hilisemate teiseste probleemide tekkimist.
Veel mõnda aega tagasi esines veendumus, et valusündroomi põhjustab peamiselt puusa küljel (trohhanteril) asuva limapauna põletik, siis nüüdseks on teada, et valu selles piirkonnas tekib peamiselt puusa abduktorlihaste (keskmine ja suur tuharalihas ning laisidekirme pingutaja) kõõluste patoloogia tõttu. Kõõlustes võib tekkida põletikuline reaktsioon, mis omakorda võib sarnase reaktsiooni esile kutsuda sealses limapaunas. Samuti võivad sarnased sümptomid tekkida ka iliotibiaaltraktis (ITB) suure pöörla lähestikus, mis võib omakorda ärritada veel teisigi limapaunasid. Lihtsamalt öeldes, suure pöörla valusündroomi põhjustab eelkõige abduktorite kõõluste ning iliotibiaaltrakti rebend või põletik. Mõnikord tekib see lisandina põlve osteoartoosile või ITB valule. Suure pöörla valusündroom esineb sagedamini pikamaajooksjatel, hüppespordialadel või naisterahvastel vanuses 40-60. Sündroomist vabaneda aitavad liigutus- ja asendipiirangud, harjutused ning koormuse reguleerimine, kui eelnimetatud ei toimi, siis lühiajalist leevendust pakuvad ka kortikosteroidsüstid.
Degeneratiivne seisund, mis mõjutab enamasti liigestuvaid kõhresid ning ka liigesidemeid, liigeskapslit kui ka kõhrealust luud. Esineb umbes 10% inimestel vanuses 65+ ning nendest 50% on sageli sümptomaatilised. Sümptomiks on tavaliselt ajaga progresseeruv valu, mis võib võimenduda liikumisel, pikaaegsel seismisel või külma ilma korral. Tõsisema artroosi korral on tunda pidevat valu (ka öösiti), mis võib kiirguda puusa ümbritsevatesse struktuuridesse. Puusa liikuvus võib olla vähenenud, tuntakse „krudisemist“ või liigese lukustumist. Enamus lõpp-staadiumis puusa artroosid tipnevad puusaliigese vahetamisega, kus asendatakse 1 või 2 liigespinda proteesidega. Prognoos post-operatiivselt on sageli hea, kuid sõltub, kui palju aega on inimene suuteline pühendama operatsioonieelsele ja järgsele treeningule. Treeningu mõjul (koosmõjus muude valu alandavate faktoritega) on võimalik parandada liikuvust, tugevdada lihaseid ning omandada julgust liikumiseks. Väga hea efektiga puusa osteoartroosi puhul on vesivõimlemine, mida tuleks harrastada positiivse tulemuse saavutamiseks regulaarselt.
Mitmusena sõnastatud pealkiri annab vihje, et puusa piirkonnas võib sageli olla tegemist erinevate limapaunade põletikuliste probleemidega. Trohhanteri bursiidist oli eespool juba põgusalt juttu, see on tavaliselt ka kõige sagedamini esinev limapauna põletik puusaliigese piirkonnas. Samas piirkonnas võib esineda veel niude-nimmelihase (inimkeha suurim limapaun), tuharalihaste vahelise ning suure tuharalihase bursa põletikku. Bursiidi teke on pikaajaline progresseeruv protsess, mida põhjustavad anatoomiliste struktuuride hõõrdumised, ülekoormus ning otsene trauma. Niude-nimmelihase bursiiti tekitavad eelkõige reumatoid ja psoriaatiline artriit, suure tuharalihase bursiiti istuv eluviis.
Sageli on puusapiirkonnas bursiidid ning tendinopaatiad omavahel seotud ning põhjustavad „naksumist“ (tekib kõõluste liikumisel üle suurenenud limapaunade), mis võib olla valulik. Enamus puusa piirkonna bursiidid on ravitavad erinevate venituste, harjutuste ning manuaalse teraapia võtetega.
Mida puusavaluga teha ?
Puusa piirkonnas võivad lisaks eelnimetatule valu põhjustada veel düsplaasia, ebastabiilsus, labrumi rebend, sidemerebendid, sünoviit, lihasrebendid, lihaste tendinopaatiad, luumurrud, osteoporoos, närviprobleemid jt. Peaksid pöörduma füsioterapeudi poole, kui puusavalu on kestnud rohkem kui 1 nädal ning ei allu iseseisvale ravile. Kergemat valu põhjustavatest probleemidest on võimalik ruttu vabaneda, kuid kui on esinenud vigastus või valusündroom, siis sarnase elurütmiga jätkates võib see uuesti välja lüüa. Oluline on tuvastada probleemi algallikas (mida teeb sinu füsioterapeut) ning selle ravimiseks ning uuesti tekkimise ennetamiseks välja töötada individuaalne raviplaan.
Loe lisaks:
NB! Järgnevad allikad on inglise keeles.
Vaata ka meie teisi artikkleid SIIT
