Tallavõlvide ehitus on anatoomiline meistriteos, millest on inspiratsiooni saanud ka mitmed arhitektid erinevate ehitusstruktuuride loomiseks. Tänu võlvidele suudame joosta, hüpata, kõndida jms. ilma liigselt inimkeha sisemisi struktuure põrutamata, lisaks mõjutavad ka meie tasakaalu, rühti ja liikumismustreid.
Tallavõlve on tegelikult labajalal 3 erinevat – mediaalne, lateraalne ja ristivõlv. Võlvid on moodustatud luude poolt ning nende anatoomilist asendit toetavad erinevad sidemed ja kõõlused. Inimese labajalg koosneb 26-st luust, 33-st liigesest, 107-st sidemest ning mitmekümnetest närvidest, lihastest ja kõõlustest. Tallavõlvide ülesanne on vastu võtta kõndimisel, jooksmisel, hüppamistel ja teistel tegevustel sinna langevaid koormuseid ning toimivad selleks kui amordid. Keskmiselt on inimesed päeva jooksul jalgel 4h, mille sisse mahub 5000-10000 sammu ning see summeerub lõpuks mitmesajasse tonnise raskusena, mida tallavõlvid peavad ühe päeva jooksul taluma. Anatoomilised erinevused tallavõlvide ehituses, ning ka pehmete kudede ülekoormamine võivad tekitada erineva iseloomuga valusid labajala piirkonnas.
Mediaalne e. sisemine pikivõlv (Medial longitudinal arch) asub labajala siseküljel kannast kuni päkani ja on talla välisküljel asuvast võlvist kõrgem. Sisemine võlv tagab elastsuse ning koormuse esmase vastuvõtmise tallavõlvi kontaktil aluspinnaga. Tallavõlv hakkab keskmiselt välja kujunema alles 2,5 aastaselt ning areneb ligi 90% ulatuses välja puberteedieaks, kuid täieliku küpsuse saavutab täiskasvanu ikka jõudmisel. Võlvid võivad muutuda lamedamaks nii täiskasvanueas kui ka lastel füüsilise arengu käigus.
Lateraalne e. välimine pikivõlv (Lateral longitudinal arch) on vastupidiselt mediaalsele labajala välisküljel sarnase pikkusega ning toetub seistes enamasti täielikult vastu maapinda. Sellest tulenevalt on funktsioon pigem tallavõlvi jäikuse hoidmine ning stabiilsuse tagamine erinevatel liigutustel.
Ristivõlv (Transverse arch) paikneb pikivõlvide suhtes risti ja ulatub tavaliselt laiuti sarnaselt eelmistele võlvidele kannast kuni päkani. Peamiseks ülesandeks on erineva tugevusega põrutuste absorbeerimine ning keharaskuse toestamine seistes. Ka ristivõlv võib arenguliselt või omandatult lameneda kuid enamasti on see kaasuvana pikivõlvide lamenemisele.
Tallavõlvides esineb erinevatel põhjustel kahte kuju muutust – lamenemine (pes planus) ning kõrgenemine (pes cavus). Sellised anatoomilised muutused iseenesest ei ole põhjuseks jalalaba valu tekkele, vaid loovad eeldused kõrgemal koormamisel erinevatele ülekoormusest tingitud vigastustele. Lamenenud tallavõlvid on väikelaste seas täiesti normaalsed ja kujunevad arengu käigus kenasti välja. Mõnel juhul kas geneetilistest või välistest põhjustest (nt. ülekaal) võivad tallavõlvid jääda lamedaks. Tallatoed oleksid näidustatud juhul, kui lisaks lamedatele tallavõlvidele esineb lapsel kaasuvalt põlvede, puusade või alaselja valu. On võimalik, et võlvid korrigeeruvad iseenesest hilisemas elus. Täiskasvanute puhul on tallavõlvi lamenedes sageli tegemist ühe kindla anatoomilise struktuuri (tagumise säärelihase kõõlus) funktsiooni häirega, mis tingib sisemise pikivõlvi alla vajumise. Teised tallavõlvide lamenemist põhjustavad faktorid on artriit, muud spetsiifilised haigused, traumad, ülekaal ja kontskingade sage kandmine. Ravi esmane etapp on sageli jalavarjude modifitseerimine ning valu põhjustava koormuse vähendamine. Spetsialisti hinnangul võivad abiks olla ka ortopeedilised tallatoed.
Kõrgenenud tallavõlv (all pildil) on pikivõlvide liigne kumerus, mis põhjustab suurenenud survet kannale ning päkale. Sarnaselt eelmisele võlvide muutusele on ka kõrgenemine omandatud nii lapseeast või hilisema tekkega. Täiskasvanutel kõrgenenud tallavõlvi teke võib viitada labajala painutaja ning sirutaja lihaste koostöö häirumisele või erinevatele enamasti neuroloogilistele haigusseisunditele. Reeglina on pikivõlvide kõrgenemine väheulatuslik ning ilma ühegi sümptomita. Raviks piisab enamasti alajäsemete lihaste treenimisest, jalanõude optimeerimisest ning tallatugede ning muude pehmenduste kasutamisest. Suure tõenäosusega tallavõlvi kuju ravi tagajärjel jääb muutumatuks, kuid jalalabal on selliselt kergem vastu võtta ning amortiseerida aluspinnalt tulevaid surveid erinevatel liigutustel.
Õnneks ei takista tallavõlvide kuju muutused meil osalemast normaalsetes igapäevastes tegevustes sh. sportimises, kuid liigsel koormamisel ja tehniliste puudujääkide korral on lamenenud ja kõrgenenud tallavõlviga kergelt suurem oht ülekoormusvigastusteks (ja seda mitte ainult labajalas). Lisaks võivad pikapeale kergemini tekkida erinevad valusündroomid nt. plantaarfastsiit ( loe lähemalt meie järgmisest artiklist !). Täpsemalt tallavõlvide probleemide ja valude kohta saad uurida füsioterapeutide käest.
