Valu ja sellega toimetulek on alati olnud inimese jaoks suur küsimärk. Kas valu esinemisel peaks valulikku piirkonda mingi ajaperioodi kaitsma või võiks pigem piirkonnale füüsilist koormust tekitada? Üldiselt saadakse ka arstide käest segaseid signaale:
a) üks ütleb, et liigutades lähevad kõik probleemid paremaks;
b)teine ütleb, et võta valuvaigistit ja kui mingi tegevus valu tekitab, siis ära tee seda.
Kellel siis õigus on ?
Lühike vastus - sõltub. Kindlasti on inimesi, kes peaksid valust sõltuvalt vältima ärritavaid tegevusi, aga on ka neid, kes peaksid just kehale koormust andma. Lahkame selles artiklis mõnda põhimõtet, mille põhjal peaks saama otsustada, kas piirkond vajab koormust või hoopis puhkust. Meeles tuleb pidada, et alati ei ole ühest konkreetset vastust ning on oluline, et valu korral nõustaks teid spetsialist, kes läbi hindamise suudab mõjutatud struktuure tuvastada.
Kui vigastus ja sellega kaasnev valu on äsja tekkinud on valul oma roll. Valu hoiatab inimest häirivate tegevuste eest ning võimaldab kehal taastuda. Just mõni päev tagasi väänatud paistes hüppeliigesel või põrutada saanud põlvel jooksmine ei ole ilmselt mõistlik tegevus, või kukkudes jää peal ning tehes haiget seljale ei ole ilmselt mõistlik kohe minna jõusaali jõutõmbeid tegema. Üldiselt vigastatud piirkonna mõõdukas kaitsmine on ( mõned päevad ) mõistlik.
Ka isiklikel harjumustel ning füüsilisel võimekusel on tähtis roll õige koormuse leidmisel. Inimesel, kelle füüsiline koormus on olnud võrdlemisi madal, ei ole hea vigastuse või valu järgselt liialt raskeid või koormavaid harjutusi tegema hakata. Samas varasemalt rohkem treenitud inimesed on võimelised kasutama taastumiseks juba üsna varakult raskemaid harjutusi ning treeninguid. Oluline on, et koormust tuleb vastavalt seisundile vähendada. Vigastuste või valu järgselt tuleks võimekuse piires tavapäraseid igapäevaseid tegevusi nagu kõndimine, tööl käimine, istumine jms ikka edasi teha – iga liigutus loeb.
Kontrastiks aga kui inimesel on kael või selg juba valutanud viimased 3 aastat, siis ei ole valu täielik vältimine enam vajalik. Kerge valuga tegevuste tegemine teeb pigem kasu kui kahju. Samuti on mõõdukas valu ka operatsiooni järgselt normaalne, kuid selle osas nõustab juba füsioterapeut või opereerinud arst, kui palju valu on normaalne ja mida inimene eeldada võiks.
Reakti kollektiiv tegeleb suhteliselt suures hulgas sportlastega - toome paar näidet nende pealt. Hüppeliigese vigastused on suhteliselt sagedased. Ma tegelesin võrdlemiselt samaaegselt juhtunud kahe hüppeliigese väänamisega , mille puhul oli vigastuse aste enam-vähem sarnane. Mõlemad pöördusid minu juurde umbes nädal pärast vigastust.
Sportlane A oli asja mõistlikult võtnud, esimesel 2-3 päeval ta treenis ainult ülakeha, kõndis mõnikümmend minutit päevas (lisaks tavategevustele). Lähtus sellest, et kui kõndides hakkas jalg natukene tunda andma, siis ta lõpetas. Umbes kolmandal päeval ta alustas iseseisvalt vaikselt hüpeliigese liigutamisega ning meie juurde pöördudes oli valu oluliselt paremaks läinud. Üheskoos hakkasime jalale kerget koormust andma, mille tulemusel sai sportlane hakata juba neljandal nädalal jooksma. Taastumine oli edukas ja sai 6 nädala pärast juba täiskoormusel treenida.
Sportlane B ei vähendanud koormust absoluutselt. Olgugi, et ta kõndis isegi longates ja hüppeliiges oli paistes järjepidevalt, jalale palju puhkust ta ei andnud (isegi kui meie seda soovitasime). Talle antud harjutuste osas ei olnud ta väga järjepidev ning arvas, et küll see vigastus ise ära kaob. Umbes 4 nädala pärast, kui Sportlane A oli juba enamjaolt taastunud ja hakkas jooksuga tegelema oli sportlane B samas seisus nagu varem ja hakkas mõistma, et ehk tuleks koormusega siiski piiri pidada. Lõpptulemusena sai sportlane A täielikult spordi juurde naasta 6 nädalaga, sportlasel B kulus selleks aga 13 nädalat. Seega suhteliselt identsed vigastused, aga taastumise kestus erines arvestatavalt.
Juhul kui inimene tunneb valu väga spetsiifilistel liigutustel või mustritel, näiteks alaselja painutamisel lõppasendis, siis ilmselt oleks mõistlik seda liigutust piirata teataval hulgal. Sellistel juhtudel on füsioterapeut sulle abiks, et mõista, mis seda valu tekitada võib ja kuidas seda leevendada või kaotada.
Kui aga valu tekib igapäevastel liigutustel järjepidevalt, siis sageli kiputakse oma tegevusi vähendama. Mitmel juhul ei ole tegelikult liigutuste piiramine ning valu vältimine vajalik, tihti on liigutamisest pigem kasu. Igasugune valu tekitav liigutus on võimalik muuta alguses natukene lihtsamaks, mõne päeva pärast natukene raskemaks ja raskemaks, kuni suudame jälle valuvabalt algset liigutust teha. Kindlasti liigutamistel jälgida, et valu ei muutuks liigutamise või harjutuse ajal hullemaks. See võib vihjata, et valu tekkepõhjus on liialt värske ja piirkond on kergelt põletikuline, või koormus on liialt suur.
Valu ja liikumise foobiaga tegeledes on oluline õppida enese valukäitumist tundma. Juhul kui inimene ise on suhteliselt julge oma liigutustes ning valuvaba, siis võib treeningutel ja liikumistel valu esinemine tekitada kartuse kindlate liikumiste ja liigutuste ees. See võib omakorda tipneda kehalise koormuse langusega.
Mündi teisel poolel on aga pikaajaliselt valu kannatanud inimesed, kelle liikumisest on juba näha, kuidas nad kõike pidevalt pinge all hoiavad ja pelgavad lihtsamaid tegevusi.. Sellisel juhul tulebki teha paljusid liigutusi läbi kerge valu, sest muutes valu millekski millest tuleb pidevalt hoiduda, kipub edasi andma vale sõnumit – valu ei tohi tunda. Valu kartmine ning tegevustest hoidumine ei ole häbiasi, see ei ole midagi haruldast ja meie füsioterapeutidena tegeleme sellega igapäevaselt, seetõttu saamegi me inimest juhendada just temale sobival kiirusel, et saavutada üheskoos vägevaid tulemusi!
Mõne inimese eesmärkide saavutamiseks võib kohati vaja olla, et kerget valu tuntakse (sõltuvalt aktiivsuse astmest ning vigastusest). Näiteks operatsioonidest taastuvad inimesed – nende jaoks, kui aeg on õige, on oluline hakata jälle normaalselt liikuma. Liigutuste taastamisel aitab valu tunnetamine saada ettekujutust kudede hetkeseisust ning piiridest. Veelgi võib valu tunnetamine treeningul aidata kindlustada, et aktiveerime kehas õigeid piirkondi.
Teisalt on aga eesmärke, mis ei nõua alati valu talumist, näiteks hüppeliigese vigastuse puhul lõppulatuse saavutamine. Kui inimene on juba enamuse oma võimekusest taastanud ja jäänud on veel viimane 10%, siis tõenäoliselt ei ole vaja seda läbi valu pressida, vaid treenida liikuvust, koormustaluvust ning üldjuhul see viimane kübe paraneb juba iseenesest.
Valu talumise ja mitte talumise vajadusel on alati mitu erinevat tahku, millega tuleb arvestada. Ning valu tunnetamine pikaajaliselt ei ole nõrkuse märk, vaid pigem tähendab seda, et inimesel on suunamist ja abi vaja, et uuesti leida oma tegelik füüsiline võimekus. Tegevused, mis valu hullemaks ei tee, on reeglina üsna ohutud.
Allikas ja lisalugemine :
https://www.physio-network.com/blog/load-for-acute-injuries/
