Põlv tundub suhteliselt lihtsa ehitusega liiges, kuid tema hingeeluga täpsemalt tutvudes muutub aina selgamaks, et põlvevalul ja põlvevalul on tihtipeale oluline erinevus. Nende erinevuste tundmine ning hindamine on füsioterapeutide töös pea igapäevane. Suutes võimalikult täpselt paika panna, mis põlvevalu põhjustab muudab taastumisperioodi oluliselt täpsemaks ning kiiremaks. Põlvevalu põhjuseid selle artikli raames katame küll ainult 17, kuid põlvevalu põhjuseid on tõesti palju.
Põlvevalu on ajas aina sagedamaks muutuv kaebus. Hinnanguliselt mõjutab põlvevalu 25%-i täiskasvanud inimestest, piirab funktsionaalsust ja liikumisvõimet ning langetab elukvaliteeti. Selle artikli eesmärk on lühidalt kirjeldada erinevaid mittetraumaatilise põlvevalu põhjuseid. Põlvevalu võivad põhjustada ka muudest piirkondadest “viitavad” valud, kuid see artikkel käsitleb otseselt põlve endaga seotud valusid.
Pildid põlvevalu erinevate diagnooside kohta RunningPhysio instagrami lehelt.
Kõige levinum põlvevalu põhjus. Enim levinud 45 aastat või vanematel inimestel - väljendub aktiivsusega seotud põlvevaluna koos kuni 30 minutilise hommikuse kangusena. Valu asukoht on sõltuv suuresti kulumise asukohast - saab olla põlvekedra ümbruses, sisemisel või välimisel küljel ja põlve taga. On oluline ära mainida, et kulumise aste ei ole ainuke näitaja, sama kulumise pildi juures võib sümptomaatika tugevalt varieeruda. Osteoartriidi puhul esimene sekkumine koosneb harjutusvarast, kaalu langetamisest (ülekaaluliste puhul), olukorra kohta harimisest ning enese manageerimis programmidest, mis aitavad paremini kaebusega toime tulla. Sügava kulumisaste ning põlvevaluga kaasneva sümptomaatika puhul saab kaaluda põlve endoproteesimist, kuid enne tasub proovida konservatiivseid variante.
Põlvevalu, mida tuntakse ka kui jooksja põlve, mõjutab peamiselt alla 40 aastaseid inimesi, kes on füüsiliselt aktiivseid. Valu asukoht on põlve ees, põlvekedra ümbruses või selle all. Enamus juhtudel muutub kükitamine valusaks. Oma olemuselt on patellofemoraalne valu ülekoormus vigastus ning selle käsitluses on oluline hea koormuse manageerimine, toitumise ja magamise (üldise taastumise) läbi mõtlemine, puusa- ning põlvepiirkonda tugevdavad harjutused ja ajutised tossu või jooksutehnika muutused. Kirurgilised lahendused ei ole üldjuhul näidustatud.
Prepatellaarne bursiit on patella ees oleva limapauna (bursa) põletik ning valu tekib väga lokaliseeritult põlvekedra ette. Põlves on veel bursasi, kuid nendes esinevad kaebused on haruldasemad. Üldiselt on see kehas teine kõige rohkem kaebuseid tekitav bursa. Tihti nimetatakse seda kaebust “vaibapanija põlveks”, sest enim tekib seda inimestel kes põlvitavad tihti. Pideva suure koormuse või põrutuse tõttu võib sinna tekkida põletik. Enim tekib seda 40-60 aastastel meestel. Oluline on eristada septilist ning mitteseptilist bursiiti, sest septilise puhul on probleemi lahendamiseks vaja allolev põhjus likvideerida. Enamasti puhkus ja koormuse manageerimine on piisav kaebusest vabanemiseks. Kui kaebus ei reageeri vastavalt eeldustele, tasub uurida bursa vedelikku. Sellest uuringust on näha, kas tegemist on septilise bursiidiga või mitte. Tavaliselt on prognoos suurepärane.
Menisk on struktuur, mida saab kahjustada traumaatiliselt, kuid erinevate degeneratiivsete seisundite puhul võivad need tekitada põlvevalu ilma traumata. Valu asukoht sõltub haaratud poolest, enamasti väljendub valu kas põlve ees vastavalt kahjustatud poolele siis sise- või välisküljel - valu võib ka tekkida haaratud poolel põlve taga. Meniskile on iseloomulikud erinevate ortopeediliste testide (McMurray, Thessaly, Apley) positiivne tulemus ja liigese palpatoorne tundlikkus, võib esineda ka põlve “lukku jäämist”. Esimene lahendus degeneratiivsete meniski rebendite puhul on konservatiivne, operatiivne lähenemine ei ole koheselt soovitatav isegi kui esineb “lukku jäämist”.
Võrdlemisi haruldane kaebus, mis on enim levinud 10-20 aastastel inimestel ning meestel levinum kui naistel. Põlvevalu asukoht sõltub suuresti kahjustuse asukohast, kuid enim levinud on kaebus sisemisel küljel (kahjustus asub reieluu mediaalsel kondüülil lateraalsel poolel). Täpne tekke põhjus on teadmata, kuid kaebus kujuneb välja järgmiselt - kõhre all olevale luu koele verevarustus häirub - see põhjustab luukoe kärbumist (röntgenil võib tunduda luu läbipaistev, kui protsess on kaugele arenenud) - see luu ning kõhre võib lahti tulla ning põhjustada valu või piirata liigese liikumist. Ravi osas on oluline puhkus ja taastusravi, saab kaaluda operatiivsed variante, kui parenemist ei esine või vabanenud “tükk” on ulatuslik ning piirab tugevalt elukvaliteeti. Mida noorem on inimene, seda edukam on konservatiivne ravi, veidi üle 50% lastest taastuvad 6-18 kuuga.
Stressmurrud põlve piirkonnas ei ole kõige levinumad vigastused, kuid neid siiski esineb ja neid on kohati raske diagnoosida. Esineb peamiselt jooksjates. Pideva ülekoormuse tõttu kahjustub luu ning mida aeg edasi seda suuremaks kahjustus kujuneb - kui igavesti ignoreerida, siis võib see muutuda täielikuks murruks. Tihti on põhjuseks järsk koormuse tõus ja/või liiga vähene toitumine ning üldine taastumine. Põlvevalu on tavaliselt kahjustuse asukohas (kõige levinum põlve juures on sisemisel küljel - medial tibial plateau-l), katsudes teravalt valus, muidu tuim valu, mis süveneb koormuse peale. Valu võib esineda siis kui puhkad või teed igapäevaseid toimetusi, võib esineda turset ja paistetust. Süvenuma kaebuse puhul võib muutuda jalale raskuse kandmine koheselt valulikuks. NB! Ka veel kujunev luustress vigastus võib juba kaebuseid tekitada - ei pea olema juba murd selleks, et valus oleks. Stressmurru ravis on oluline puhata ning lasta luul täielikult ära paraneda, enamasti tuleb kasutada karke, et põlvelt koormus ära viia. Peale luuparanemist on oluline järk-järguline koormuse tõus ning eelnevate riskifaktorite kõrvaldamine.
ITB sündroom mõjutab enim sportlikke inimesi, kes tegelevad rattasõidu, suusatamise või jooksmisega. Kokkuvõtteks on need spordialad, mis on pigem ajaliselt pika kestvusega ning põlv käib suurel kiirusel pidevalt sirutuses ja painutuses. Kuna ITB on struktuurilt fastsia, millele kinnituvad tensor fascia lata, gluteus medius ja gluteus maximus (erinevad tuhara piirkonna lihased) ning mis ise kinnitub põlve välimisele küljele, siis sinna küljele tekib ka ITB puhul põlvevalu. Ravi osas on oluline koormuse manageerimine ning seotud struktuuride koormustaluvuse tõstmine.
Esineb enim 15-30 aastlastel sportlastel, kes osalevad hüppamisega seotud spordialadel näiteks korvpall, võrkpall jne. Teine nimi tal seetõttu ongi hüppaja põlv. Seda tekib enim just meestel ning ta väljendub eesmise valuna, mis on lokaliseeritud patella kõõluse peale. Enim kaebusi ärritavad tegevused on need, mille käigus kõõlus salvestab ja vabastab energiat järsult (mõtle hüpped või sprindid). Selle ravis on rõhk kõõluse koormustaluvuse suurendamisel, alguses saab kasutuda isomeetrilisi harjutusi valu leevendamiseks ning hilisemates staadiumites juba väga intensiivseid hüppeid.
Osgood-Schlatteri tõbi on patoloogia, mis põhjustab põlvevalu patella kõõluse kinnituskohale (sääreluu köbrukesele) ning on olemuselt ülekoormusvigastus. Esineb aktiivsetel teismelistel - eriti spordialad, kus on palju hüppamist või sprintimist näiteks korvpall, võrkpall, jalgpall jne. Kaebus hakkab välja kujunema kasvueas, kus pidev koormus ja mikrotrauma põhjustab ärritust, osadel juhtudel luulist juurdekasvu ning haruldastel juhtumitel ka sääreluu köbrukese avulsioonmurdu. Protsess ei pea kulgema alati sümptomaatiliselt, näiteks minul endal on mõlemapoolselt sääreluu köbrukesel luuline juurdekasv, kuid kaebust seal piirkonnas pole kunagi esinenud. Põlvevalu tekib enam just sprintides või hüpates ning ei tohiks eriti laiali levida - võib esineda ka paistetust. Kuna tegemist on ülekoormusvigastusega, siis käsitluses on oluline koormust manageerida, ümbritsevaid kudesi venitada ja tugevdada. Saab ka kasutada põlve ribaortoosi patellakõõluse peal, mis leevendada sümptomeid. Konservativne ravi üldiselt annab väga häid tulemusi ning aitab noorsportlastel püsida oma treeningute juures ka paranemisperioodi vältel.
Olemuselt sarnane kaebus eelmisele on tegemist ülekoormus vigastusega, mis tekib peamiselt aktiivsetel noortel enamasti kasvuspurdi ajal. Nüüd on kaebus patellakõõluse alguses, ning põlvevalu tekib otse põlvekedra alla. Luuline juurde kasv tekib patellalt endalt. Kaebust ärritab koormus, enim just sprintimine ja hüppamine. Tihti kaasneb kaebusega kangus ümbritsevate lihastes eriti nelipealihases, hamstring lihastes ning sääre kakspealihases. Ravis on oluline jällegi koormust manageerida ning tegeleda kaasuvate kaebuste likvideerimisega. Kui kaebus konservatiivsele ravile mitte kuidagi ei reageeri, on olemas ka kirurgilised variandid.
Põlvekedra all olev rasvpadjake, mis on rikkaliku innervatsiooni ning verevarustusega, saab tekitada valu. Põlvevalu väljendub tavaliselt põletava või tuikavana ning on asukohalt põlve ees, patella all ning mitte patellakõõluse peal. Sümptomeid saab esile kutsuda liigutustega, mis tekitavad raspadjakese pitsumist, näiteks Hoffa’s testil. Enamasti laheneb kaebus konservatiivse raviga, kuid on olemas ka erinevaid kirurgilise lähenemise meetodeid.
Tegemist on ülekoormus vigastusega, mis põhjustab põlvevalu patella piirkonda. Sarnases piirkonnas on prefemoraal ja suprapatellar rasvpadjakased ning ka need võivad sinna valu tekitada, kuid nende kaebused on pigem haruldased. Nelipealihase kõõluse korduva ülekoormuse järel tekivad sinna mikroskoopilised rebendid, mille parandamiseks keha reageerib põletikulise vastusega. Valu algab vaikselt ning krutib üles, enim ärritavad hüpped. Võib tekkida jäikuse ja kanguse tunnet nelipealihasesse. Kaebus tüüpilisel soojeneb üles ning treeningu ajal segab vähem ja peale mahajahtumist hakkab valutama. Kaebust pikalt ignoreerides tavaliselt krutib ta aina hullemaks. Enamasti on taastumiseks vajalik koormuseid reguleerida ning läbida korralik taastusravi.
Pes anserinus on kolme lihase (sartorius, gracilis ja semitendinosus) ühine kinnituspunkt põlve sisemisel küljel ning selle kaebuse puhul on iseloomulik sisemise külje põlvevalu. Nagu mujal keha piirkondades (näiteks külgmine puusavalu) on tihti bursiit (limapauna põletik) sekundaarne kaebus ning seetõttu käsitletakse seda tendinopaatiana, ehk oma olemuselt on tegemist ülekoormusvigastusega. Enim esineb seda keskealistel naistel, eriti neil kellel on osteoartriit. Seda peamiselt naiste laiemate puusade tõttu, millega tihti kaasnevad “X-jalad” ja see suurendab survet sisemisele põlvele kaasaarvatud pes anserinusele. Diagnoosiks ning raviplaaniks on oluline eristada kõõluse kaebuse puhul, milline nendest kolmest kõõlusest on enim mõjutatud. Tüüpiliselt reageerib kaebus jõutreeningut ja venitusi sisaldavatele programmidele hästi. Nagu iga ülekoormusvigastusega on koormuse manageerimine oluline osa taastusravist.
Plica on tihe fibrootiline kude, mis laieneb liigese sünoviaal kapslist. Ülekoormuse või trauma tulemusel võib see muutuda põletikuliseks või lihtsalt üles ärrituda. Kõikidel inimestel ei ole isegi selliseid struktuure põlves, esinemine tundub olevat kusagil 50-80% vahel. On olemas patellaülane, patellaalune, mediaalne ja lateraalne plica - neist enim kaebust põhjustab mediaalne, mis on samuti olemas kõige rohkematel inimestel. Põlvevalu tekib põlve ette, sõltuvalt milline plica on ärritunud (kõige levinum siis põlve ees sisemisel küljel olev valu). Valu käib tihti plõksumine kaasas ning patellofemoraalliigest koormavad tegevused on valusad näiteks kükitamine, treppidel kõndimine jne. Konservatiivse ravi edukus sõltub osaliselt plica tüübist, Sakakibara klassifikatsiooni järgi on 4 tüüpi plicasi - A, B, C ja D. A ja B reageerivad tüüpiliselt väga hästi konservatiivsele ravile, mis sisaldab venitusi ja jõu harjutusi. Ühe uuringu järgi 49 inimest 55-st vabanesid kaebusest 3 kuuga. Kui konservatiivne ravi ei tööta võib kaaluda kortikosteroid süsti ortopeedi juures. Kui kaebus kuidagi konservatiivsele ravile ei reageeri on võimalik operatiivselt lõigata osa plica-st ära. Selline operatsioon võib olla enne konservatiivset ravi õigustatud C ja D tüüpi plicadega, millega koos esinevad ka kõhrekahjustused.
Distaalne reie taguse lihase tendinopaatia saab olla põlvevalu põhjustajaks põlve taga nii sisemisel kui välimisel põlve küljel, sõltuvalt sellest milline kõõlus on haaratud - Biceps femorise puhul välimine külg, semimembranosuse puhul sisemine külg. Sarnaselt teistele tendinopaatiatele on tegemist ülekoormusvigastusega. Semimembranosuse haaratus on näiteks levinud jooksjatel. Üldiselt on kvaliteetseid uuringuid selle kaebuse kohta vähe ning taastusravi osas kasutatakse loogikat, mis on teiste tendinopaatiate uuringutest järeldatud. Suurim rõhk on järk-järgulisel kõõluse koormamisel ja koormuse manageerimisel, alguses saab kasutada isomeetrilisi pingutusi valu leevendamiseks.
Baker-i tsüst on vedelikku täis paun, mis moodustub põlve tagumisele küljele ning võib tekitada põlve piirkonna valu. Tihti tekib tsüst koos põlve degeneratiivsete haigustega või traumaatiliste vigastuste järgselt. Väljenduda võib kaebus valu, kanguse või ebamugavusena põlve taga, visuaalselt võid tunduda põlv tagant turses. Enim levinud täiskasvanutel vanuses 35-70. Mingitel juhtudel võib tsüst lõhkeda ning see tekitab terava valu põlve taha või säärepiirkonda ning see võib tekitada mitmeid komplikatsioone, näiteks närvi või veresoonkonna kahjustusi. Konservatiivne ravi on enamasti väga edukas, olulisel kohal on koormuse manageerimine. Füsioteraapiast on üldiselt kasu, eriti kui kaasuvalt esineb mingeid degeneratiivseid patoloogiaid näiteks osteoartiit või meniski kahjustused.
Popliteuse tendinopaatia on võrdlemisi haruldane kaebus, mis peamiselt tekib sportlastel või põlvesidemete vigastustega inimestel. Popliteus on lihas põlve tagumisel küljel, mille peamine funktsioon on põlve siserotatsioon, see mängib olulist rolli põlve stabiliseerimisel ning laseb meie põlvel kõverduda kui jalg on täis sirutuses - seda nimetatakse põlve luku lahti keeramiseks. Vigastus on olemuselt ülekoormusvigastus ning enim ärritab seda jooksmine ebaühtlasel pinnasel. Põlvevalu tekib põlve taha ning kulgeb välimise küljele. Enamasti on see ala katsudes valus. Sarnaselt teistele ülekoormusvigastustele on oluline koormuseid manageerida ning järk-järguliselt kõõlust koormata.
Esiteks tubli, et lõpuni välja jõudsid! Põlvevalu tekkeks ilma traumata on väga mitmeid võimalusi ning nende käsitlus erineb sõltuvalt põhjusest kohati üpris palju. Kindlasti mittetraumaatilise põlvevalu põhjustajaid leiab veel, ehk see nimekiri ei ole ammendav, kuid valdav enamus on siin üles loetletud. Kui tunned, et vajad abi oma põlvevalust jagu saamisel, siis tule Reakti konsultatsioonile ja aitame sul tunda end oma põlvel kindlalt!
ÜLEVAADE
Põlve eesmisel pinnal põlvekedra all asub kõõlus, mille alumine ots kinnitub sääreluule. Just selles kinnituskohas võib kasvueas või liigse hüppamise, jooksmise ning spurtimise tagajärjel tekkida valu. Enamasti tekib seda sündroomi poistel vanuses 9-15, kes tegelevad intensiivselt spordiga, kus on vaja jalgel palju liikuda. Tegemist on proleemiga, mis ravimata jäämisel võib seda tugevad piirid sportimisele ning isegi igapäevasetele tegevustele.
SÜMPTOMID
Üsna tihti on põlve eesosas põlvekedrast allpool märgatav turses piirkond, seetõttu nimetatakse sündroomi sageli topeltpõlveks. Katsudes ning põlvede peal istudes võib samuti sama piirkond olla valulik. Lisaks intensiivistub valu selles piirkonnas jooksmisel, hüppamisel, kükitamisel ja ka trepist üles-alla kõndimisel.
PÕHJUSED
Sääreluul asuv ala, kuhu põlvekedra kõõlus kinnitub, ei ole 9-15 aastastel veel luustunud. Seetõttu mõjuvad lihaste ja kõõluste poolt tekitatud jõud piirkonnale liialt tugevalt ning sikutavad kinnituskohta liialt tugevalt. Selle tagajärjel tekib põlve eesotsa valu ning turse. Tekkepõhjus on tugevas seoses liigse koormusega ja vähese taastumisega.
RISKITEGURID
Osgood-Schlatteri sündroomi riskifaktorid on:
RAVI JA ENNETUS
Õnneks on sündroom üsna lihtsalt ravitav. Esimese asjana tuleb maha võtta ärritav koormus, vajadusel teha treeningutest täielik paus. Sellisel juhul peaks taastumine kestma umbes 2 kuud. Teiseks oleks vaja konsulteerida füsioterapeudiga taastusravi ning ennetuse osas, sest edaspidisel liigsel koormamisel võib valu tagasi tulla. Ennetamiseks sobibki kõige paremini reielihaste tugevdamine ning põlvede ülekoormamise vältimine.
Loe lisaks:https://en.wikipedia.org/wiki/Osgood%E2%80%93Schlatter_disease
Video: https://www.youtube.com/watch?v=QHMrYB-Ghlo&ab_channel=Osmosis
ÜLEVAADE
Tegemist on vedelikuga täidetud tsüstiga, mis asub põlve tagaküljel õndlas. Tsüst võib piirata põlve liikuvust ning avaldada survet põlve piirkonna veresoontele. Põlve liigutamine võib sageli tekitada valu ning liigsel koormamisel minna hullemaks. Reeglina tekib erinevate põlve traumade järgselt kuid võib olla märk ka liigese ülekoormamisest.
SÜMPTOMID
Bakeri tsüst ei pruugi alati olla nähtav, teinekord jällegi on põlveõndlas sisemisel pool märgata suurt turselist ala. Reeglina on põlve painutamisel ja sirutamisel tunda kangust ning liikuvuspiiratust põlve tagaosas. Mõnikord võib liigutustega või katsumisel esineda ka valu. Ka sügelustunne ja tuimus sääres võivad viitada Bakeri tsüsti olemasolule, kuna struktuur võib survestada närve ning veresooni.
PÕHJUSED
Peamiseks põhjuseks on põlve taga asuvas limapaunas vedeliku mahu suurenemine, mille tagajärjel limapaun paisub ja tekib vedeliku tagasivoolu piiratus. Spontaanselt võib esineda lastel kasvueas, reeglina taandub paari kuuga iseenesest. Täiskasvanueas omandatud tsüst on sageli trauma tagajärjel tekkinud, kõige sagedamini põlve väänamiste korral. Kui tsüst ei ole tekkinud trauma tagajärjel, tuleks seda kindlasti näidata oma perearstile.
RISKITEGURID
Bakeri tsüsti tekke riskitegurid on:
RAVI JA ENNETUS
Sõltuvalt tekkepõhjusest ravitakse süsti kas süstidega, operatsioonidega või füsioteraapiaga. Traumaatilise tekke tagajärjel leeveneb probleem tavaliselt trauma paranemise käigus. Korduva iseloomuga Bakeri tsüst võib olla märk liial ebastabiilsest põlveliigesest ja vajab ennetamiseks treeningut.
Loe lisaks: https://en.wikipedia.org/wiki/Baker%27s_cyst
Video: https://www.youtube.com/watch?v=kH6of0ipfXw&feature=emb_logo&ab_channel=nabilebraheim
ÜLEVAADE
Patellafemoraalne valu (PF) tähendab põlve eesmisel poolel (põlvekedra ümber) ilmnevat valuaistingut. Sageli nimetatakse seda valuaistingut ka jooksja või hüppaja põlveks, kuna see on üsna sage jooksu- ning hüppealadel. Valu on märk põlve piirkonna ülekoormamisest ning vajab spetsiifilist ravi. Ravi hõlmab enamasti koormuste reguleerimist ning põlve ümber olevate struktuuride treenimist.
SÜMPTOMID
Valu tekib tavaliselt põlvekedra ümber (sageli ülal või allpool põlveketra) pikalt istumise järgselt või teatud koormustel, nagu:
PÕHJUSED
PF valu peamiseks põhjuseks on kudede ülekoormamine, mis on reeglina liigse treeningu või töötamise tulemus. Eriti sage on valu kasvueas sportlikel lastel. Tesiteks valu tekke põhjusteks on reielihaste nõrkus, alajäsemete asendid liikumistel, põlve piirkonna vigastused ja operatsioonid.
RISKITEGURID
Peamisteks PF valu tekkimise riskiteguriteks on:
RAVI JA ENNETUS
PF valu ravis on kõige tähtsam reguleerida oma treeninguid selliselt, et valu ei oleks tunda. Sageli ainult sellest ei piisa, paralleelselt tuleb ka teha spetsiifilisi harjutusi, mis treenivad põlve ümber asuvaid struktuure tugevamaks. Parimad lahendused PF valu ennetamiseks on:
Ülevaade
Iliotibiaaltrakt (ITB) on pikk sidekoeline struktuur, mis jookseb jala välisküljelt vaagnast sääreluuni välja. Ülekoormuse korral on valu tuntav kas puusa või põlve piirkonnas välisküljel. Kindlatel spordialadel, kus on korduvat alajäseme liikumist, võib kehvema tehnika ning üleliigsete treeningkoormuste tagajärg olla ITB ülekoormus.
Sümptomid
Valu on tihti terav ja/või kõrvetav ning tuntav enamasti põlveliigese välisküljel, mõnikord ka puusa välisküljel. Füüsiline tegevus võib valu esile kutsuda, kuid mõnel juhul väheneb, kui lihased üles soojenevad. Sagedased ärritavad olukorrad on veel mäest alla kõndimine või jooksmine, ning hüpetest maandumised. Mõnikord võib füüsilistel tegevustel põlveliiges ITB ülepinge tõttu “plõksuda”.
Põhjused
ITB ülekoormus on põhjustatud liialt suurtest kudede töökoormusest ning ebapiisavast taastumisest. Seda võivad soodustada teatud rühi eripärad nagu O-jalgsus, jalgade pikkuse erinevus või vaagna asend. ITB hõõrub korduvatel halva mustriga liigutustel vastu teisi struktuure ning võib tekkida koekahjustus.
Riskitegurid
ITB ülekoormuse peamisteks riskiteguriteks on:
Ravi ja ennetus
Nagu enamike ülekoormuslike vigastuste korral, tuleb esmalt spetsialisti abiga paika sättida füüsiline koormus. Tavaliselt tuleb kuni 6 nädalat vältida valu ärritavaid tegevusi ning treenida õige varustuse ing tehnikaga. Manuaalteraapia on ITB ülekoormuse ravis oluline, ise ITB-d vajalikul hulgal lõdvestada on keeruline. Et ITB ülekoormust vältida, tuleb osata treeningute vahel piisavalt puhata ning teha tuhara- ja jalalihastele regulaarselt harjutusi. Jooksu puhul aitab ülekoormamist vältida ka sammusageduse tõstmine ning lõikude pikkuse vähendamine.
ÜLEVAADE
Liigeste kulumine on väga loomulik protsess, mis toimub kõikidel inimestel. Mõnel juhul võib aga tekkida teatud sümptomite esinemisel väärarusaam, et liiges on kulunud. Liigese reaalse kulumise korral esineb liigutamisel tavaliselt valulikku krudinat ning põlv ei talu hästi põrutavaid koormuseid. Samuti võivad erinevad traumad kiirendada kulumise protsessi. Regulaarne füüsiline aktiivsus ning põlveliigeste mõõdukas koormamine on liigse kulumise vastu kõige parem lahendus.
SÜMPTOMID
Tavaliselt annab liigese kulumisest märku valulik krudisemine liigese liigutamisel. Lisaks võib olla piiratud liigese painutus ning sirutus ja peeglist vaadates võib põlv tunduda teistsuguse kujuga kui võrrelda teise jalaga. Ilma valuta põlve krõksumine, krudisemine, raksumine vms. ei ole veel märk liigese kulumisest.
PÕHJUSED
Vanuse kasvades kuluvad paratamatult paljud keha liigesed. Regulaarselt liikumist saanud liigesed kuluvad reeglina aeglasemalt, passiivsemad kiiremini. Põlveliigesed on kulumise osas tundlikud ka varasematele traumadele. Tavaliselt mida tõsisemad põlvetraumad on minevikus olnud, seda enam võivad need mõjutada liigese loomulikku kulumist. Ka halb toitumine ning kahjustavad eluharjumused teevad liigestele palju liiga.
RISKIFAKTORID
Põlveliigese kulumise riskifaktorid on:
RAVI JA ENNETUS
Efektiivseim viis liigeste kulumist ning nende vahetust ennetada, on püsida regulaarselt füüsiliselt aktiivne. Hea nipp on selleks 3x nädalas teha nii jõutreeningut suurtematele lihasgruppidele kui ka vastupidavuslikku treeningut 60 minutit korraga. Põlvede kulumise korral tuleb füüsilist koormust modifitseerida selliselt, et liigeses ei tekiks liikudes liigset valu. Mõõdukas treening ei süvenda liigeste kulumist.
Videod: https://www.youtube.com/watch?v=sUOlmI-naFs&ab_channel=Osmosis
