Eelmises postituses oli pikalt kirjutatud, mis on õlaliigese pitsumissündroom, kuidas see tekib ning millised variandid on sellest vabanemiseks. Käesolevas artiklis tuleb juttu samast sündroomist spordis. Kuna tegemist on sageda probleemiga selliste spordialade harrastajatel, kus on vaja sooritada viskeliigutust või rakendada suurt jõudu käed üle pea asendis.
Spordialad, kus seda sündroomi tavaliselt esineb, on pesapall, ragbi, odavise, disc-golf, tennis, ujumine, võrkpall, raskejõustik jpt.
Õlaliigese pitsumissündroom (kui ka teiste sündroomide) kategoriseeritakse kahte alarühma tekkepõhjuste järgi : strukturaalne ja funktsionaalne pitsumissündroom.
Õlakompleks tugineb lihastele, et tagada suure liikuvuse juures dünaamiline stabiilsus. Ühtlane tasakaal õlga ümbritsevate lihaste vahel on vajalik jõu arendamiseks ja liikuvuse säilitamiseks. Kui ühelt poolt tekib lihastöös või liikuvuses defitsiit, tuleb seda kompenseerida teiste lihastega, mille tagajärjeks on lihastasakaalu häired. Lihastasakaalu häired põhjustavad liikumismustrite ja lihasaktivatsiooni muutust, mis võivad viia strukturaalsete kahjustusteni.
Õlaliigese pitsumissündroomi teke on näiteks suurema riskiga, kui esineb lihaste nõrkust trapetslihase ülaosas (m. trapezius), eesmises saaglihases (m. serratus anterior), harjaülises lihases (m. supraspinatus) ja deltalihases (m. deltoideus) ning lihaste liigset pinget rinnalihases (m. pectoralis major) ning abaluutõsturis (m. levator scapulae), seda kõike tuntakse ka kui ülemine ristsündroom (upper crossed syndrome). Riskiks on ka eelnev vigastus. Õlalihaste normaalse funktsioneerimise tagamiseks on vaja süsteemselt treeninda kogu keha, siis ei lange sportides ühele piirkonnale liigset koormust.
Koormates õlga korduvate ühetaoliste liigutustega, avaldab see liigselt survet erinevatele anatoomilisitele struktuuridele, mis hoiavad õlavarreluud vastu glenoidi. Kui anatoomiliste struktuuride vahel esineb tasakaaluhäireid või kui käsi ei ole piisavalt liikuv, võib tekkida õlaliigese pitsumissündroom. Näiteks viske puhul, kui käsi on viidud maksimaalselt taha asendisse, kitseneb subakriomiaalne ruum ning sealsed struktuurid pitsuvad õlavarreluu ja õlanuki vahele.
Vise või löök, mida tehakse peast kõrgemal maksimaalse jõuga, on inimkehas üks kiiremaid ja jõulisemaid manöövreid mida ühes liigeses võib esile kutsuda. Seetõttu on ülimalt oluline, et treeningud oleks täpse koormusega ning taastusmiseks jäetakse piisavalt palju aega. Liigse ühetaolise õlaliigese koormamise tulemusena võib subakriomiaalses ruumis tekkida struktuurilisi kahjustusi.
Esimene etapp, mis on sageli sportlaste jaoks kõige raskem, on koormuse vähendamine. Vältida soovitatakse selliseid treeninguid ja liigutusi, mis tekitavad õlaliigeses valu. Teiseks tuleks leppida aeg kokku füsioterapeudiga (BRONEERI AEG VASTUVÕTULE SIIT), kellega koos töötatakse välja sobilik treeningu-puhkuse skeem. Füsioterapeut teeb esialgu vajalikud testid, et välja selgitada, kas tegemist võib olla õlaliigese pitsumissündroomi või millegi muuga. Seejärel analüüsitakse eelnevaid vigastusi, treeningute plaani ja muud probleemiga seonduvat. Töötatakse välja plaan, mis hõlmab:
Füsioterapeutilised harjutused ei tohiks õlas esile kutsuda valuaistingut. Sportlastel soovitatkse individuaalsest treeningplaanist kinni pidada 2-3 kuud (võib kesta ka kauem) ning selle aja sees järk-järgult vastavalt arengule lülitada treeningusse sisse spordispetsiifilisi elemente.
Valu tuleb taastusravi jooksul kontrolli all hoida. Selleks kasutatakse kindlaid valuvaigisteid ning vajadusel ka kortikosteroid süsti. Süst aitab leevendada subakromiaalse bursa põletikku ning vähendab valu, see on siiski ainult ajutine lahendus, pikaajalisem efekt saavutatakse koos harjutustega. Valu kontroll aitab mugavamalt taastusravi protsessist osa võtta.
Kui konservatiivne ravi ei aita, siis jätkatakse (ainult pärast arsti hinnangut) enamasti operatiivse raviga. Sageli noorematel sportlastel piisab ainult subakromiaalse ruumi vabastamisest (subakromiaalne dekompressioon), kui muid tõsiseid näidustusi ei ole. Vanemaealistel tehakse tihti ka õlanuki osalist eemaldamist (akromioplastika) ning katkiste pehmete kudede (nt. harjaülise lihase kõõluse) kirurgilist korrektsiooni. Strukturaalse pitsumissündroomi korral on ravi enamasti kirurgiline. Funktsionaalse patoloogia korral on tähtis täpne ja reguleeritud treening ja taastumine eesmärgiga taastada normaalset neuromuskulaarset funktsiooni õlas.
Kõige lihtsam viis vältida õlaliigese pitsumissündroomi spordis on treenida õige koormusega ning tähele panna väsimuse tundemärke. Kui alustad treeninguga, siis oluline on teha spordispetsiifilisi liigutusi õla üles soojendamiseks. On olemas mitmeid abivahendeid (kummilint, hantlid jt.), mis aitavad sportlasel sooritusteks valmistuda vähendades vigastus- või ülekoormusriski.
Treeningud peavad olema süsteemsed ning vastavad füüsilisele võimekusele. Kui on tegemist alles alustajaga, siis on oluline hakata pihta madalamatest koormustest ning lühematest treeningutest. Samuti tuleb alustada esialgu liigutuste tehnika arendamist, halb tehnika võib sarnaselt lihaste tasakaalu häirumisele põhjustada ülekoormusvigastusi või traumasid. Treeningu intensiivsuse tõstmise jaoks tuleks konsulteerida spetsialistiga, nt. füsioterapeudiga, kuna lähenemine peab olema vigastuste ennetamiseks individuaalne.
Kui treeningu ajal või pärast treeningut on tunda ebamugavat väsimustunnet, „klõpsumist“ või valu õlas, siis tuleb koheselt vähendada koormust ning anda õlgadele puhkust. Harrastussportlastel võiks puhkuse vahemik peale treeningut jääda 24-48h. Kui ebameeldivad sümptomid on järgmiseks treeninguks kadunud, siis võib treeningutega jätkata, kuid vähendatud koormusega.
Muud keha lihased peavad olema tugevad ja hea koordinatsiooniga, et toetada tehtavat tööd ülajäsemetes. Näiteks viskel esineb jõu ülekandmise kineetiline ahel alajäsemetest kehatüvelihastesse ja ülajäsemetesse; võrkpallilöögi tugevust määravad suures osas kõhulihased; ujumises on tugevaks tõmbeks vaja jõulisi selja- ja rinnalihaseid jne. Kõige tähtsam on hoida heas toonuses õla rotaatormanseti lihased ennetamaks õlaliigese pitsumissündroomi.
Noorsportlaste puhul tuleb pöörata tõsist rõhku treeningute intensiivsusele (sportlase ja treeneri vaheline koostöö). Sageli tegelevad noored meelsa spordialaga ka väljaspool treeninguid, mis jätab puhkuseks vähem aega. Näiteks Soomes lubatakse sealset kohalikku pesapalli harrastavatel 10-14 aastastel noortel teha ainult 100 viset päevas, vanuse kasvades visete arv treeningul suureneb. See seab hästi näite, kuidas koormuste reguleerimine aitab saada paremaks ja tugevamaks oma eelistatud spordialal ning vältida ebameeldivaid vigastusi.
Põhjalikum lugemine õlavalu ennetamiseks: http://www.scielo.br/pdf/rbfis/2015nahead/1413-3555-rbfis-20140109.pdf
Õlaliigese pitsumissündroom ei pruugi siiski olla ainukene põhjus, miks Sinu õlg võib sportides valulik olla. Selle ning võimalike muude probleemide väljaselgitamiseks otsi abi spetsialistilt.
Reakt Füsioteraapia - broneeri aeg vastuvõtule
Õlaliiges on kompleksne süsteem, mis omab inimkehas liigestest kõige suuremat liikumisulatust. Sellegipoolest võib arvestatav liikumisvõime hakata hoopis tekitama õlavalu.
Õlaliigese pitsumissündroom on peamine õlavalu tekitaja (kuni 65% kõikidest õlavalu diagnoosidest).
Kirjeldades, kuidas erinevad struktuurid õlaliigeses omavahel seotud on, aitavad mõista, kuidas tekib pitsumissündroom ning kuidas sellest vaevusest füsioterapeudi abiga vabaneda saaks.liikumisvõime viia
Õlaliigese luulise struktuuri moodustavad õlavarreluu (humerus), abaluu (scapulae) ning rangluu (claviculae). Õlaliigese „katuse“ moodustab abaluu väljaulatuv luuline osa – õlanukk (acromion). Õlanuki ja õlavarreluu vahel asetseb anatoomiline „auk“ mida nimetatakse subakromiaalseks ruumiks, kus esinebki õlaiigese pitsumissündroom.
Õlaliiges koosneb ise mitmest liigesest. Tähtsamateks on glenohumeraalliiges e. articulatio humeri (liigestumine toimub õlavarreluu ja abaluu vahel), õlanuki-rangluu liiges e. articulatio acromioclavicularis (liigestuvad omavahel rangluu ja õlanukk) ja rinnaku-rangluu liiges e. articulatio sternoclavicularis (rangluu ning rinnaku vaheline liiges). Luid aitavad üksteisega ühendada erinevad liigessidemed. Sidemed on õlaliigese peamise stabiilsuse tagajad ning hoiavad ära võimalikke dislokatsioone. Tähtsamad sidemed õlaliigeses on glenohumeraalsidemed (3 sidet, mis moodustavad õlaliigese kapsli eesmise pinna) ja korakohumeraalside (ühendab abaluu kaarnajätket e. processus coracoideus õlanukiga), Glenohumeraalliigese abaluul asetseva kõhrelise osa ümber asub labrum, mis on sidekoeline õlaliigest veelgi stabiliseeriv struktuur.
Õlaliigese stabiilsuse tagavad ka seda ümbritsevad lihased. Olulised on rotaatormanseti lihased abaluualune lihas (m. subscapularis), harjaüline lihas (m. supraspinatus), harjaalune lihas (m. infraspinatus) ja väike ümarlihas (m. teres minor) mille kõõlused ümbritsevad õlaliigest ja liigeskapslit väga lähedalt ülevalt ja külgedelt ning hoiavad õlavarreluu pead abaluu liigesõõnsuses. Lisaks omavad õlaliigese dünaamilise stabiilsuse tagamisel rolli deltalihas (m. deltoideus) ja biitseplihase pikk pea (m. biceps brachii caput longum), mis kinnitub labrumile.
Liigeses asetsevad veel mitmed limapaunad (bursae), mis lihtsustavad õla struktuuride omavahelist liikumist. Õlaliigese pitsumisündroomi korral võib olla mõjutatud ka subakromiaalne limapaun.
Pitsumissündroomiga patsiendid tunnevad järjepidevat õlavalu. Õlavalu võib esineda:
Tihti esineb sündroomi rohkem keskkealistel inimestel. Nooremaealistel on enamasti tegemist funktsionaalse probleemiga, eakamatel esineb sagedamini ka struktuuride anatoomilisi muutusi. Tekkepõhjuseks on tavaliselt ülekoormus. Sageli esineb ülekoormust sellistel elukutsetel, kus on palju käte üle pea tõstmist, erinevatel spordialadel (ujumine, viskespordialad jt.) kui ka arvutiga töötamisel. Ka haiguslikud põhjused võivad tipneda õlaliigese pitsumissündroomiga (õlanuki-rangluu liigese artroos, osteofüütide teke õlaliigeses, rotaarmanseti lihaste nõrkus, lülisamba rühihäired ja õlaliigese ebastabiilsus), samuti võib sündroomi põhjustada ka varasem trauma (luumurrud, õlanuki-rangluu liigese trauma jt.).
Õla pitsumisündroom tuleneb akromioni aluses ruumis asetsevate anatoomiliste struktuuride põletikuliste ja degeneratiivsete protsesside tulemusena. Kõige sagedamini on pitsumissündroomi korral põletikulised või pitsitatud kas rotaatormanseti kõõlused või subakromiaalne limapaun. Kui ülajäse on küljelt üles tõstetud või õlast sisse roteeritud, läheneb õlavarreluu õlanukile, ning subakromiaalne ruum muutub väiksemaks. Harjaülise lihase kõõlus, mis liigub oma kinnituskohale õlavarreluul läbi akromionialuse ruumi, kipub ruumi vähenedes sattuma suuremasse kontakti akromioniga ning selle korduva hõõrumise tulemusena tekibki valusündroom, mida tuntakse õlaliigese pitsumisündroomina.
Ravi eesmärk on valu vähendamine ning õlaliigese funktsiooni taastamine. Konservatiivne ravi (ravi, mis ei hõlma operatsiooni) on esimene ravietapp, mida tuleks teha koos füsioterapeudiga. Ravi koosneb testimisest, koormuse reguleerimisest, erinevatest harjutustest, manuaalteraapiast, elektristimulatsioonist, nõelravist jpt. Konservatiivne ravi võib pitsumissündroomi korral kesta kuni 1 aasta. Esmaseid paranemise märke võib siiski märgata juba 2-4 nädala möödudes ravi alustamisest. Operatsioon tuleks aktuaalseks ainult juhul, kui konservatiivne ravi ei anna soovitud tulemust.
Õlaliigese pitsumisündroomi saab hinnata kliiniline spetsialist nt. füsioterapeut, hinnata saab ka rönteniga, et uurida õlaliigese seisukorda (mõnikord tekivad pitsumissündroomi sümptomid ka luulistest muutustest õlaliigeses). Füsioterapeut teeb vajalike testidega kindlaks, et tegemist võib olla just õlaliigese pitsumissündroomiga, mitte teiste õlaliigest vaevavate probleemidega. Oluline on teada ka inimese kliinilist ajalugu ning eluharjumusi.
Koormuste regulatsioon hõlmab eelkõige valu põhjustavate tegevuste ülevaatamist ning vajadusel eemaldamist. Samuti tuleb paika panna täpne treeningu-puhkuse skeem, mis aitab pitsumissündroomi ravida. Uuringute järgi on harjutuste tegemisel väga head prognoosid pitsumisprobleemist vabanemiseks (https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/10721508).
Operatiivsel ravil ei pruugi pitsumissündroomi süptomitele leevendust saada, konservatiivse ravi efekte hinnatakse tugevamaks. Kõige sagedamini operatiivselt teostatakse subakromiaalse ruumi vabastamist (subakromiaalne dekompressioon), mis annab küll lühiajaliselt valu vähendavat efekti, kuid ilma tugevdavate harjutusteta pikaajaliselt paranemist ei toimu. Veel teostatakse operatiivselt subakromiaalse limapauna eemaldamist (bursektoomia), õlanuki osalist eemaldamist (akromioplastika) ning katkiste pehmete kudede (nt. harjaülise lihase kõõluse) kirurgilist korrektsiooni.
Kuna peamine õlaliigese pitsumissündroomi tekkepõhjus on ülekoormus subakromiaalses ruumis asuvatele pehmetele kudedele, tuleb olla oma treeningutel kui ka ametialaselt väga tähelepanelik igasuguste valuaistingute osas õlas ning vajadusel anda endale puhkust. Treeningute alustamisel, eriti viskespordialadel, tuleks koormust järk-järgult tõsta, et vältida õlaliigese vigastusi ja ülekoormust (loe lähemalt pitsumissündroomist spordis : https://reakt.ee/nouanded/olaliigese-valu-pitsumissundroom-spordis/ ) .
Kui inimesel on igapäevaselt vaja kätega palju tööd teha, või on varasemalt esinenud õlaliigese probleeme (nt. õlaliigese pitsumissündroomi), tuleks tugevdada rotaatormanseti lihaseid. Need lihased aitavad stabiliseerida õlavarreluu pead vastu glenoidi ning tagavad õlaliigeses parema stabiilsuse. Treenida tuleb siiski keha tervikuna, eriti nendel, kes tegelevad viskealadega. Viske ajal kasutame me oma kogu keha, ning kui meil teised kehaosad ei vea viskel välja, kompenseeritakse jõu kasutust just ülajäsemest. Aga spordi seosest pitsumissündroomiga lähemalt juba järgmises blogipostituses.
Kui tunned pidevat õlavalu, mis segab sinu igapäeva elu, siis tule füsioterapeudi vastuvõtule, koos leiame lahenduse.
