Eelmisel nädalal avaldasime postituse alaseljavalu kohta (https://reakt.ee/nouanded/alaseljavalu-pohjustajad-ja-riskifaktorid/), sellel nädalal jätkame lülisamba teemal, kuid analüüsime lähemalt kaelavalu põhjustajaid. Selleks et paremini mõista kaelavalu intrigeerivat hingeelu on vaja mõista lülisamba põhilist ülesehitust. Lülisammas moodustab keha toetava struktuuri ning ühtlasi moodustab turvalise teekonna närvidele koljust kuni vaagnani. Lülikehade vahel on omakorda kõhrelise struktuuriga diskid, mis toimivad kui amortisaatorid. Iga lüli vahelt väljub närvide paar - 1 kummaltki küljelt ,mis jätkavad oma teekonda erinevatesse piirkondadesse kehas, annavad signaali lihastele ning nahapinnale ja kannavad saadud informatsiooni ajusse tagasi. Kaela piirkond koosneb seitsmest lülist, mis on osa lülisambast, hoiab kogu meie 4-5 kg kaaluvat tarkusest tulvil pead õlgade kohal. Kaela neljanda lüli alt kuni esimese torakaal lülini väljuvad kaelast närvid (brakiaalne pleksus), mis kontrollivad lihaseid turjal, abaluude piirkonnas ning lähevad mööda kätt kuni sõrmeotsadeni välja. Juhul kui kaelas tekivad probleemid, siis võivad ka kõik piirkonnad, mis on brakiaalse pleksuse kontrolli all, hakata kaelavalu tekitama..
Juba lihtsustatud selgituse põhjal on ilmselt aru saada, et kaelas on palju struktuure, mis võivad hakata kaelavalu tekitama. Proovin selgitada 3 peamist põhjust, mis võivad hakata kaelavalu tekitama.
Valu hulk ning rühiliste probleemide maht ei käi reeglina käsikäes. Mõnel juhul võib valu olla väljakannatamatu, kuid struktuursel analüüsil ei ole inimesel justkui midagi viga ning teistel juhtudel võib inimene olla täielikult valuvaba, kuid kaela vaadeldes tekib pikk nimekiri elementidest, mis on valesti. Minu kogemuse põhjal on rühil kindlasti roll kaelavalu tekkes, kuid põhjus ei peitu tavapärastes tõekspidamistes, vaid hoopis kombinatsioonist lihaspingetest ning kaotatud võimest teatavatesse suundadesse kaela liigutada. Kui me vaatleme tänapäeval põhilisi kehaasendeid, siis on need arvuti ees istumine – mis tavaliselt põhjustab protrakteeritud pea hoiaku (lõug ette suunatud), ning nutiseadmes istumine (pea vaatab otse alla, lõug toetub rinnale). Loomulikult adapteerub keha asenditega ning tekitab lihasasümmeetriaid, kuid mis tegelikult valu põhjustab ? Tavaliselt on selleks võimetus vastassuundadesse liikuda !
Meie argipäevades on nii palju alla vaatamist, et enamus inimesi ei kasuta kaela võimet pööramiseks, üle õla ega üles vaatamiseks. If you don’t use it you lose it – kui sa seda ei kasuta siis sa kaotad võime seda teha. Ja tihtipeale tekib valu alles hetkel, kui hakatakse üritama eelnevalt vähekasutatud liikumissuundi uuesti kasutama hakata – kas on leitud uus hobi, taasavastatud vana spordiala või on olukord kaela jaoks läinud nii väljakannamatult ebameeldivaks nendest kindlatest asenditest, et lõpuks hakkab keha rahulolematusest märku andma valu näol.
Lisainfot rühi ja kaelavalu seostest: https://www.spine-health.com/conditions/neck-pain/how-poor-posture-causes-neck-pain
Kaela piirkond on rohkelt närvidega läbi põimunud piirkond, ning seal võib ka ühtlasi peituda põhjus kaelavalule või kiirguvale valule turjale, abaluude vahele või kätesse. Kõik meie kehasse edasi liikuvad närvid algavad ajust ning jätkavad oma teed mööda lülisamba kaitsvat tunnelit kuni vaagnani välja.
Igast lülivahemikust väljub paar närve, millel on oma kindel piirkond mida nad varustavad
närviimpulssidega ning viivad saadavat infot tagasi ajusse. Närvide pitsumiseks on rohkelt eri
võimalusi, mille aitab tuvastada füsioterapeut. See võib olla lülivahemikest väljudes, lihaste vahel,
luupindade vastas, diskide surve närvile või armkoelised piirangud, samuti võivad pitsumise laadseid sümptomeid tekitada põletikulised kolded närvides või nende läheduses. Närvid ei ole ette nähtud venima, vaid neis on piisavalt lõtku sees, et nad libisevad keha kudede vahel nagu jalgratta piduri trossid. Pitsumine tähendabki, et närvile on mingil põhjusel tekkinud mehaaniline surve, mistõttu tekib kudede ärritus ja keha kaitsereaktsioon lihaspingete ja valu näol. Tulemuseks on pidev pinge kaela ja turja piirkonnas või abaluude vahel, takistused liikumisel ning osadel juhtudel ka kiirgav, kõrvetav, torkiv valu või sipelgate tunne kaela, õla või käe piirkonnas.
Lisainfot närvide pitsumise kohta : https://orthoinfo.aaos.org/en/diseases--conditions/cervical-radiculopathy-pinched-nerve/
Kaelavalu, lihaskangust ja üleüldist ebamugavust võib tekitada tegevus, mida me loodetavasti teeme igapäevaselt (loe öiselt) 8 tundi. Ja selleks on magamine ! Tavaliselt seostatakse magamise käigus tekkinud pingeid / valusid madratsi ning patjadega. Sellel on ka oma tagapõhi, kuid ühte kuldset vastust selles osas ei ole – igale inimesele sobib erinev pehmus, suurus, paksus jne ning seda saab välja selgitada vaid proovides. Küll aga mis on muudetav - magamisasendid. Üldiselt ei ole sellist asja nagu halb magamisasend, küll aga kui kael juba teeb valu või on igal hommikul ebaloomulikult kange, siis võib olla magamisasendite muutmisest kasu ning peatselt saab jällegi oma lemmikasendite juurde naasta.
Kaela jaoks kõige provokatiivsemad magamisasendid on äärmused, kas padja kuhi on liiga kõrge ning seetõttu on kael kogu aeg piirasendites või magab inimene kõhuli,
mis kaela jaoks tähendab sügavalt ühele küljele pööramist ning kuklasse vajumist. See viimane asend on tavaliselt eriti ebameeldiv, kui kael juba on hakanud haiget tegema, kuna see surub lülivahemikud kitsamaks ning võib ärritada juba problemaatilist piirkonda veelgi. Tavaliselt ärritunud kaelale meeldib korralik toestus ning seda saab lisada rulli keeratud rätiku näol, mis
pannakse kaela alla selili asendis või külili magades. Loomulikult ei ole võimalik öö läbi asendeid
kontrollida ning tihtipeale avastatakse ennast mingil hetkel jällegi „halvas“ magamisasendis – see on okei, kui magama minnes valitakse mugav mitte ärritav asend siis see periood võimaldab vähemalt mingi aja kaelal puhata ning kui öise vähkremise käigus asend vahetub, siis sellepärast ei tasu üleliia muretseda – kõige olulisem on täisväärtuslik uni.
Kaelavalu võib olla väga kurnav probleem, mida võivad põhjustada või võimendada mitmed erinevad igapäevategevused. Kõige olulisem on saada teada, mis just Sinu kaelavalu/pingeid põhjustab ning seada paika plaan, et sellest lahti saada. Selles osas saavad aidata Reakti füsioterapeudid, kes oskavad täpselt hinnata konkreetse inimese sümptomaatikat ning leida selle jaoks võimalikult kiired taastumisviisid.
Reaktiveeri ennast – Broneeri aeg juba täna.
Alaseljavalu võib olla akuutne (kuni 6 nädalat), sub-akuutne (6-12 nädalat) või püsiv e. krooniline (12+ nädalat). Akuutne ja sub-akuutne alaseljavalu võib ilma spetsiifilise taastusravita taanduda iseenesest 3 kuu jooksul, kuid valu teke võib olla indikaatoriks treeningu või elustiili probleemile. Püsiv alaseljavalu nõuab sageli pöördumist kliinilise spetsialisti poole.
Alaseljavalu saab jagada üldistavalt kaheks: spetsiifiline ning mittespetsiifiline. Spetsiifilise alaseljavalu puhul tuleb kliinilisel spetsialistil kindlaks teha, kas alaseljas võib olla mingisugust kindlat stiimulit, mis valu esile kutsub (luumurrud, spondülolistees, radikulopaatia jt.).
Spetsiifilist valu püsiva alaseljavalu puhul esineb vähe, kuni 10%. Ülejäänud kajastub mittespetsiifilise alaseljavaluna, kus kindlat valu tekitajat ei ole võimalik määratleda, kuid võib olla kahtlus mitmele valu tekitajale.
Alaseljavalu on üks peamisi põhjuseid, miks inimesed füsioterapeudi või muu kliinilise spetsialisti poole pöörduvad. Alaseljavalu mõjutab 60-80% inimesi mingil hetkel nende elu jooksul. Paljud arstid ravivad alaseljavalu enamasti ravimitega ja soovitavad puhata, reaalsuses on vaja olla füüsiliselt aktiivne ning treenida oma keha targalt.
Alaselg (e. selja lumbaalosa) koosneb viiest selgroo lülist ja nende vahel asetsevatest lülivahe ketastest. Kaks lüli, nende vahel asetsev lülivaheketas ning lülisambast mõlemalt küljelt väljuv närvipaar moodustavad omavahel spinaalsegmendi. Lülid liigenduvad omavahel selgmiselt asetsevate väikeste fassettliigestega. Lumbaalosa kannab ülakeha raskust, mistõttu on lülid suuremad kui rinna- või kaelaosas ning omab füsioloogilist kumerust ette e. lordoosi. Lumbaalosast esimesest lülist L1 jääb kõrgemale lülisamba torakaalosa ning allpool liigendub L5 lüli ristluuga. Alaselg on suuteline liikuma 3 erinevas suunas: ette- ja tahapainutus; küljele painutus ning rotatsioonid. Lülikehade anatoomiline ehitus takistab lumbaalosast teha suure rotatsiooniga ning muid ekstreemseid liigutusi.
Moodustab kuni 90% kõikidest alaseljavaludest. Mittespetsiifilist alaseljavalu võivad põhjustada füüsilised probleemid: traumad; lumbaalosa lihaste venitustraumad; rühihäired, kuid rolli mängivad ka psühholoogilised ning sotsiaalsed faktorid.
Liikumine ja treening on parimad tööriistad mittespetsiifilise alaseljavalu vastu võitlemisel. Esimene instinkt valu tekkimisel on tavaliselt liigutamise vältimine ning ootamine, kuniks valu möödub. Treening on seljavaluga inimesele kasulik mitmel põhjusel:
Mittespetsiifilise alaseljavalu käes kannatajad peaksid eelkõige alustama treeningust, mille saab paika panna koos füsioterapeudiga. Ettevaatlik tuleb ka olla ise internetist otsitud materjaliga, harjutused peavad mittespetsiifilise alaseljavalu leevendamiseks olema individuaalsed. Kombineeritud harjutused (jõud, aeroobne treening, liigesliikuvust parandav treening) aitavad alandada valutundlikkust seljas ja parandada elukvaliteeti. Ka akuutse ja sub-akuutse alaseljavalu tõttu on põhjust pöörduda füsioterapeudi poole, et kiirendada taastumist. Sellistel juhtudel on tähtis mõista, miks seljavalu tekkis ning kas ta võib kunagi mingil põhjusel uuesti tekkida. Varasem mittespetsiifiline alaseljavalu ilmnemine on riskifaktoriks selle uuesti tekkimiseks. Akuutse ja sub-akuutse alaseljavalu korral saab samuti sekkuda kindlate harjutustega ning muude ravivõtetega (nt. McKenzie meetod).
Mittespetsiifiline alaseljavalu on tekkinud füüsiliste, psühholoogiliste ning sotsiaalsete mõjutuste tulemusena. Psühholoogilised haigusseisundid nagu ärevus ja depressioon on seotud suurenenud valutundlikkusega inimorganismis. Saades abi psühholoogiliste probleemide leevendamiseks ning vaimse poole arendamise tulemusena võib alaseljavalu alaneda. Samuti psühholoogiliste diagnoosidega inimesed on sageli sotsiaalselt inaktiivsemad ning ei võta nii palju osa erinevatest aktiivsetest tegevustest, mis ei aita kaasa mittespetsiifilise alaseljavalu leevendamisele. Multidistsiplinaarne lähenemine mittespetsiifilise alaseljavalu ravimiseks on palju efektiivsem, kui teha näiteks ainult füsioteraapiat või ainult psühholoogilist treeningut.
Sagedasemad spetsiifilise seljavalu põhjustajad on radikulopaatia, lülivaheketaste protrusioon, spinaalstenoos, spondülolistees, osteoporoos ja skolioos.
Radikulopaatia viitab sellele, et spinaalnärv võib kusagil seljas olla pitsunud. Selle põhjusteks võivad olla lülivaheketta protrusioon, luumurd, osteoartroos jpm. Valu on sõltub pitsumise asukohast, alaselja puhul on kõige tuntavam kahjustuse poolsel seljas, puusa piirkonnas ning võib kiirguda ka jalga, tihti esineb ka tuimust. Alaselja radikulopaatia tavaliselt võimendub pikkadel jalutuskäikudel või pikaaegsel istumisel
Lülivaheketaste protrusioon on samuti sageli põhjuseks spinaalnärvide pitsumisele. Valu lokalisatsioon on alaseljas ning võib kiirguda alajäsemetesse. Enamus protrusioonidest on siiski asümptomaatilised ning taanduvad ise spontaanselt kuni 6 kuu jooksul. Püsivate protrusioonide sümptomite leevendamiseks kasutatakse sageli operatiivset ravi (kui protrusioon mõjutab juba seljaaju epiduraalruumi), kergemate sümptomite korral on näidustatud pigem konservatiivne ravimeetod (e. mitte operatsioon).
Lisainfot lülivaheketaste protrusiooni kohta : https://southvanphysio.com/herniated-disc-vs-bulging-disc/
Spinaalstenoos on degeneratiivne seisund, mis tähendab valusündroomi tulenevalt seljaajukanali kitsenemisest. Mõnedel patsientidel ei pruugi seoses kitsenemisega sümptomeid avalduda. Sümptomid on tavaliselt alaseljavalu, kiirguv valu ja tuimus tuharasse ning alajäsemetesse mis avalduvad sageli sundasendites. Sümptomid võivad leevenduda puhkamisel (hetkeks istumine või lamamine) või ette kummardumisel. Enamasti avaldub seisund rohkem vanemaealistel (60+ a. 19.4% inimestel). Noorematel enamasti ei ole degeneratiivne, võib olla traumajärgne, iatrogeenne (operatsiooni järgne) jt.
Spondülolistees on lüli nihkumine ette (anterolistees) või taha (retrolistees) teise lüli suhtes. Listees võib olla kaasasündinud, traumajärgne, degeneratiivne, patoloogiline või iatrogeenne. Sümptomaatika hõlmab seljavalu (eriti selja liigutamisel küljele või rotatsioonidel), kiirgumist alajäsemetesse, selja liikuvuse vähenemist ning koordinatsiooni ja tasakaalu häired. Tavaliselt võimenduvad need päeva jooksul, olles õhtul kõige tugevamini tuntavad. Sümptomid võivad taanduda istudes, lamades või seistes ettekummardatud asendis.
Osreoporoos tähendab luutihenduse hõrenemist, mis suurendab erinevate vigastuste riski. Diagnoosi esineb kahte tüüpi: primaarne (menopausi järgne ning vanemaealistel) ning sekundaarne (traumade, haigustega ja harjumustega seotud). Sageli on luumurrud ajendiks, kus inimesed saavad teada, et neil on tekkinud osteoporoos. Lülikeha murd on üks sagedasemaid murde osteoporoosi tõttu inimkehas. Luumurrust ja osteoporoosist võivad varakult märku anda kasvu langus, seljalihaste madalam koormustaluvus ja muutused lülisamba rühis. Luumurru ilmnedes on üsna kindlalt tunda ka seljavalu erinevatel koormustel. Füüsiliselt aktiivsematel inimestel on reeglina tihedamad luud, sest luu areneb ja kasvab vastusena koormusele.
on lülisamba normaalse kumeruse häirumine külgsuunas. Skolioos võib olla kaasasündinud (infantiilne), lapseeas (juveniilne) või täiskasvanu eas tekkinud, kõige sagedamini esineb täiskasvanu eas teadmata põhjusel tekkinud skolioosi. Väliselt on enamasti rinnakorvi piirkonnas näha ka muutusi rühis (abaluude eendumine, rinnakorvi ebasümmeetria jt.). Skolioosi ravi on enamasti konservatiivne, operatiivne ravi kehtib tavaliselt progresseeruvate infantiilse ja juveniilse skolioosi puhul. Konservatiivse ravi puhul on positiivseid efekte näidanud Scroth teraapia, mis keskendub teadvustatud asendravile. Alaseljavalu on väga sage kaebus skolioosi patsientidel. Valu tugevust mõjutavad patoloogilise kumeruse nurga suurus ning lülikehade omavaheline paiknemine. Seljavalude ning lihastasakaalu häirete korrigeerimiseks skolioosi diagnoosiga inimestel soovitatakse teha jõutrenni, kuid treening peab olema paika pandud spetsialisti poolt, et vältida võimalikke komplikatsioone.
(Lisainfot skolioosi kohta: https://scoliosisjournal.biomedcentral.com/articles/10.1186/s13013-016-0076-9 )
Spetsiiflise alaseljavalu ravimiseks tuleb kõigepealt spetsialistil testidega kindlaks teha, et millise probleemiga täpsemalt on tegemist. Füsioterapeudiga koostöös on võimalik paika panna täpne treeningplaan, mis sobib individuaalselt kõikide alaseljavalu käes kannatavatele inimestele. Kombinatsioon aktiivsetest ja passiivsetest mobilisatsioonidest ning jõutreeningust loob kõige parema lõpptulemuse.
Eelnevas postituses mainisin erinevaid lähenemisi – operatiivseid ja konservatiivseid ning mõningaid kriteeriumeid otsustamiseks nagu rebendi asukoht, sümptomaatika, vanus ning iseseisva paranemise potentsiaal. Oluline oleks ka enne operatsioonile minemist omada üldist arusaama edasisest paranemisest. Reeglina võtab täielik paranemine aega 3-9 kuud, olenevalt, kas tegemist on ainult meniski vigastusega või on kaasatud ka teisi struktuure. Samuti on paranemine suhteline mõiste, see oleneb tugevalt mis tasemel aktiivsuse juurde inimene soovib naasta. Kui eesmärgiks on oma igapäevaste tegevuste tegemine, siis peaks see olema juba võimalik 2-4 nädala möödudes operatsioonist. Professionaalsetele sportlastele loetakse aga täielikuks paranemiseks hetke kui nad saavad teha oma spordiala juba täiel koormusel, mis võtab loomulikult kauem aega. Sportlaste puhul on spordiala väga oluline, kui soovitakse jätkata vähem liigeskoormust pakkuvate spordialadega nagu ujumine või rattasõit on see võimalik oluliselt varem, kui tahetaks alustada korvpalli, jalgpalli või tennisega, ehk siis spordialadega mis hõlmavad kiireid suunamuutusi, pidurdamisi ning pidevat pööramist. Igapäevasteks tegevusteks, tervisespordiks või professionaalseks spordiks taastumisel on peamine abistaja sinu füsioterapeut, kes aitab inimesel oma püstitatud eesmärkideni jõuda.
Eelnimetatud faktoritele lisaks on ka taastumise kiirus sõltuv kirurgi kasutatavast lähenemisest ning kuna taastumise juures on oluline eelseisvast protsessist aru saamine, siis oleme taastumisprotsessi üritanud natukene selgitada.
Üks operatsiooni võimalikest meetoditest on mensikektoomia, mis lihtsustatult tähendab, et rebenenud osa lõigatakse tagasi, et rebend ei suureneks ning süptomaatika nagu valu, paistetus ja põlve lukustumine paraneks. Meniskektoomiast paranemine toimub tavaliselt kiiremini kui meniski parandamise järgselt ning operatsiooni järgne tulem on tavaliselt väga hea. Küll aga tuleb arvestada, et meniskit lõigates suureneb ka põlve kulumine aastate jooksul, mis tähendab, et pikema aja möödudes võib hakata põlv jällegi tüli tegema, selleks hetkeks juba kulumise tõttu.
Meniskektoomiatest taastumise puhul kasutatakse nn kiirendatud lähenemist. Mis tähendab, et enamustel juhtudel võib praktiliselt kohe pärast operatsiooni hakata jalga liigutama ning tuimestuse möödudes sellele ka toetuma. Esmaselt võib kindlasti tunduda opereeritud jalale astumine justkui vastuoluline, kuid tegelikult järk järguline koormus operatsiooni järgselt on ainult kasuks. Tavaliselt ei ole karkude kasutamine vajalik, küll aga kui liikumine on oluliselt raskendatud, võib kasutada karkude abi esimestel päevadel. Füsioterapeudi abi on rangelt soovituslik, et operatsioonist maksimaalne tulemus saada. Muidu kipub põlv jääma nõrgaks ja kangeks. Esmaselt keskendub füsioterapeut paistetuse kontolli all hoidmisele, seda saab teha läbi kerge lümfimassaazi, mille käigus üritatakse kogunenud vedelikku tagasi keha lümfisüsteemi suunata, kontrollitud liikumisega , kuna liikumine kiirendab ainevahetust ning parandab vedelike liikumist.
Varasemalt sai mainitud, et osadel juhtudel on võimalik meniskit ka parandada. Sellisel juhul on paranemise protsess aeglasem kui meniskektoomia puhul. Piirangud kehtestab kirurg, kes konkreetselt teab kui tugev liide parandamise käigus suudeti tekitada. Osadel juhtudel ei soovitata põlve kõverdada üle 90 kraadi esimese 4 nädala jooksul ja peab kasutama ka koormuse moduleerimiseks karke 2-4 nädalat. See ei ole alati nii, kuid kuna protseduurist paranemine on veidikene delikaatsem kui lihtsalt meniskit tagasi lõigates ning teadlikud allikad ei ole leidnud, et koheselt põlve tugeval koormamisel oleks mingeid eeliseid lõpptulemusel, siis meniski parandamise operatsioonist paranemisel võetakse konservatiivsem hoiak. Paranemise eesmärgid on täpselt samasugused, kuid progresseerumine võib olla veidi aeglasem. Seetõttu tuleb ka alati meeles pidada, et iga inimese kogemus operatsioonist taastumisel on erinev ja kindlasti ei tohiks liigselt lähtuda teiste inimeste kogemustest ning taastumise kiirusest.
Paljudel juhtudel on võimalik meniski vigastustest taastuda ning elada aktiivseid eluviise ka operatsiooni vabalt. Selleks puhuks aitab füsioterapeut leida strateegiaid, millega saaks vähendada koormust meniskile, aitab biomehaaniliste kõrvalekallete elimineerimisel, valu moduleerimisel ning järk järgulisel tegevusse naasmisel. Enamikel juhtudest saab konservatiivsel taastumisel säilitada piiratud füüsilist aktiivsust ning 3-6 kuuga on potentsiaali naasta eelnevale tegevuse tasemele. Konservatiivse lähenemise eeliseks on, et operatiivse ravi võimalus jääb alati alles. Kui füsioterapudile või kliendile jääb mulje, et taastumine on ebapiisav, saab ortopeed teostada operatsiooni.
Füsioterapeudi külastamine mensiki vigastusest taastumisel kiirendab kogu protsessi arvestatavalt. Füsioterapeudi üks esimesi eesmärke on kliendile kogu olukorra selgitamine. Tihtipeale pärast vigastust või operatsiooni on edasi kantav informatsiooni hulk arvestatav, ning seetõttu tekib ka segadus, mida võib ja mida ei või teha. Kui aga hakata liiga agaralt tegutsema või hoopis liiga ettevaatlikult, ei pruugi taastumine olla täielik ning sama hea lõpptulemusega.
Olenevalt operatsioonist ning inimese iseärasustest erinevad ka füsioterapeudi lähenemised taastumisesse, aga üldistatult on protsess järgnev:
Füsioterapeudil on oluline roll täisväärtusliku taastumise toetamisel, kuna teadlik taastumine ning õigete lisandite ajastamine on taastumise võti. Samuti aitab füsioterapeut silma peal hoida sümptomitel ning oskab nõu anda, millised sensatsioonid on normaalsed ning millised mitte - füsioterapeut on selliseid põlvi näinud mitmeid, vigastatu jaoks on see üks ja loodetavasti ainus kord !
