Esimeses ACL vigastuste seeria artiklis arutlesime ACL sideme ülesannete üle ning kuidas seda vigastada saab. Sel korral räägime, kuidas ACL vigastusi ära tunda ja kuidas neid ravitakse!
ACL-I vigastuse ära tundmine ei ole alati kõige lihtsam ülesanne. Paistetus, valu ja liikumispiiratus võivad olla sümptomid erinevatest vigastustest, seega need ei tähenda alati, et põlves on eesmise ristati sideme rebend. Seega kui vigastus on juhtunud soovitame esmajärjekorras pöörduda füsioterapeudi või ortopeedi juurde, kes suudavad anda esmase hinnangu ning vastava tegevuskava. Kuna ortopeedi juurde pääsemine võib tihtipeale olla aeganõudev protsess, siis soovitame esmajärjekorras pöörduda füsioterapeuti juurde, kes suudavad vigastuse tuvastada ning saavad ka lähtuvalt sümptomitest ja testimisest öelda, kas see võib vajada ortopeedi tähelepanu või mitte. Füsioterapeut saab esmase ülevaate juba puhtalt vestlusest kliendiga - vigastusmehhanismist, valumustritest ja millised igapäevategevused on raskendatud. Kui selle käigus kahtlustatakse ACL rebendit, siis tehakse spetsiaalseid teste nimega Lachmann, Pivot Shift ning Anterior Drawer (ja teisi), et kindlaks teha, kas ACL side täidab oma ülesandeid või mitte. II ja III rebendite puhul peaks põlve ebastabiilsus olema võrdlemisi selgesti nähtav. Juhul kui seda kahtlustatakse siis tuleks diagnoosi määramiseks pöörduda ka omakorda ortopeedi juurde, et teha lisaks MRT uuring. Juhul kui ka seal on näha , et ACL on rebenenud, siis on võimalik hakata kaalutlema erinevaid variante raviks.
I aste– tähendab mikrotraumat, ehk side ei ole rebenenud, kuid on minimaalselt viga saanud ning on võimeline sellest ise taastuma. Tavaliselt I astme vigastuste puhul järgneb turse, põlve on ebamugav liigutada, kuid see taandub 3-8 nädalaga.
II aste – tähendab, et ACL on osaliselt katkenud. Tavaliselt on põlve kõverdamine ja sirutamine valulik, põlv on turses ning soe, raskust sellele kanda on ebamugav. Läbivaatusel võib märgata kerget eesmist ebastabiilsust ning testimine on valulik.
III aste – tähendab, et ACL on täielikult rebenenud. Sellele järgneb tavaliselt tugev turse, põlve liikuvus on suure osas piiratud, ei saa sirgeks ega kõveraks ning kõndimine on ebamugav. Paistetuse taandudes tuntakse, et põlv on ebastabiilne, tahab alt ära vajuda ning ei tundu enam samasugune nagu varem. Testimisel on tuntav tugev eesmine ebastabiilsus kuid olulist valu see ei tekita.
Eelnevas artiklis sai arutletud kontaktsete ja mitte kontaktsete ACL vigastuste üle. Kui teiste põlvestruktuuride vigastuste puhul ei pruugi inimene alati mäletada vigastuse hetke, siis ACL vigastuse puhul mäletatakse traumat väga täpselt. ACL sidet ei ole võimalik rohke kõndimise või pikkade distantside jooksmisega katki teha. II ja III astme ACL vigastuste puhul tuntakse vigastuse hetkel selget tugevat prõksu või põlve läbi vajumist. Tekib kohene valu, paistetus, ebastabiilsus ja tuntakse, et tegevusega ei suudeta enam samaväärselt jätkata (valu, lonkamine, ebastabiilsus). ACL vigastusi rühmitatakse veel omakorda isoleeritud vigastuseks ning hulgivigastuseks. Kuna ACL asub põlves meniskite ja kõhrede juures/küljes, siis ligi pooltel juhtudest võib lisaks ACL rebendile esineda ka meniski vigastus (sagedasemalt välimine menisk), kõhre vigastus või teiste põlvesidemete vigastused. Hulgivigastused on tavapärasemad kontaktvigastuste puhul või inimestel kellel on arvestatavalt kõrgem kehamass.
ACL vigastuste tekkeks on eristatud teatavad riskifaktorid, mis võivad suurendada tõenäosust ACL vigastuse tekkeks. Need on:
Riskifaktorite olemasolu ei tähenda, et ACL sideme rebend kindlasti aset leiab. Küll aga aitab riskifaktorite teadvustamine pöörata tähelepanu elementidele oma treeningus, mis on prioriteetsemad, et riski minimeerida.
Professionaalsel tasemel sporti harrastavate naiste risk ACL rebendi tekkeks on 3x kõrgem kui see on meeste puhul. Täpseid põhjuseid soolisele erisusele ei ole kindlaks tehtud, kuid arvatakse, et selle põhjustajaks võib olla naiste anatoomilised iseärasused nagu laiemad puusad, suurem põlvede nurk sissepoole, halvem mehaaniline kontroll hüppamisel ja madalam lihaste jõudlus. See tähendab, et spordi spetsiifilises treeningus ning jõutreeningus tuleks rõhuda reie esiste, taguste ja tuharalihastele, põlve kontrolli soodustavatele ülesannetele ning pidevalt rõhutada head tehnikat hüppamisel, maandumisel ja jõutreeningul.
https://www.youtube.com/watch?v=t63QH2mv1CM
Näide hea ja halva kontrolliga maandumismehaanikast.
Videos on esimeses pooles näha, kuidas inimene peaks olema võimeline maanduma. Ning teises pooles, milliseid vigu tehakse. Nüüd sportlikust kontekstis rääkides, ei saa me kindlasti eeldada, et nö halva mehaanikaga maandumisi ei juhtu kunagi. Spordis juhtub ettearvamatusi, mistõttu maandutakse igasugustes erinevates asendites. Võti peitub selles, et lihtsamates olukordades suudab sportlane oma mehaanikat kontrollida ja ühtlasi omab ta ka jõu ning mehaanika poolelt võimekust kontrollida neid “veidraid” või “ootamatuid” asendeid.
Hea biomehaanika ja liigeskontrolli eelduseks on loomulikult see, et lihased on tugevad, aga ka lihaste vaheline bilanss. ACL vigastustele suuremat soodumust võib tekitada ka reie esiste ja taguste lihaste vahekorra liigne erinevus. Rusikareegel on, et reie esised lihased, ei tohiks olla rohkem kui 1.5x tugevamad kui reie tagused lihased. Seda testimiseks on olemas spetsiaalsed masinad, aga ülevaate saamiseks piisab ka lihtsamast dünamomeetrist. Lihasbilansi erinevuse võib tekitada harrastatav spordiala, kus reie esised lihased saavad suuremat koormust kui reie tagused, või on reie tagused lihased jõutreeningul unarusse jäetud. Tavaliselt on problemaatiline reie taguste lihaste jõudlus, mitte reie esiste. Osade inimeste puhul on mureallikaks reie taguste lihase aktiveerimise võime seonduvalt teiste probleemidega nagu kõõlusepõletikud, krooniline alaseljavalu, puusaprobleemid jms.
ACL -i vigastused, olenemata soost, juhtuvad tavaliselt vanuses 15 – 45. Selles vanuses on saavutamas füüsilist küpsust ning treeningud muutuvad mahukamaks, keerulisemaks ning füüsilisemaks. Kahjuks on viimasel ajal märgatavalt tõusnud just nooremate sportlaste (vanuses 14 – 20 eluaastat) ACL vigastuste hulk üle kogu maailma. Sagedasemad spordialad millega seoses ACL rebendeid võib esineda on jalgpall, korvpall, iluuisutamine, tennis ja võrkpall. Need on spordialad mis hõlmavad kiirendamist, suunamuutusi, jalanõude nakkuvus põrandaga on tugev, mis põhjustab põlvele suuremat torsioonjõudu, millele vastu pidada
Inimeste puhul, kes on ACL-i operatsiooni juba varem läbi teinud , on tõenäosus ACL-i uuesti vigastamiseks kõrgem, kui inimeste puhul, kellel varasemalt ACL-i vigastust ei ole olnud. Teaduslikud uuringud on näidanud, et umbes 6 – 31 % inimestest, kellel on varasemalt olnud ACL-I vigastus saavad teise vigastuse 5 aasta jooksul pärast esimest operatsiooni. 2x suurema tõenäosusega ei ole tegemist grafti ( doonorkoega asendatud ACL ) rebendiga, vaid opereerimata põlve vigastusega. Põhjuseid ACL-I uueks vigastuseks on mitmeid – liiga kiire spordi juurde naasmine, ebapiisav taastumine, liikumisulatuse piiratused, grafti vigastused taastumise käigus, ebapiisav ACL grafti doonorkude, inimestel kellel on iseloomulikult hüpermobiilsed põlved.
Riskifaktorid ei ole aluseks, et määrata, kas inimene saab harrastada teatud spordialasid või mitte. Küll aga saab riskifaktorite alusel „tuunida“ inimese treeninguid viisil, et nende tervis ei kannataks. Selle jaoks on vajalik hea koostöö füsioterapeudiga juba enne vigastuse toimumist. Füsioterapeut saab läbi oma hindamiste aidata määrata piirkonnad või liigutused, mis vajavad just selle inimese puhul tähelepanu ning aitab luua progresseeruva kava, et tulemus saavutada. Keskenduda tuleb elementidele, mida on inimesel võimalik muuta !
Lisalugemist:
https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4641548/
ACL vigastuse puhul on võimalik kirurgiline sekkumine või konservatiivne ravi. Üldjuhul sõltub valik vigastuse ulatusest, sümptomaatikast, sportlikust tasemest ning vanusest. Nagu varasemalt mainitud, on eesmise ristati sideme vigastusel erinevad tasemed, ja vastavalt sellele ka erinev valikuvõimalused taastumiseks:
Kahjuks oleme viimasel ajal üha rohkem näinud, et noorematel sportlastel esineb ACL vigastusi. Sellisel juhul tavaliselt on esmane ravi konservatiivne, ning oodatakse kuni laps on jõudnud skeletaalselt täiskasvanuikka (ca 16-18 aastane). Kui on märgatav vajadus operatsiooni järele tehakse see siis, kui noore inimese kasv on seisma jäänud, et minimeerida riski kahjustada kasvuplaate, ACL doonorkoe kvaliteet on tugevam ning uue ACL-I mõõdud on vastavad täiskasvanule, mis tähendab, et see peab paremini vastu. Uuringud on näidanud , et inimesed vanemad kui 28 eluaastat saavad ka tihtipeale väga hästi hakkama ilma ACL-I olemasoluta ! See tähendab muidugi hoolikat treeningut ning tööd füsioterapeudiga, kuid üldjuhul saavad harrastaja tasemel (vahel isegi professionaalselt) spordiga jätkata ning ei tunne mingit puudujääki. Üldiselt otsustatakse siiski operatsiooni kasuks, kuna juhul kui ca 6 kuuline konservatiivne ravi ei kanna vilja, siis operatsioonist taastumise aeg veel lisaks tähendab inimesele 6+9 = 15 kuu pikkust taastumisaega.
Professionaalsete sportlaste puhul otsustatakse tavaliselt operatsiooni kasuks, kuna nende füüsiline võimekus on nii kõrgele tasemele viidud, et ilma ACL sidemeta ei ole sportlane võimeline eelnevale tasemele tagasi jõudma. Küll aga kui inimene ei ole kõrgetasemeline sportlane ja on valmis tegema taastusravi umbes 6-9 kuud ning muutma vajadusel oma harrastusspordialasid, siis võib taastuda edukalt ka operatsioonita.
Üldiselt opereeritakse ühte põlve maksimaalselt 2 korda, kui grafti on suudetud juba kahel korral ära lõhkuda, siis on tõenäoline, et ka kolmas ei pea vastu. Teisalt on põlve juba nii mitmel korral lõigatud, et ortopeedi töö muutub iga korduvlõikusega aina keerukamaks, mis tähendab, et operatsiooni lõpptulemus ei pruugi enam riski õigustada.
Operatsioonist räägime lähemalt natukene hiljem, kuid ACL-I asendamiseks kasutatakse inimese enda sidemeid või kõõluseid. See tähendab, et operatsiooni tegemise eelduseks on, et vastava kvaliteediga kude on võimalik inimesest kätte saada.
Alati võib olla otsuse taga mitte opereerida teised riskifaktorid, mis võivad tähendada liigset riski inimese üldisele heaolule või operatsiooni tulemust kahjustada.
Seega ravivalikud on kas teha operatsioon või mitte, lõppvalik tuleb teha kalkuleeritult inimesel endal, arvestades kõiki võimalikke riske. Isegi III astme vigastuse puhul on ka võimalik edukalt taastuda ACL rebendist konservatiivselt. Tihtipeale arvatakse, et ACL vigastuste puhul on vaja operatsioon teha koheselt. Praegusel hetkel on leitud, et ACL operatsiooni edasi lükates 6-9 kuud ( ehk proovides konservatiivset lähenemist) on lõpptulemus operatsiooni järgselt sama hea kui koheselt pärast vigastust opereerides. On arvukalt professionaalseid sportlasi, kes on edukalt jätkanud karjääri ilma ACL sidemeta põlves. Mõnel juhul on hiljem siiski otsustatud operatsiooni kasuks. Praegusel hetkel ei ole võimalik täpselt ennustada, millised inimesed suudavad ilma operatsioonita toime tulla ja millised mitte. Teaduslikud artiklid on leidnud aga seoseid vanuse ja toimetuleku vahel. Tavapäraselt just vanemad sportlased, üle 27 aastased, on tõenäolisemad kandidaadid toimetulekuks ilma ACL operatsioonita.
Järgmises artiklis räägime täpsemalt mida operatsiooni käigus tehakse ning milline näeb täpsemalt välja taastumine !
Inimkeha sidemed on passiivsed stabiilsuse tekitajad. See tähendab, et sidemed ei reageeri aktiivselt liigutustele, vaid pingulduvad kui kummiriba, juhul kui liigespindade vahel toimub liiga ulatuslik liikumine, mida keha aktiivsed struktuurid, lihased , ei suuda takistada. Eesmine ristati side (inglise keeles ACL - Anterior Cruciate Ligament) on sagedasemini vigastatud põlveliigese eesmist stabiilsust tagav struktuur. Kuna eesti keeles kasutatakse laialdaselt ingliskeelset lühendit ACL, siis kasutame termineid eesmine ristatiside ja ACL artiklis samatähenduslikult.
ACL vigastused on olnud tõusvas trendis järjest nooremate sportlaste, profisportlaste ja harrastussportlaste hulgas. Viimase 20 aasta jooksul on ACL rebendite esinemine suurenenud pea 1.5 x naiste hulgas ning 1.2 x meeste hulgas, enim esineb neid võistlus olukordades, aga ka treeningutel. Kuna ACL vigastuste hulk on suurenenud siis tahtsime lähemalt rääkida, mis on ACL vigastus ning edasistes artiklites räägime, kuidas neid ravitakse ning mida nende ära hoidmiseks teha saab.
Eesmine ristati side asub põlveliigese sees, kinnitub ühest otsast reieluu välimisele osale ning teisest otsast sääreluu sisemisele osale , kinnitudes lateraalse ja mediaalse meniski eesmiste sarvede vahele. ACL paksus on umbes 5-10 mm, kuid mõõtmed sõltuvad oluliselt inimese kasvust ning sportlikust taustast. ACL sideme primaarne ülesanne on takistada sääreluu ettesuunalist ning pööravaid liigutusi reieluu suhtes. Samuti on ACL ühenduses närvisüsteemiga. See annab ajule tagasisidet põlves toimuvate liigutuste üle ning vastavalt ACL -ile langevale koormusele otsustab keha, millal on vaja põlve kontrollivaid lihaseid rohkem või vähem pingutada, et põlve kaitsta. Eesmine ristati side sisaldab Ruffini, Vater-Pacini, Colgi laadseid ja ka vabu närviretseptoreid. Ruffini, Vater-Pacini ja Colgi laadsed närviretseptorid on mehhanoretseptorid, mis tähendavad, et need reageerivad mehaanilistele muutustele nagu venitus ja kiire liikumise muutus. Läbi nende retseptorite tekib ACL refleks mida võib võrrelda autode ABS süsteemiga. Autode ABS on ohutusabivahend, mis ei luba tugeval pidurdamisel auto piduritel blokeeruda ning autol kontrolli alt välja minna. ACL refleks toimib sarnaselt, juhul kui sidemete retseptorid annavad märku, et ACL-ile langeb liiga suur koormus, siis käivitab keha oma kaitsemehhanismi ning pingutab reie esiseid lihaseid, et põlve stabiliseerida ning vältida potentsiaalset vigastust. ACL –ini jõuab ka verevarustus, aga see on suhteliselt piiratud, seetõttu ei ole ka ACL side võimeline tugevamatest vigastustest iseseisvalt paranema.
Seega olgugi, et sidemeid kehas loetakse passiivseteks struktuurideks, siis on neil palju olulisi ülesandeid, mis muudavad ka keha aktiivse kontrollimise võimalikuks.
Parem põlv eestpoolt vaadatuna (eemaldatud on patella):
Paljud inimesed on ilmselt kuulnud ACL -i vigastustest, kuid ei tea , mis see täpsemalt on. Eesmise ristati sideme vigastused juhtuvad enamjaolt sportlike tegevuste käigus. Rohkem spordialade hulgas kus on vaja teha kiireid pidurdusi, suunamuutusi, pöörata jalal hoo pealt või kus jalanõud on pinnaga eriti tugevas kontaktis (näiteks jalgpalliputsad).
ACL-I vigastusi klassifitseeritakse kahte eri gruppi - kontaktseteks ja mitte kontaktseteks vigastusteks:
Kontaktne vigastus tähendab, et inimese vigastuse põhjustab kokkupuude mingi eseme või teise inimesega. ACL-i vigastustest on umbes 30 % kontaktsed.
Kontaktsed vigastused võivad leida aset näiteks olukordades, kus sportlased põrkuvad omavahel kokku, ning halva kehaasendi, jala kinni jäämise või muude faktorite tõttu langeb põlvele koormus, millele põlve stabiliseerivad lihased ja sidemed ei ole võimelised enam vastu hakkama. Kontaktvigastuste puhul esineb tihti hulgivigastusi, ehk ACL sideme vigastusele lisaks võib leida ka meniski, kõhre, luu või teiste sidemete vigastusi.
Näide kontaktsest ACL vigastusest:
https://www.youtube.com/watch?v=j5-28_hli4o
Mitte kontaktne vigastus tähendab, et ACL sidet on suudetud vigastada ilma kõrvalise abita. Sellisel viisil vigastatakse ACL-I umbes 70% juhtudest. Mitte kontaktsed vigastused toimuvad tavaliselt kombinatsioonis pidurdamisest või hüppelt maandumisest, põlve sisse vajumisest ning sääreluu sisse või välja pööramisest. Rotatsioonliigutused ning põlve sisse vajumine panevad ACL-I pinge alla ning sinna juurde lisades hüppelt maandumise või keharaskuse peatamisel tekkiv jõud põhjustab ACL sideme rebendi. Tavaliselt tekivad sellised olukorrad kui sportlane üritab vältida kontakti teise mängijaga, maandudes tasakaalust väljas, pidurdades teravalt kehaasendit kontrollimata, maapinna ja jalanõu vahel tekib tugev haakumine, üldine füüsiline väsimus või kombinatsioonina eelnimetatutest.
Klay Thompsoni ACL vigastus:
NBA staari Klay Thompsoni näitel on näha, kuidas hüpates saab ta kerge kontakti vastu käsi, mis viib ta tasakaalust välja. Ta maandub säär välja pööratud, põlv vajub sisse, inerts viib keha veel edasi, tasakaal on paigast ning tulemuseks on ACL sideme rebend, mis on tal praeguseks hetkeks operatsiooniga parandatud. Video teises pooles on näha, et olgugi, et esmase valu ja ehmatuse pealt kõnnib ta platsilt riietusruumi, kuid otsustab minna tagasi, et lõpetada vabavisked ning soovib isegi longates edasi mängida. Olgugi, et edasi mängimine ei oleks kindlasti olnud tark otsus illustreerib see olukorda hästi, et ACL-I vigastusi ei pruugi mängija alati koheselt tunda. Läbi ebamugavuse suudetakse edasi mängida.
Järgmises artiklis räägime lähemalt, kuidas ACL vigastusi ära tunda, millistel inimestel on suurem risk ACL vigastustele ning mida oodata raviperioodist.
Taastusravi harjutuste eesmärgiks on taastada normaalne lihaste seisund ning funktsioon. Epikondüalgiate puhul tuleks kõigepealt alustada kergemate harjutustega, samaaegselt ravida välja valu ning põletik ning alles seejärel võtta kasutusele raskemad harjutused. Harjutuste tegemine on samuti hea võimalus ennetada epikondüalgiate esmakordset või korduvat tekkimist. Selles artiklis avaldame valiku harjutustest, mida kasutada tennisisti ja golfari küünarnukkide raviks.
Selle harjutuse puhul on vaja kergemat raskust või kummilinti. Raskust ja pinget reguleeri vastavalt sellele, et valu ei tohiks liigutusel ilmneda ning peaksid suutma teha vähemalt 10 kordust ilma lihaste kurnatuseta. Istudes aseta käsivars alajäsemele selliselt, et ranne oleks kergelt üle põlve. Sõrmed vaatavad põranda suunas ja raskust hoia peos, kummilindi teine ots aseta talla alla. Abista teise käega ranne ilma raskuseta üles sirutada ning aeglaselt painuta rannet põranda poole, üles jällegi assisteeritult. Soorita harjutust üle päeva 3x10.
Aseta kummilint ümber sõrmede, suru aeglaselt sõrmed laiali ning tagasi kokku. Harjutuse ajal ei tohiks käsivarre lihastes olla tunda valu. Soorita liigutust 3x14 igapäevaselt korra päevas.
Tõsta ülajäse õlast 90 kraadi painutatult ette nii, et sõrmed vaatavad põranda poole. Painuta peopesa randmest alla sõrmed sirgelt, teise käega võid liigutust kergelt assisteerida. Kui tunned venitust siis hoia 30 sekundit ja tee 2-3 kordust igapäevaselt. Kui venitust ei tunne, võid proovida sõrmi keerata kehast eemale, kuniks käsivarres ülalpool on kerge venitustunne.
Istudes küljega laua poole, aseta painutatud küünarnukk lauale, peopesa vaatab kehast eemale. Aseta peopessa raskus (raskus vastavalt võimekusele) ning aeglaselt siruta käsivars küünarnukist sirgeks. All asendist võta teise käega raskus ning tõsta käsi küünarliigesest uuesti kõveraks. Soorita harjutust ülepäeviti 3x12.
Kasuta harjutuseks pulka või harjavart, seo nööri või kummilindiga pulga keskosa külge raskus. Tõsta käed õlast 90 kraadi ette hoides pulka õlgade laiuselt kinni. Keeruta pulka mõlema käega vaheldumisi ühes ja teises suunas. Ühte suunda keeruta 2x12-20 kordust ning korda sama teises suunas, harjutust soorita üle päeva.
Istudes, võta mõlemasse kätte raskus (hantel, kang vms.) või kummilint ning aseta käsivarred reitele randmed kergelt üle põlvede. Peopesa vaatab põranda poole, painuta ja siruta rannet proovides hoida käsivarred pidevas kontaktis reitega. Harjutust soorita üle päeva 3x12.
Selle harjutuse puhul on vaja kergemat raskust või kummilinti. Raskust ja pinget reguleeri vastavalt sellele, et valu ei tohiks liigutusel ilmneda ning peaksid suutma teha vähemalt 10 kordust ilma lihaste kurnatuseta. Istudes aseta käsivars alajäsemele selliselt, et ranne oleks kergelt üle põlve. Sõrmed vaatavad lae suunas ja raskust hoia peos, kummilindi teine ots aseta talla alla. Abista teise käega ranne ilma raskuseta üles painutada ning aeglaselt siruta rannet põranda poole, üles jällegi assisteeritult. Soorita harjutust üle päeva 3x10.
Istudes aseta käsivars alajäsemele selliselt, et ranne oleks kergelt üle põlve, sõrmed vaatavad põranda suunas. Harjutuse jaoks on vaja peopessa asetada raskus. Raskust reguleeri vastavalt sellele, et valu ei tohiks liigutusel ilmneda ja peaksid suutma teha vähemalt 14 kordust. Keera peopesa aeglaselt lae poole, võta käest raskus ning keera peopesa põranda poole tagasi. Korda harjutust igapäevaselt 3x14.
Tõsta ülajäse õlast 90 kraadi painutatult ette nii, et sõrmed vaatavad lae poole. Siruta peopesa randmest alla sõrmed sirgelt, teise käega võid liigutust kergelt assisteerida. Kui tunned venitust siis hoia 30 sekundit ja tee 2-3 kordust igapäevaselt.
Seistes, painuta käsi küünarliigesest ja randmest enda poole. Aseta kätte raskus ning hakka aeglaselt kätt küünarliigesest ja randmest sirutama. Painutamiseks assisteeri liigutust teise käega. Soorita harjutust üle päeva 3x12-16.
Pigistamised ja haaramised võivad epikondüalgiate alguses olla küllaltki valu provotseerivad tegevused, sellepärast on neid liigutusi treeninguna mõistlik teha siis, kui valu ning põletik on möödunud. Harjutuse sooritamiseks on vaja pehmet palli, mida tuleb pigistada ning pigistust hoida 3-5 sekundit. Soorita harjutust igapäevaselt 3x16-20.
Kuna haaramine ning küünarnuki painutus/sirutus on osa enamus treeningharjutustest ning spordispetsiifilistest liigutustest, siis saavad käsivarre lihased kindlasti ka sealt koormust. Seetõttu on oluline, et osatakse jälgida ülekoormamise märke, milleks on enamasti valu treeningu ajal ning selle järgselt.
Kui epikondüalgiad on taandunud, siis on hea mõte jätkata paar korda nädalas spetsiifiliste harjutuste tegemist ennetamaks uut vigastust. Tennisisti ja golfari küünarnukist saad rohkem lugeda SIIT.
Tennisisti küünarnuki e. lateraalse epikondüalgia teket seostatakse sagedasti kindlate spordialadega kui ka elukutsetega. Sellisteks spordialadeks on nimest tulenevalt tennis, kui ka squash, sulgpall, pesapall, ujumine ja viskealad. Kätega töötavad inimesed nagu elektrikud, aednikud, tislerid, arvutiga töötajad jpt. on samuti tennisisti küünarnuki väljakujunemiseks suurema riskiga.
Lateraalse epikondüalgia puhul on valu tuntav küünarliigese välisküljel piirkonda katsudes või liigutades, valu võib kiirguda üles õlavarde või alla käsivarre välisküljele kuni III ja IV sõrmeni. Valu tuleneb randme sirutuseks mõeldud lihaste kõõluste korduvast koormamisest, mille tagajärjel ei jõua kõõlused ära taastuda. Kõõlustes võib esineda põletikku, mikro- ja makrorebendeid ja kudede degeneratsiooni. Kuna kõõluseline piirkond on vaesema verevarustusega, on taastumise protsess pikem kui näiteks lihaskoes. Valu esineb enamasti dominantsel käel.
Tennisisti küünarnuki diagnoosi saanud patsiendid kaebavad lisaks valule ka haardejõu vähenemist ja raskemate asjade kandmise ebamugavust. Harvematel juhtudel võib tunda ka tundlikkuse häireid ning sipelgaid käsivarres ning sõrmedes.
Tennisisti küünarnukki esineb kõige sagedamini 30-50 aasta vanustel inimestel ja on võrdselt esinev nii naiste kui meeste puhul, hõlmates 1-3% inimestest. Uuringutega on kindlaks tehtud 3 suuremat riskifaktorit lateraalse epikondüalgia väljakujunemiseks:
Ebaspetsiifilisemad riskifaktorid on ülekoormus, treeningmetoodika ebakõlad, liikuvuse häired küünarliigeses, kõrgem vanus, vereringe häired, madal lihasjõud ülajäsemete lihastes, psühholoogilised faktorid.
Sümptomid kestavad keskmiselt 2 nädalast kuni 2 aastani. 89% inimestest paranevad tavaliselt 1a jooksul ilma igasuguse ravita vaid pigem ärritava koormuse vähendamise läbi, potentsiaalsete äriitusfaktorite osas ning kuidas igapäevaseid tegevusi jätkata oskab aidata füsioterapeut.
Eelnevalt kirjeldatud tennisisti küünarnukist esineb golfari küünarnukki e. mediaalselt epikondüalgiat tunduvalt vähem, ligi 3-5 korda. Sellegipoolest esineb seda sagedasti golfis, tennises, viskespordialadel ja erinevatel ametitel, kus suur osa koormusest langeb kätele.
Valu on põhiline sümptom ja seda on tavaliselt tunda küünarliigese siseküljel, lisaks võib sümptomaatika avalduda ka käsivarre sisekülje valuna ning närvisurinatega samas piirkonnas lisaks IV ja V sõrmes. Küünarliiges võib tunduda vähema liikuvusega kui muidu ning esineda võib ka jõu kadu haaramisel ja randme liigutamisel, enamasti painutusliigutusel. Sportlastel on valu tunda kõige enam faasis, kus käsi on maksimaalselt taga asendis ja valmistub viskeliigutuseks. 95% kaebustest ei esine siiski sportlastel, vaid pikaaegsetel ühetaolistel ametitel nagu ehitus, puutöö, torutööd, õmblemine jms. Ette tuleb juhtumeid ka ühekordsest traumast tingitud epikondüalgia tekkest, mis on sageli tööd tehes saadud vigastused. Meesterahvastel tekib golfari küünarnukki enamasti jõuliste liigutuste tagajärjel, naistel aga pikaaegsel ühetaolisel koormamisel.
Probleem esineb randme painutajalihaste küünarluule kinnituvates kõõlustes, mis pikaaegse korduva ärritava stiimuli tulemusena omandavad mikrotraumad, kõõlus muutub koormuste osas tundlikumaks ja pikapeale tekivad muutused kõõluselistes struktuurides. Mõnikord võib piirkonnas esineda ka põletikulist reaktsiooni, seda enamasti epikondüalgia alguses. Pikaaegse valusündroomi korral võib tekkida kõõlusstruktuuri jäigastumine ning kudede kahjustus, seetõttu on oluline õigeaegne sekkumine.
Põhiline printsiip epikondüalgia ravimiseks on valu leevendamine ning põletiku kontrolli all hoidmine. Peamine lahendus selle saavutamiseks on valu provotseerivate tegevuste vähendamine ning anda pärast ärritavat tegevusi küünarnukile puhkust. Reeglina on elukutsest tulenevalt pikaajaliselt võimatu ärritavaid tegevusi maksimaalselt piirata. Selliste tingimuste korral on jälgida alljärgnevaid nõuandeid.
Tööriista puhul saab kindlat tüüpi teipide või muude asjakohaste abivahenditega suurendada käepidemete paksust, võimaluse korral saad ka haarde suurust vähendada. Mugavam haare leevendab pinget valutavale piirkonnale ning tagab kiirema taastumise. Peenemate asjade hoidmise korral saab kasutada paksemat töökinnast või veel omakorda suurendada haarde paksust rätiku või riide abil.
Läbiv põhimõte selle alapunkti kirjeldamiseks võiks olla, et võta selline asend, mis teeb küünarnuki välisküljele kõige vähem liiga. Ei ole olemas seda kõige õigemat asendit, mis ravib valusündroomi kõige efektiivsemalt välja, pigem usalda oma keha ning kui liigutus on valulik, siis proovi asendit muuta. Tihtipeale ainult asendi muutmisest ei piisa valu vähendamiseks, sageli peab piirama ka koormuse mahtu.
Nii trennis kui ka tööl on kindlate raskuste tõstmisel võimalik kasutada ümber randmete käivaid rihmasid, mis tagavad valutava piirkonna vähema koormamise. Füüsilise aktiivsuse säilitamine võimalikult lähedal endisele tasemele on tähtis nii füüsilise kui ka psühholoogilise tervise säilitamiseks, seetõttu on nii füüsilise töö kui ka treeningu korral oluline leida alternatiivsed liigutused ja võimalused liigutamiseks ilma enesele haiget tegemata.
Külm aitab vähendada põletikku läbi keemilise aktiivsuse muutuste ja veresoonkonna mõjutuste. Turse korral tuleks käsi külmetamise ajaks tõsta ülejäänud kehast kõrgemale.
Lööklaine ravi saab teha ainult kliinilise spetsialisti juures, kuna protseduur peab soovitud efekti saamiseks olema võimalikult täpne. See elektriravi variant aitab kiirendada kõõluselise koe paranemist. Kroonilise e. pikaajalise tennisisti ja/või golfari küünarnuki puhul sellest variandist kahjuks väga palju kasu ei ole.
Füsioterapeudi abiga on võimalik kõige efektiivsemalt tennisisti ja golfari küünarnukist vabaneda. Füsioterapeut kasutab raviks erinevaid spetsiifilisi harjutusi plus muid ravivõtteid nagu manuaalteraapia, kuivnõelumine jpt. Tugevamad lihased ennetavad hästi samasuguse valu esinemist tulevikus, isegi, kui jätkub eelnev füüsiline koormus ülajäsemetele.
Lateraalne epikondüalgia on küünarliigeses sagedaseim ülekoormusest tulenev valusündroom, harva esineb teda ka koos mediaalse epikondüalgiaga. Mõlemad on elukvaliteeti halvavad probleemid ning mida varem probleemile tähelepanu pöörata, seda varem saab saja protsendiliselt tagasi endise füüsilise aktiivsuse juurde. Kõige lihtsam viis vigastust ravida on selle ennetamine, mille jaoks tuleb tähele panna erinevaid valuaistinguid kehas ning õigel ajal sekkuda. Kui oled tundnud samuti küünarliigese välis- või siseküljel valu nii liigutades kui ka katsudes, siis proovi rakendada ülaltoodud nõuandeid.
