Küünarliigese valu esineb sagedasti paljude erinevate mõjutuste tagajärjel ning selles artiklis kirjeldame peamisi valu põhjustajaid. Küünarliigese probleemide korral paikneb valu küünarliigeses või liigese ümber (neuroloogiliste probleemide korral ka liigesest kaugemal). Enne küünarliigese valu sümptomite hindamist tuleb kindlaks teha, et valu ei tuleneks nt. kaela- või õlavöötmest (radikulopaatiad, traumad jt.). Sagedamini esinevad küünarliigese valu põhjustavad probleemid on: epikondüalgiad, kubitaalkanali sündroom, sidemete vigastused, bursiit, luumurrud ja dislokatsioonid. Ravi peaks olema suunatud valu kontrollimisele ja leevendamisele, normaalse liikuvuse taastamisele ning inimese töövõimekuse säilitamisele. Valuvaigistid, steroidsüstid ning valutavale piirkonnale puhkuse andmine võivad pakkuda ajutist valu leevendust, kuid omavad ravivat efekti ainult koos aktiivse teraapiaga.
Küünarliiges ühendab omavahel õlavart käsivarrega, liigeses liigenduvad omavahel 3 luud: õlavarreluu (humerus), kodarluu (radius) ja küünarluu (ulna). Küünarluu selgmisel pinnal liigese lähedal asub luuline paksend e. küünarnukk (olecranon) ning selle peal limapaun e. bursa. Küünarluu Liiges on oma ehituse tõttu võimeline liikuma ümber ühe telje, võimaldades käsivarre painutus ja sirutus liigutust. Lihased, mis liigutavad küünarliigest on õlavarre kakspealihas (m. biceps brachii), õlavarre kolmpealihas (m triceps brachii), õlavarrelihas (m brachialis), küünarnuki lihas (m anconeus), õlavarre-kodarluu lihas (m brachioradialis), ümar sissepöörajalihas (m pronator teres). Närvid, mis läbivad küünarliigest on ulnaarnärv (n ulnaris), mediaannärv (n medianus) ja radiaalnärv (n radialis). Liigest hoiavad stabiilsena mitmed liigessidemed, tähtsamateks on mediaalne e. ulnaarne ja lateraalne kollateraalside.
2 kõige sagedasemat küünarnuki valu põhjustajat on oma loomuselt sarnased ning neile viitatakse sageli rahvakeeles kui tennisisti ja golfimängija küünarnukk. Meditsiinilises keeles tuntakse neid kui lateraalne ning mediaalne epikondüalgia. Tavaliselt esineb inimesel ainult üks nendest sündroomidest, valu on siis vastavalt kas küünarnuki välis- või siseküljel. Tegemist on tendinopaatiatega (kõõluse puudulikust taastumisest tulenev valu) kindlate lihaste kõõlustes. Valu on tekkinud lihaste sagedaste repetatiivsete liigutuste ning puuduliku taastumise tulemusena. Sellised liigutused võivad olla arvutiga töötamine, raskuste tõstmine, käsivarre jõuline liigutamine, vibratsioon jt. Lateraalset epikondüalgiat esineb rohkem kui mediaalselt (80% vs 20%) ning see on suuresti tööga seotud vigastus. Sündroomi esineb kõige sagedamini 30-50 aastastel ja rohkem dominantsemal käel. Valu on tuntav küünarliigese välimisel küljel nii katsudes kui ka ülajäset liigutades. Mediaalsel epikondüalgial on vastupidiselt valu tuntav küünarnuki siseküljel ja ka rohkem dominantsel käel. Sündroomi esinemissagedus on suurem sellistel elukutsetel nagu tisler, lihunik, san. töötajad jt. Ka viskespordialade harrastajatel on mediaalse epikondüalgia esinemine üsna sage, suuresti tuleneb see koormuse regulatsiooni häiretest. Viskel võib valu olla kõige tuntavam siis, kui käsi on viidud maksimaalselt taha asendisse valmistudes viskeliigutuseks.
Kui tunned, et Sinul esineb sarnaseid sümptomeid esimeses (või muus) punktis kirjeldatuga, siis otsi abi füsioterapeudilt. Mida varem probleemile jälile saab, seda lihtsam on taastusravi ning seda kiiremini saate tagasi oma lemmiktegevuste ja/või töö juurde.
Bursa e. limapaun on pehme vedelikuga täidetud kotike, mis vähendab hõõrdumist luu ning pehmete kudede vahel. Limapaunasid asub küünarnuki piirkonnas veel mitmeid, kuid valu põhjustab sageli bursa mis asetseb küünarnukil. Bursiit e. limapauna põletikuline seisund võib küünarnukil tekkida korduva kerge trauma või sagedase välise surve tagajärjel. Kirjeldatud tekkepõhjuste tõttu toimub küünarnuki bursas vedeliku mahu suurenemine, mida on märgata ka väliselt (vt. pildilt).
Küünarnuki bursiit esineb sageli sellistel ametitel töötavatel inimestel, kes peavad tihti keharaskusega toetama küünarnukkidele (torumehed, tehnikud jt.). Valu küünarnukile toetudes, valu küünarnukki puudutades ja väljapunduv küünarnukk võivad kõik viidata küünarnuki bursiidile. Ravima tuleks kõigepealt hakata RICE (R- rest; I- ice; C- compression; E- elevation) meetodiga. Sageli tehakse bursiitide korral ka bursektoomiat (bursa eemaldamine) või võetakse süstlaga limapaunast vedelikku välja, kuid tarkade kirjutiste järgi võib konservatiivse raviga (mitte operatsioon) lihtsamalt probleemist vabaneda. Selleks pöördu spetsialisti poole.
Sündroomi esinemisel on pitsunud ulnaarnärv küünarliigeses asetsevasse kubitaalkanalisse, on sageduselt teine pitsumissündroom ülajäsemes (kõige sagedasem on karpaalkanali sündroom). Kubitaalkanal paikneb küünarliigese sisemisel küljel, mistõttu on valu kõige rohkem tunda just seal. Võivad esineda ka sensoorsed häired ning paresteesiad väikese atsi ning nimeta matsi (V ja IV sõrm) piirkonnas. Ulnaarnärvi pitsumine võib tegelikult esineda veel küünarliigeses mitmes kohas, mistõttu on kubitaalkanali sündroom sageli valesti diagnoositud. Ulnaarnärv on kubitaalkanalis küllaltki liikumatu, mistõttu enamus vigastused seal piirkonnas ilmnevad traktsiooni (tõmbamine), friktsiooni ning kompressiooni tulemusena. Kubitaalkanali sündroomi riskifaktoriteks on: küünarliigese painutuskontraktuurid; vanus üle 40a.; sagedased viskeliigutused käsi üle pea asendis; ametid, kus käsi on küünarliigesest pikaaegselt painutatud (nt. telefoniga rääkimine); pidevalt küünarliigeste kõvale pinnale toetamine ja ülekaal. Akuutses ja sub-akuutses faasis (alla 3 kuu) on füsioterapeutiline ravi väga efektiivne sündroomist tulenevate sümptomite leevendamiseks ning uuesti tekkimise ennetamiseks. Operatiivset ravi tuleb alles kaaluda juhul, kui sündroom on muutunud püsivaks e. krooniliseks (>3 kuud) ning kui konservatiivne ravi ei ole andnud soovitud tulemust.
Küünarliigese sidemete ülesanne on muuta liiges stabiilseks, piirates ning lubades kindlaid liigutusi. Sidemete vigastusi ei juhtu nii sageli, kui ülalpool mainitud patoloogiaid, kuid nende vigastuste korral võib taastumisaeg olla pikaajaline. Sidemete rebendid küünarliigeses on põhjustatud traumade või liigse koormamise tulemusena. Ulnaarne kollateraalside on näiteks hästi tundlik ülekoormusele löögi- ja viskealadel, enamasti esineb selle liigessideme traumasid noortematel meessoost sportlastel (pesapall, tennis jt.). Liigsest koormamisest tulenevate sidemevigastuste akuutses faasis tuleks ravida külmaga ning mittesteroidsete põletikuvastaste valuvaigistitega. Traumajärgsed sidemevigastused kuuluvad sageli hulgitraumade koosseisu ning võivad vajada operatsiooni. Füsioterapeudiga koostöös tekib parem arusaam, kuidas koormust reguleerida, et sidemete kvaliteeti parandada või säilitada, ning kuidas operatsioonijärgselt taastada liigese normaalset funktsiooni.
Küünarliigese luustruktuurid arenevad täielikult välja alles puberteedieaks, näiteks mediaalne epikondül luustub õlavarreluule alles 15 aastaselt. Seetõttu on sageli alla 15 aastaste prognoos küünarliigese luumurdude või dislokatsioonide järgselt tunduvalt parem, kui seda on noortel täiskasvanutel ja vanematel. Dislokatsioonid esinevad enamasti ilma luumurduteta (75%) ning taastuvad õige programmi järgi kiiremini kui murrud. Luumurde võib küünarliigeses esineda mitmeid erinevaid, näiteks küünarluus, kodarluus, nendes kombineeritult või küünarnuki murd. Luumurrud ning dislokatsioonid võivad juhtuda igas vanuses ette teatamata, taastusravi trauma järgselt on aluseks naasmiseks tavapärase elurütmi juurde.
Küünarliigese valu võib segada meie igapäevaelu, näiteks sportimist, töötamist, nõude pesemist, magamist jpt. Reeglina, olenemata mis valu põhjustab, ei anna lihtsalt puhkamine ning ortooside/sidemete kandmine leevendust probleemile. Valu ravimiseks on kindlad meetodid, ning enamasti on need meetodid aktiivsed. Ettevaatlik tuleb olla informatsiooniga, mis on saadud internetist või mida soovitas naabri Ants. Igale probleemile tuleb läheneda individuaalselt, lähtudes inimese füüsiliselt seisundist, vigastuste ajaloost, vanusest jne. Parima kvaliteetse taastusravi saad pöördudes füsioterapeudi vastuvõtule.
Loe lisaks
Arvad, et sa oled oma pikaaegse seljavaluga üksi, siis arva uuesti. Üle 80% inimestest kogevad kroonilist seljavalu mingil hetkel oma elu jooksul. Krooniliseks loetakse seljavalu, kui see on igapäevaselt kestnud üle 3 kuu ning halvendab inimese elukvaliteeti. Kuid mis põhjustab seljavalu?
Esimene ning kõige loogilisem vastus oleks, et pikaaegne seljavalu on kindlasti põhjustatud mingisugusest strukturaalsest anomaaliast seljas, nagu näiteks lülide kuju ja asetus, diskide probleemid, liigeste kulumine jt. Kuigi eelnimetatud seisundid võivad samuti seljavalu põhjustajateks olla, on lugu enamasti hoopis vastupidine. Uuringud näitavad näiteks, et:
Sageli pikaaegsete seljavaludega leitakse ennast arsti, muu kliinilise spetsialisti või „spetsialisti“ poolt saadetuna inimkeha sisekeskkonda pildistama (MRT, ultraheli uuring, röntgen vms.) ning avastatakse kirjeldusest, et seljas on suurem või väiksem hunnik ebanormaalsusi. Jällegi loogiliselt oleks need ebanormaalsused kõrvalekalded „normaalsusest“ (jutumärkides sellepärast, et 100% normaalset selga pole olemas) ning valu esmased põhjustajad. Sellegipoolest ei ole leitud seost seljavalu ning uuringutest leitavate ebanormaalsuste vahel. R.A. Savage et al., uuris inimesi kellel osadel seljad krooniliselt valutasid ning osadel mitte ja tegi kõigi selgadest MRT uuringu. 47% uuritavatest, kellel esines seljavalu oli MRT järgi täiesti „normaalne“ selja siseehitus. 32%-l ilma valuta uuritavatest leiti olevat mingisuguseid kõrvalekaldeid. Sellesarnast tulemust toetavaid uuringuid on veelgi (https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/16813774/; https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/11179160/; https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/11568190/). On lihtne vaadata seljas esinevate ebanormaalsuste otsa ning neid süüdistada, kuid suuremal osal juhtudest ei põhjusta need valu.
Stanton et al., leidsid oma uuringus, et selja kanguse tundmine seostud halvasti tegeliku füüsilise seljakangusega, sest selja liikuvust hinnati valutajatel heaks. Kanguse tunne võib olla õpitud või omandatud seisund, mis on sageli põhjustatud hirmust liikumise ees. Mida rohkem kangustunnet ja valu inimene oma seljas tunneb, seda rohkem tavaliselt piiratakse füüsilisi tegevusi. Olles piisavalt füüsiliselt aktiivne on kindlasti kõige parem viis hoida oma selga valuvaba. Mida vähem me liigume, seda kangemaks ja valulikumaks võib selg muutuda. Põhiliselt on pikaajaline seljavalu väheselt seotud strukturaalsete probleemidega, vaid hõlmab mitmeid psühholoogilisi asjaolusid – kuidas valusse suhtud; kas kardad liigutamist valu tõttu; kas su kogu tähelepanu suunatakse valule või sellest eemale jt. Pikaaegse seljavalu ravis puhuvad juba mõnda aega uued tuuled, mis on üldsusele veel jäänud kättesaamatuks. On aeg, et seljavalu ravi oleks suunatud kaasaegsetele ning tõestatud sekkumistele. Lisaks füüsilisele aktiivsusele on seljavalu ravis vajalik tegeleda ka psühholoogilise (närvisüsteemi) treeninguga.
Hingamisharjutused, käitumisteraapia, meditatsioon, mindfulness, motivatsiooniteraapia jpt., on tõestatud olema vähemalt võrdsete positiivsete tulemustega, kui puhtalt füüsilisele sekkumisele mõeldud lähenemised. Kindlasti tuleb ka kasuks ärevuse, ärrituvuse ning depressiooniga tegelemine, kui neid esineb. Kui psühholoogiline ja füüsiline sekkumine veel kokku panna, pole kroonilisel seljavalul lootustki ellu jääda. Krooniline valu muutub ajas ka tavaliselt kompleksemaks haarates närvide poolt rohkem kudesid ja seeläbi suurendades füüsilist valu.
Igapäevastel stressoritel on väga suur mõju meie kehale. Niipea kui stressorid on tuvastatud, suudame me ise ning suudab ka keha aktiivselt võidelda parema enesetunde nimel. Kui stressoritega ei tegeleta, siis õpib närvisüsteem jätkuvalt panema keha valulikku seisu, mis hakkab kordama „tuttavat“ valumustrit. Kui sul on pikaaegsest seljavalust olnud raske lahti saada, olgugi, et oled tihti füüsiliselt aktiivne ja treenid selga, siis on aeg muuta oma arusaama ning uskumusi valust. Õige terapeutilise sekkumisega on võimalik aju õpetada valu mitte tundma, luues vundamendi füüsilisele valu leevenemisele.
Pikaaegse seljavalu põhjust võib olla nii inimesel kui ka spetsialistil keeruline määratleda ning just sellistes olukordades on optimaalse üldfüüsilise aktiivsuse osa raviprotsessis äärmiselt tähtis. Lihasjõu, painduvuse ning aeroobse võimekuse treening on pikas plaanis väga tulus krooniliste seljavalude vähendamiseks. Ühest kindlat treeningprogrammi ei ole olemas, kõik sõltub inimese füüsilisest tasemest, huvidest ning motivatsioonist. Kõige lihtsam on alustada sellisest treeningust, mis enesele kõige enam meeldib ning seeläbi saame juba suurendada füüsilist aktiivsust. Aja möödudes järjest asjakohaseid harjutusi ning tegevusi lisades on võimalik seljavalu vähendada. Pikaajaline seljavalu erineb väga mitmetel skaaladel ning vajab konkreetset füüsilist kui ka psühholoogilist sekkumist.
Esimene reaktsioon valule on tavaliselt selline, et „midagi on nüüd väga valesti“ või „midagi läks katki“. Edasi hakkame valu tõttu piirama oma liikumisi, füüsilist aktiivsust ja eluviis muutub passiivsemaks (passiivse eluviisi mõjudest rohkem siit: https://reakt.ee/nouanded/passiivne-eluviis-kuidas-see-sind-mojutab/) Tihtipeale otsitakse abi ka internetist, kus liigub igasuguseid hirmutavaid tõekspidamisi, millest enamus on üldistavad ning iganenud. Lisada veel keskkondlikke, sotsiaalseid ning muid psühholoogilisi negatiivselt mõjuvaid stiimuleid ongi krooniline seljavalu käes. Selle lahendamiseks on vaja individuaalselt tegeleda füüsiliselt aktiivsete tegevustega kui ka muuta oma tõekspidamisi ning suhtumist valusse. Ära jää valu hammasrataste vahele, tule füsioterapeudi vastuvõtule!
Aega saab broneerida: https://reaktft.janeapp.com/
Vaata ka harjutusi alaseljavalude ning kanguse leevendamisest: https://reakt.ee/nouanded/5-harjutust-alaselja-pingete-leevendamiseks/
