Taliujumine on pigem juba eestlaste seas uueks religiooniks saamas, kuna harrastajaid on nii meeletult palju ning tuleb aina juurde. Enamasti on esimeseks ajendiks eneseületuse soov, ekstreemsuse hullus või kihlveo kaotus sõprade ringis. Ise proovisin ennast õues külma vette kasta esimest korda (ilma leiliruumi abita) juba mitmeid aastaid tagasi, sellega ka tegevus pikaks ajaks piirdus. Praeguseks olen üsna sage talisupleja ja ütlen ausalt, järjest mõnusamaks läheb. Lausa uskumatu, et midagi teoreetiliselt nii ebameeldivat ja ebaloogilist suudab olla sõltuvust ning hasarti tekitav, alljärgnevalt on kirjas, miks see nii on.
Esimene kord on alati kõige hirmsam ning ebameeldivam. Külmast keskkonnast tulenev šokk paneb inimest kiirelt hingama, tekitab paanikat. Veelgi tõuseb vererõhk ning vereringesse suunatakse rohkem glükoosi ning rasvu – kiired energiallikad. Hormonaalselt üritab keha ka ennast kaitsta valu vastu, vabastades rohkem endorfiine e. hormonaalseid valuvaigisteid. Mida rohkem keha regulaarselt taliujumisega mõjutada, seda enam hakkab vähenema šokireaktsioon vette minnes. Teisisõnu, keha hakkab külma veega kohanema, paanikat ning muid stressreaktsioone tekib vähemal määral. Sarnaseid kohanemisi temperatuurile toimub inimkehas pidevalt, näiteks tunneme, et 5 plusskraadi on kevadeti palju soojem kui sügiseti, kuna talve külmad ilmad „treenisid“ keha külmale vastuvõtlikumaks. Selline kohanemine mõjub inimkehas ka paljudes teistes stressisituatsioonides positiivselt, näiteks igapäevaste vaimsete pingete tekkimisel või võib isegi vähendada depressiooni tekkimise riski. Pikapeale kasvab ka julgus külma vette minna ning ka seal kauem püsida, mitte välja põgeneda iga valutorke või külmatunde peale. Keha õpitakse paremini tundma ning mis peamine, mõistetakse, et ollakse tegelikult nii vaimselt kui ka füüsiliselt tugevamad kui arvatakse. Kui oled otsinud võimalust saavutada mentaalselt tugevamat tervist ja luua häid liikumisharjumusi, siis võib just taliujumine olla see icebreaker.
Kõige rohkem naudin taliujumist sellepärast, et mul on üks tegevus juures miks kodust välja minna ja ennast liigutada, lisaks on see iga kord jälle põnev. Füüsilise aktiivsuse tõusu mõttes ei tundu 1-2 minutit külmas vees siblimist just tugeva treeninguna, kuid tegelikkuses on iga liigutamine oluline, natukene paremaks ujujaks saab ikka. Külm keskkond õpetab keha koormuse ajal ka muid energeetilisi ressursse efektiivsemalt kasutama, tehes treeningud muudes rasketes oludes pikapeale lihtsamaks. Inimkeha immuunsüsteem samuti tugevneb läbi läheda kokkupuutega külma õhu ning veega ja läbi erinevate kohanemisreaktsioonide. Regulaarsed taliujujad kannatavad vähem külmetushaiguste käes ja väheneb ka haigestumise risk muudesse tõsisematesse tõbedesse. Lisaks valu, mille tekkepõhjust on sageli enesel keeruline mõista, muutub vähem tajutavamaks ning valu tekib ka kehas vähem. Lisaks on Eestis väga palju ilusaid kohti, kus seda harrastada saab ja igaüks neist pakub veel omamoodi avastamisrõõmu.
Ikka veel kahtled? Taliujumine annab igal juhul võimaluse liikuda oma vaimse ja füüsilise tervise osas sammukese edasi. Suurepärane variant veeta lahedalt aega sõprade ja perega ning nautida ning talvist loodust. Eesti taliujumise juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku ja karastamine on alati olnud tähtis ravi erinevate kehaliste ning vaimsete murede korral. Iga taliujuja juba teab, et ei ole olemas paremat tunnet maailmas, kui külmast veest välja tulles kogetud eufooria. Mine proovi järele!
Skolioos tuleneb kreekakeelsest sõnast skoliosis (tähendab painet) ning iseloomustab lülide omavahelist paindumist küljele koos lülikeha(de) rotatsiooniga. Esineb umbes 3% inimestest, sagedamini vanusevahemikus 10-20 aastat ning naistel rohkem kui meestel. Ravile pöördumise peamisteks põhjusteks on rühimuutused ja alaseljavalud. Skolioosi korral on oluline varajane diagnoosimine, juba tekkinud kurvatuuride korrektsioon ning nende progressiooni ennetamine.
Enamus skolioosidest on idiopaatilised (80%) ehk teadmata tekkepõhjusega. Idiopaatilised jagunevad veel omakorda infantiilseks (0-3a.), juveniilseks (4-9a.), noorukiea idiopaatiline skolioos (10+a.) ning täiskasvanuea skolioos. Idiopaatilise skolioosi tekkepõhjused ei ole veel hästi teada, kuid seostatakse kiire kasvuga, pärilikkusega ning lülisamba struktuuride degeneratsiooniga. Skolioos on progresseeruv sellisel juhul, kus lülisammas on alles kasvamise faasis. Täiskasvanutel idiopaatiline skolioos enamasti ei progresseeru. Kõik skolioosid siiski ei progresseeru hullemaks, näiteks infantiilne idiopaatiline skolioos kaob iseenesest 90% juhtudest.
Teiseks on olemas skolioosid, kus on teada kindlad tekkepõhjused, milleks võivad olla: kongenitaalsed arenguhäired, neuromuskulaarsed probleemid, kindlad haigused ning sekundaarsed mõjutused (traumad jt.). Kongenitaalse skolioosi puhul tekivad muutused 6-8 gestatsiooninädala (lootel ema kõhus) sees , ning võivad olla kaasuvaks muudele arenguhäiretele.
Skolioosiks võib sageli pidada ka funktsionaalset lülisamba kõverdumist, mis tähendab, et lülisamba struktuur ei ole muutunud ning skoliootiline asend on korrigeeritav gravitatsioonijõu vähendamisega (ettekummardus, pikali lamamine jt.). Sellist muutust näeb sageli ühe kehapoole domineerivaid sporte harrastajatel, kui ka passiivsemate eluviisidega inimestel.
Reeglina on skolioosi diagnoosimiseks vajalik eest-tagant vaates vähemalt 10° nurga olemasolu lülisambas pluss vähemalt ühe selgroolüli rotatsioon (Cobb’i meetod). Selle jaoks tehakse lülisambast radioloogiline uuring ning selgitatakse välja, mis tasemel ning kui ulatusliku skolioosiga on tegu.
Röntgenuuringut kasutatakse sageli ainult sellisel juhul, kui kliiniline spetsialist kahtlustab ulatuslikku skolioosi, muu patoloogia tõttu põhjustatud skolioosi või selle üleliigset mõju teistele anatoomilistele struktuuridele. Kliiniline spetsialist sooritab rea teste, mille põhjal hindab kõigepealt, kas skolioos on olemas, kas on funktsionaalne või struktuurne ning seejärel hindab selle mõju üldfüüsilisele tervisele.
Kõige sagedamini mitte radioloogilistest uuringutest kasutatakse ettekummardamise (Adams) testi. Selle testi käigus võib näha olla kehapoolte vaheline erinevus roiete asendis, kurvatuuri ulatus ning samuti saab hinnata ka selja liikuvust.
Skolioosi diagnoosi kinnistamiseks kasutatakse sageli veel kõnni ja rühi hindamist (ebasümmeetriate väljaselgitamiseks) ning neuroloogilisi teste. Erinevusi võib ilmneda ka jalgade pikkuses ning õlgade kõrguses seisuasendis. Veelgi võib näha selgroo S või C kujulist kõverust tagant vaadates ja lihaste ebaühtlust ülakehas kehapoolte vahel. Ulatuslikumad skoliootilised kõverused võivad mõjutada ka siseorganite tööd või tekitada survet lülisambast väljuvatele närvijuurtele. Skolioosiga kaasneb ka lülikehade rotatsioon, mis avaldab see otsest mõju rinnakorvile. Kõveruse suunas on selgmiselt tavaliselt roided ning ka abaluu väljaulatuvamad kui teisel pool, rindmiselt on olukord sarnane aga välja võlvub teine kehapool. Deformeerunud rinnakorv võib põhjustada hingamislihaste funktsiooni langust ning vähendada rinnaosa liikuvust. Cobbi nurk üle 50 kraadi võib juba mõjutada hingamis kui ka vereringe süsteemi, üle 90 kraadi on tõsine risk nende süsteemide tugevaks häireks.
Ka pikaaegsed asendid kipuvad skoliootikutel olema pigem ühetaolised, istudes või seistes nö. „kurvi sisse“. Asendeid vahetades võib tekkida teatavat ebamugavust selja, puusa või õlapiirkonnas asuvates lihastes, kuna koed ei ole teistsuguste asenditega harjunud. Ka seljavalu skolioosi korral ei ole enamasti tingitud asendi ja kuju muutustest lülisambas, vaid pigem erinevustes parema ja vasaku poole pehmete kudede pingest ning passiivsetest elukommetest.
Treening on skolioosiga inimestele äärmiselt oluline, kuna see aitab toestada selja lihaskonda ja aeglustada selja kurvide edasist progresseerumist. Väga tihti soovitatakse skoliootikutel treenida madala intensiivsusega ning mitte osaleda kontakt- ega jõualadel. Praeguseks on teada, et pigem just kõrgema intensiivsusega spordialad (nt. pallimängud) ning jõutreening tugevdavad selja lihaskonda suuremal määral ja seda mitte ainult skolioosi puhul. Ka luutihedus ja liigeste kvaliteet paraneb jõutreeningu, pallimängude ja muude koormavamate regulaarsete spordialade tulemusena. Ühe kehapoole dominantseid spordialasid (tennis, hüppealad jne.) harrastades on kasulik paar korda nädalas tegeleda ka üldkehaliste treeningutega (nt. jõusaal, võimlemine, rühmatreeningud jt.), et koed saaksid võimalikult mitmekesist koormust.
Kuna enamasti avastatakse skolioosi lastel ja noortel täiskasvanutel, siis peaks treening olema suunatud ka selliselt, mis arvestaks vanusega kaasnevaid piiranguid. See tähendab, et 12 aastasele ei ole vaja anda rasket kangi kätte ja paluda tal jõutõmbe seeriaid teha, vaid tutvustada jõu ning ka vastupidavustreeningut järk-järgult lihtsamate ja mängulistemate harjutuste läbi. Viimane printsiip kehtib ka täiskasvanute puhul. Isegi kui skolioos edasi progresseerub, on mõistlik jätkata regulaarse füüsilise aktiivsusega ja isegi koormuseid aegamööda tõsta. Skolioos pole ka takistuseks sportlaskarjääri loomisel, sportlased nagu Usain Bolt (sprint), Tracy McGrady (korvpall), Lamar Gant (raskejõustik!) jpt. on selle tõestuseks.
Loomulikult on selja skoliootilised muutused erinevate asendite ja nurkadega, mis tekitab ka vajaduse läheneda igale inimesele individuaalselt. Sageli jõutreeningu puhul on selja asümmeetria tagajärjel raske tunnetada selja lihaskonda harjutuste ajal või keeruline isegi kangi sirgelt kuklal hoida. Veelgi võib ebaühtlane liigutus tekitada liigset survet ühes või teises seljavälises või siseses lihases, liigeses või muus struktuuris, mis võib pikapeale põhjustada valu. Vajalik on treenida võimalikult korrektse tehnikaga, kuid liigutus peab tunduma ka enese jaoks mugav. Treeningute puhul tuleb leida parajalt pingutust nõudev koormus, et kehaline areng oleks valuvaba ja võimalikult efektiivne. Kui jääd ise treeningutel hätta, siis pöördu treeneri või füsioterapeudi poole. Lõpuks on see inimese enda valik, kas ta tahab olla nõrga või tugeva seljaga skoliootik.
Palju levib väärarusaamu, et igasugune seljakõverus on skolioos ning igasugune skolioos on tõsine. Tegelikkuses on skolioos enamasti ohutu diagnoos ning selle tõttu ei ole vaja teha märkisväärseid muudatusi elus, eriti füüsilise koormuse osas. Operatsioone kasutatakse tänapäeval skoliooside puhul viimase õlekõrrena, või ka juhul, kui see hakkab mõjutama juba siseorganite toimimist. Ravimata jääv skolioos võib samuti progresseeruda nii tõsiseks, et vajab lõpuks operatsiooni. Kõige lihtsam moodus skolioosi ravida ja progressiooni peatada on olla regulaarselt füüsiliselt aktiivne ja treenida selga progresseeruvalt tugevamaks.
Põgusalt sai skolioosist kirjutatud ka ühes varasemalt postitatud artiklis: https://reakt.ee/nouanded/alaseljavalu-pohjustajad-ja-riskifaktorid/
