Õlaliiges on kompleksne süsteem, mis omab inimkehas liigestest kõige suuremat liikumisulatust. Sellegipoolest võib arvestatav liikumisvõime hakata hoopis tekitama õlavalu.
Õlaliigese pitsumissündroom on peamine õlavalu tekitaja (kuni 65% kõikidest õlavalu diagnoosidest).
Kirjeldades, kuidas erinevad struktuurid õlaliigeses omavahel seotud on, aitavad mõista, kuidas tekib pitsumissündroom ning kuidas sellest vaevusest füsioterapeudi abiga vabaneda saaks.liikumisvõime viia
Õlaliigese luulise struktuuri moodustavad õlavarreluu (humerus), abaluu (scapulae) ning rangluu (claviculae). Õlaliigese „katuse“ moodustab abaluu väljaulatuv luuline osa – õlanukk (acromion). Õlanuki ja õlavarreluu vahel asetseb anatoomiline „auk“ mida nimetatakse subakromiaalseks ruumiks, kus esinebki õlaiigese pitsumissündroom.
Õlaliiges koosneb ise mitmest liigesest. Tähtsamateks on glenohumeraalliiges e. articulatio humeri (liigestumine toimub õlavarreluu ja abaluu vahel), õlanuki-rangluu liiges e. articulatio acromioclavicularis (liigestuvad omavahel rangluu ja õlanukk) ja rinnaku-rangluu liiges e. articulatio sternoclavicularis (rangluu ning rinnaku vaheline liiges). Luid aitavad üksteisega ühendada erinevad liigessidemed. Sidemed on õlaliigese peamise stabiilsuse tagajad ning hoiavad ära võimalikke dislokatsioone. Tähtsamad sidemed õlaliigeses on glenohumeraalsidemed (3 sidet, mis moodustavad õlaliigese kapsli eesmise pinna) ja korakohumeraalside (ühendab abaluu kaarnajätket e. processus coracoideus õlanukiga), Glenohumeraalliigese abaluul asetseva kõhrelise osa ümber asub labrum, mis on sidekoeline õlaliigest veelgi stabiliseeriv struktuur.
Õlaliigese stabiilsuse tagavad ka seda ümbritsevad lihased. Olulised on rotaatormanseti lihased abaluualune lihas (m. subscapularis), harjaüline lihas (m. supraspinatus), harjaalune lihas (m. infraspinatus) ja väike ümarlihas (m. teres minor) mille kõõlused ümbritsevad õlaliigest ja liigeskapslit väga lähedalt ülevalt ja külgedelt ning hoiavad õlavarreluu pead abaluu liigesõõnsuses. Lisaks omavad õlaliigese dünaamilise stabiilsuse tagamisel rolli deltalihas (m. deltoideus) ja biitseplihase pikk pea (m. biceps brachii caput longum), mis kinnitub labrumile.
Liigeses asetsevad veel mitmed limapaunad (bursae), mis lihtsustavad õla struktuuride omavahelist liikumist. Õlaliigese pitsumisündroomi korral võib olla mõjutatud ka subakromiaalne limapaun.
Pitsumissündroomiga patsiendid tunnevad järjepidevat õlavalu. Õlavalu võib esineda:
Tihti esineb sündroomi rohkem keskkealistel inimestel. Nooremaealistel on enamasti tegemist funktsionaalse probleemiga, eakamatel esineb sagedamini ka struktuuride anatoomilisi muutusi. Tekkepõhjuseks on tavaliselt ülekoormus. Sageli esineb ülekoormust sellistel elukutsetel, kus on palju käte üle pea tõstmist, erinevatel spordialadel (ujumine, viskespordialad jt.) kui ka arvutiga töötamisel. Ka haiguslikud põhjused võivad tipneda õlaliigese pitsumissündroomiga (õlanuki-rangluu liigese artroos, osteofüütide teke õlaliigeses, rotaarmanseti lihaste nõrkus, lülisamba rühihäired ja õlaliigese ebastabiilsus), samuti võib sündroomi põhjustada ka varasem trauma (luumurrud, õlanuki-rangluu liigese trauma jt.).
Õla pitsumisündroom tuleneb akromioni aluses ruumis asetsevate anatoomiliste struktuuride põletikuliste ja degeneratiivsete protsesside tulemusena. Kõige sagedamini on pitsumissündroomi korral põletikulised või pitsitatud kas rotaatormanseti kõõlused või subakromiaalne limapaun. Kui ülajäse on küljelt üles tõstetud või õlast sisse roteeritud, läheneb õlavarreluu õlanukile, ning subakromiaalne ruum muutub väiksemaks. Harjaülise lihase kõõlus, mis liigub oma kinnituskohale õlavarreluul läbi akromionialuse ruumi, kipub ruumi vähenedes sattuma suuremasse kontakti akromioniga ning selle korduva hõõrumise tulemusena tekibki valusündroom, mida tuntakse õlaliigese pitsumisündroomina.
Ravi eesmärk on valu vähendamine ning õlaliigese funktsiooni taastamine. Konservatiivne ravi (ravi, mis ei hõlma operatsiooni) on esimene ravietapp, mida tuleks teha koos füsioterapeudiga. Ravi koosneb testimisest, koormuse reguleerimisest, erinevatest harjutustest, manuaalteraapiast, elektristimulatsioonist, nõelravist jpt. Konservatiivne ravi võib pitsumissündroomi korral kesta kuni 1 aasta. Esmaseid paranemise märke võib siiski märgata juba 2-4 nädala möödudes ravi alustamisest. Operatsioon tuleks aktuaalseks ainult juhul, kui konservatiivne ravi ei anna soovitud tulemust.
Õlaliigese pitsumisündroomi saab hinnata kliiniline spetsialist nt. füsioterapeut, hinnata saab ka rönteniga, et uurida õlaliigese seisukorda (mõnikord tekivad pitsumissündroomi sümptomid ka luulistest muutustest õlaliigeses). Füsioterapeut teeb vajalike testidega kindlaks, et tegemist võib olla just õlaliigese pitsumissündroomiga, mitte teiste õlaliigest vaevavate probleemidega. Oluline on teada ka inimese kliinilist ajalugu ning eluharjumusi.
Koormuste regulatsioon hõlmab eelkõige valu põhjustavate tegevuste ülevaatamist ning vajadusel eemaldamist. Samuti tuleb paika panna täpne treeningu-puhkuse skeem, mis aitab pitsumissündroomi ravida. Uuringute järgi on harjutuste tegemisel väga head prognoosid pitsumisprobleemist vabanemiseks (https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/10721508).
Operatiivsel ravil ei pruugi pitsumissündroomi süptomitele leevendust saada, konservatiivse ravi efekte hinnatakse tugevamaks. Kõige sagedamini operatiivselt teostatakse subakromiaalse ruumi vabastamist (subakromiaalne dekompressioon), mis annab küll lühiajaliselt valu vähendavat efekti, kuid ilma tugevdavate harjutusteta pikaajaliselt paranemist ei toimu. Veel teostatakse operatiivselt subakromiaalse limapauna eemaldamist (bursektoomia), õlanuki osalist eemaldamist (akromioplastika) ning katkiste pehmete kudede (nt. harjaülise lihase kõõluse) kirurgilist korrektsiooni.
Kuna peamine õlaliigese pitsumissündroomi tekkepõhjus on ülekoormus subakromiaalses ruumis asuvatele pehmetele kudedele, tuleb olla oma treeningutel kui ka ametialaselt väga tähelepanelik igasuguste valuaistingute osas õlas ning vajadusel anda endale puhkust. Treeningute alustamisel, eriti viskespordialadel, tuleks koormust järk-järgult tõsta, et vältida õlaliigese vigastusi ja ülekoormust (loe lähemalt pitsumissündroomist spordis : https://reakt.ee/nouanded/olaliigese-valu-pitsumissundroom-spordis/ ) .
Kui inimesel on igapäevaselt vaja kätega palju tööd teha, või on varasemalt esinenud õlaliigese probleeme (nt. õlaliigese pitsumissündroomi), tuleks tugevdada rotaatormanseti lihaseid. Need lihased aitavad stabiliseerida õlavarreluu pead vastu glenoidi ning tagavad õlaliigeses parema stabiilsuse. Treenida tuleb siiski keha tervikuna, eriti nendel, kes tegelevad viskealadega. Viske ajal kasutame me oma kogu keha, ning kui meil teised kehaosad ei vea viskel välja, kompenseeritakse jõu kasutust just ülajäsemest. Aga spordi seosest pitsumissündroomiga lähemalt juba järgmises blogipostituses.
Kui tunned pidevat õlavalu, mis segab sinu igapäeva elu, siis tule füsioterapeudi vastuvõtule, koos leiame lahenduse.
