Postituse esimeses osas kirjutasime meniski mehaanilisest rollist põlves, verevarustusest ning paranemispotentsiaalist ( https://reakt.ee/meniski-vigastus-miks-see-tekib-ja-kuidas-sellega-toime-tulla/ ). Teises osas lahkame aga lähemalt meniski vigastamiseks võimalikke mehhanisme, eristame rebendi tüüpe, milline võiks näha eeldatav paranemisprotsess ja sportlaste jaoks kõige tähtsam – millal saab tagasi treeningute juurde naasta ?
Meniski fundamentaalne toestav roll on sõltuv inimese biomehaanikast ning vastavast jõu ja koormuse langemisest põlvele, mis võib tekitada ka teatavaid eelsoodumusi vigastuste tekkeks. Kõige rohkem ignoreeritud põhjusena on tõenäoliselt üldine tervis. Juhul kui inimesel on terviseprobleeme siis keha üldine süsteemne võimekus regenereerida kudesid, parandada vigastusi ning omada neuroloogilist kontrolli keha üle on vähenenud. Üldine tervis ei pea tähendama, et probleemid peavad olema drastilised, vaid arvestada võib ka juba halbade toitumisharjumuste, ebapiisava mineraalide ja vitamiinide kontsentratsiooniga, vee tarbivusega, aga loomulikult ka suitsetamisega ning alkoholi kuritarvitamisega. See tähendab, et keha puuduvad ehitusplokid enese ehitamiseks ning taastamiseks. Drastilisemate terviseprobleemide puhul on lisanudvaks murekohaks ka veel pikaajaliselt tarvitatavad ravimid nagu kortikosteroidid, mis hakkavad ühel hetkel liigeste kvaliteeti halvemuse poole mõjutama. Keha eest hoolitsemine on tänamatu tegevus, kuna kui enesetunne on hea, siis selle positiivsest mõjust ei saada aru, kuid tahaksime ikkagi rõhutada, et kõik, mida sisse süüa, peale määrida või mille läheduses olla mõjutab keha kui tervikut süsteemi. Meniski vigastusele on 3 korda suurem risk mõõdukalt ülekaalus olevatel inimestel ning kuni 15x suurem tõenäosus meniski vigastuse tekkimiseks kui inimese BMI on rohkem kui 40. Kui inimese kehakaalule lisandub üleliigseid kilosid, siis iga lisanduv kg = 2-3 kg lisaraskust põlveliigesele, mistõttu kulub ka põlveliiges kiiremini ning igapäeva tegevused võivad tekitada vigastusi. Samuti on teaduslike uuringutega täheldatud soolisi riskifaktoreid. Meestel on 2-3 korda suurem risk meniski vigastuste tekkeks. Põhjuseid on leitud mitmeid, meeste käitumine on üldiselt riskialtim, mis tähendab ka suuremat ohtu, meeste üldine tervis kipub olema halvem, meeste kehakaal on suurem.
Meneski rebendeid kategoriseeritakse täpsemalt nende asukoha, kuju ning ulatuse järgi. Kuid lihtsustatult saab neid kategoriseerida tekkemehhanismi järgi, kas oli vigastus isoleeritud, tekkis teisele vigastusele lisaks, või tekkis hoopis liigese kulumisest:
Primaarne rebend tähendab, et vigastada on saanud ainult menisk. Sellised traumad on vähem sagedased kui järgmises punktis lahatud sekundaarsed vigastused. Primaarne rebend tekib peamiselt keha pööravatel liigutustel raskust kandvas asendis nagu tennise löökidel, ebatasasel pinnal koperdades, golfi lööki tehes, mis panevad ühele meniski sektsioonile raskust kandvas asendis piisavalt suure surve, et põhjustada kõhreline vigastus.
Näide NBA korvpalli mängust https://www.youtube.com/watch?v=nFPHntPCvEY
Sekundaarne rebend on teise vigastuse kõrvale lisaks tekkiv meniski rebend. Meniskite vigastustest umbes 60% hõlmavad mediaalset meniskit, kuna mediaalne menisk on tihedalt seotud põlve sisekülje sidemega – MCL ning põlve liigeskapsliga.MCL vigastused tekivad tavaliselt põlve tugeval sisse vajumisel, mis võib tekkida kontaktist teise sportlased või piisava kontrolli ning halbade juhuste kokkusattumusena. Ristatisideme rebendiga (ACL) käib 30% - 50% juhtudest kaasas ka meniski rebend. Seda kahel põhjusel. ACL-i üks osa kinnitub meniskite vahetusse lähedusse ning võib seeläbi tüki kaasa tõmmata. Teisalt, kuna ACL hoiab kinni sääreluu ettesuunalist liikuvust reieluu suhtes, siis kui see rebeneb, tekib põlves vägivaldne ettesuunaline liikumine, mis ületab seda, mida põlve ehitus on ette nähtud vastu pidama. Rohke koormus langeb meniskile ning tulemuseks ongi rebend. Seda sorti vigastusi juhtub erinevates sportlikes olukordades, kus võib saada tõuke kehasse, löögi põlve või peab järsult peatuma. Noorte ja eriti tüdrukute puhul võib märgata mehaanilisi probleeme kus maandumise, peatumise ning suuna muutmise tehnika põhjustab suurenenud vigastusriski. Samuti võivad sellised vigastused juhtuda kõrguselt kukkudes või pärast liiklusõnnetusi.
Degenereeruv vigastus tähendab, et menisk on hakanud juba kergelt kuluma, ning on seetõttu nõrgenenud seisundis ning altim vigastusele. Sellel on geneetilisi komponente, aga vanemas eas illustreerib põlveliigeste tervis ka kindlasti minevikus esinenud traumasid, koormust ning kui lahkelt on inimene on keha aastate jooksul kohelnud. Degenereeruvad vigastused võivad hakata tüli tegema praktiliselt igas olukorras.
Pärast vigastust on kõige olulisem täpne diagnoos, mille alusel saab edasist ravi ja taastumist määrata. Pöördudes ortopeedi või füsioterapeudi poole oma murega võetakse vigastuse kohta põhjalik ajalugu. Esmaselt tehakse selgeks, millise mehhanismiga vigastus tekkis, millised on sümptomid, millised tegevused on raskendatud ning milline on inimese meditsiiniline ajalugu (eelnevad vigastused, operatsioonid, ravimid) - selle põhjal saab juba hea arusaama potentsiaaalselt vigastatud struktuuridest. Seejärel viiakse läbi funktsionaalsed testid, mille käigus jälgitakse liigutuse kvaliteeti, sümptomaatikat, kompensatoorseid mustreid ning jõudu. Põlvevigastuse puhul lastakse näiteks 1 jala peal siesta, teha kükki, istuda tooli ning muud sarnast. Funktsionaalsed liigutused toovad veel enam selgust füsioterapeudi hinnangusse, kuid lõpliku arvamuse formuleerimiseks kasutab ta ka mõningaid spetsiaalseid teste, struktuuride kahjustuse ulatuse määramiseks. Meniski testid hõlmavad liigutusi, kus füsioterapeut keerutab, kõverdab ja sirutab jalga erinevate nurkade all, jälgides mis toodab uuesti sümptomeid.
Kui leiud viitavad meniski vigastusele, siis reeglina kontrollitakse füüsilisel läbivaatusel leitu üle ka uuringutega nagu MRT, kompuutertomograafia, ultraheli uuring või röntgen. MRT uuring on kõige parema kvaliteediga hindamaks meniski vigastust, kuid sellegi täpsus on 80-90%, mis tähendab, et enamustel juhtudel on vigastus tuvastatav, kuid jääb ka osa inimesi, kelle kliinilised leiud viitavad meniski vigastusele, ent uuringud seda ei toeta. Kompuutertomograafia on ligilähedale sarnase täpsusega võimeline meniski vigastusi leidma, aga see kasutab rohkelt röngenkiiritust, mille tõttu ei ole see eelistatud esmane vahend uuringu teostamiseks kui on teisi võimalusi. Ultraheli uuring on võimeline meniski rebendeid tuvastama suhteliselt hea täpsusega. Ultraheli aparaadid on tänapäeval pisikesed ning neid on võimalik näiteks spordiüritustele transportida, mis tähendab, et selle kasutamine kiirendab täpse diagnoosi saamist. Tavaline röntgen ei suuda tuvastada meniski rebendeid, küll aga saab seda kasutada, et välistada teisi võimalikke luulisi vigastusi.
Diagnostika on tänapäeval läinud juba nii täpseks, et tihtipeale tuvatsab see muutusi inimkehas, mis tegelikult probleeme ei tekita. Seega tuleb ka uuirngute osas hoida kriitilist meelt, ning küsida, et kas leitud murekohad võivad tekitada selliseid probleeme nagu sellel inimesel on. Sama kehtib ka juhul, kui uuringuid näitavad kõik ideaalseid tulemusi, ent valu esineb ikka. Arstid ja füsioterapeudid ravivad inimest, mitte nende uuringute tulemusi.
