Ülevaade
Migreeni peavalud on väga sagedasti esinevad, kuskil 12% inimestest võib oma elu jooksul seda kogeda. Uuringute järgi on migreenide tekkel palju seost sotsiaalsete, psühholoogiliste ning isiklike stiimulitega. Tavaliselt algavad migreenid puberteedieas, kulgevad edasi ägedamate ning leebemate perioodidega ning kahanevad sageduselt peale 50 eluaastat. Migreeni puhul on ka palju valule eelnevaid sümptomeid, enamasti nägemisega (aura). Aurata migreene esineb tunduvalt vähem.
Sümptomid
Valu ilmneb tavaliselt ühel poolel otsmiku pool, on pulseeriva iseloomuga ning keskmise kuni tugeva intensiivsusega. Kestvus varieerub suurelt, olles minimaalselt umbes 4 tundi ning kestes kuni paar ööpäeva. Migreeni käes vaevlev inimene võib tunda valu intensiivistumist füüsiliste tegevuste ajal või järgselt ning sageli eelistab ennast peita teki alla ja olla pikali. Kaasuvana võivad ilmneda iiveldus, oksendamine ning müra ja valguse talumatus. Sageli on ka kombineerituna väsimust, keskendumisraskusi, kaela kangust, nägemise hägustumist ja haigutamist. Migreeni möödudes on inimene sageli väsinud ja peanahk võib katsudes olla eelnenud peavalu piirkonnas tundlik. Tugevamatel migreenidel võib tekkida ka ajutine käte, keele ja näo halvatus.
Põhjused
Põhiliseks valu tekkepõhjuseks on närvisüsteemi ülitundlikus kindlates aju piirkondades. Valu migreenil võib veel põhjustada ajusiseste veresoonte ahenemine ning ajuväliste veresoonte laienemine, mille tulemusena tekib ajus hüpoksia e. hapnikuvaegus. Riskifaktoreid migreeni tekkeks on aga paljusid:
Ravi ja ennetus
Ravi on praegusel hetkel enamasti tablettide kaudu, kuid suureks abiks võib ka olla füsioterapeutiline sekkumine. Manuaalterapeutilised mõjutused, inimese harimine ning spetsiifiline treening aitab vähendada migreenihoogude intensiivsust ning sagedust. Samuti juhib harjutuste tegemine tähelepanu kõrvale, mis vähendab migreeni üldist mõju elukvaliteedile. Ka mediteerimine ning valu erinevad väljendusvõimalused (valu joonistamine, naeruvääristamine, päeviku pidamine jt.) on peavalu ravimisel osutunud üsna efektiivseks. Migreenivalude ennetamine on eelkõige mõeldud nendele inimestele, kellel on valud muutunud juba krooniliseks. Krooniliseks loetakse migreeni siis, kui valud kestavad sagedamini kui 15 päeval kuus vähemalt 3 kuud järjest. Ennetamisel doseeritakse ravimid täpseks ning suurendaks järk järgult füüsilist aktiivsust. Migreeni vastu leitakse pidevalt uusi variante, kuidas probleemi leevendada ning ravida. Kunagi pole liiga hilja alustada peavalude leevendamisega.
Loe lähemalt: https://www.physio-pedia.com/Migraine_Headache
Videod: https://www.youtube.com/watch?v=FqZ_V-zkt8I
Igal tasemel treenijatele on haigustega kimpus olemine kindlasti äärmiselt keeruline aeg, kuna liigutamise maht kipub vähenema. Koroonaviiruse järgselt on paljudel inimestel raskendatud sportimisse naasta, kuna keha võib välja näidata mitmeid harjumatuid sümptomeid. Isegi siis, kui enne haigestumist füüsiline aktiivsus jäi küllaltki madalale tasemele, on koroonaviiruse järgselt äärmiselt soovituslik mõnede spetsiifiliste harjutustega tegeleda. Oluline on jälgida ja kuulata oma keha ja mitte kohe liiga palju ette võtta, sest tagajärjed võivad olla tervisele ohtlikud.
Üks kindel tõde koroonaviiruse kohta on see, et haigus mõjutab iga inimest erinevalt. Siinkohal ei ole oluline, kas oled vanem või noorem, tervem või haigem – peale viiruse põdemist jätkuvaid sümptomeid võib esineda kõigil. Enamasti taanduvad sümptomid suhteliselt kohe peale koroonaviiruse põdemist, kuid mõnel inimesel võivad kesta kuni 3 kuud, mõnel kuni 6 kuud või kauemgi (long covid ing.k.). Kõige sagedamini peale haigust võib tunda õhupuudust või jõuetust, mis on tingitud teatud kopsustruktuuride (alveoolide) kahjustustest.
Õhupuudust tajuvad peaaegu kõik koroonaviirust põdenud patsiendid. Õhku võib väheks jääda juba lihtsatel tegevustel, nagu riietumine, söögi tegemine, istudest püsti tõusmine jt. Sageli kaasneb õhupuudusega ka suurem väsimustunne, mis nõuab energiaressursside mõtestatumat kasutamist päeva jooksul. Näiteks tuleb viiruse põdemise järgselt rohkem keskenduda madalamate pingutustasemetega tegevustele (jalutamine, koristamine, hingamisharjutused jt.), kui et vägisi proovida kehalisi piire ületada.
Müokardiit e. südamelihase põletikuline seisund on hetkel üks tõsisemaltvõetavamaid terviseriske, mis võib keha liigsel koormamisel koroonaviiruse järgselt esineda igaühel. Enamasti võib seisund tekkida küll nendel, kelle jaoks kulges haigus tõsisemalt, kuid on ka teistpidiseid näiteid. USA pesapallistaar Eduardo Rodriguez põdes haigust küllaltki kergelt, kuid pärast mängimist viiruse järgselt tundis liigset väsimust ja hilisem uurimine tõestas müokardiidi teket (Morley, 2020). On äärmiselt oluline, et kõik füüsiliselt aktiivsed inimesed külastaksid peale viirust füsioterapeuti, arsti või läbiksid koormustesti, et veenduda treeningute ohutuses.
Tähelepanuväärseid sümptomeid on veel mitmeid: köha, maitse- ja haistemeele kadu, lihasnõrkus, lihaste ja liigeste valu, peavalu, segadusseisundid (brain fog ing.k.), silmapõletik, valud rinnus, tasakaalu häirumine jt.
Suure osa sportlaste ning aktiivsete inimeste jaoks on treeningutesse naasmine aeglane protsess ning nõuab kannatust. Varasemalt oli ilmselt lihtsam väsimusest „läbi suruda“, kuid viirusjärgsel taastumisperioodil seda teha ei tohiks. Esimestel päevadel peale viirust tuleks keskenduda puhkamisele, piisavale vedelikutarbimisele ja heale toitumisele. Tuleb kuulata oma arsti või füsioterapeudi nõu, sest vastavalt haiguse kulgemisele on igaühel taastumisel erinev ajaraamistik. Alljärgnevalt on toodud näiteks üleüldine ajaraamistik, kuidas viiruse järgselt sporti naasta.
0-faas: kui on tekkinud viiruse sümptomid, siis on vähemalt 10 päeva on treeningud keelatud.
1 faas: kergema aktiivsusega (jalutamine, hingamisharjutused jt.) on lubatud tegeleda, periood võiks kesta minimaalselt 10 päeva.
2 faas: veel tuleks vältida jõutreeninguid, sobivad madala intensiivsusega sörkjooks, rattasõit, ujumine jt. kuskil 15 minutit korraga (minimaalselt 2 päeva).
3 faas: treeningute intensiivsust võib vaikselt kasvatada, kestus võiks jääda kuni 30 minuti juurde (minimaalselt 1 päev).
4 faas: treeningute ajalist kestust võib tõsta kuni 45 minutini ja teha juba spordispetsiifilisi harjutusi. Võib alustada kergema jõutreeninguga (minimaalselt 1 päev).
5 faas: vaikselt võib naasta tavapäraste treeningute juurde, kuid maksimaalpingutust tuleks veel vältida. Treeningu kestus võiks olla kuni 60 minutit (minimaalselt 2 päeva).
6 faas: lubatud endine treeningmaht, võistlemisega peab ootama vähemalt 4 nädala möödumist sümptomite algusest.
Tegemist on üldiste soovitustega, mistahes kaebuste tekkimisel taastumisperioodil tuleb treeningkoormust vähendada eelmisele tasemele vähemalt 24 tunniks. Kui teatavad sümptomid püsivad keha koormamisel mitu päeva, siis tuleb pigem treeningud katkestada ning konsulteerida spetsialistiga.
Info allikas : https://www.kliinikum.ee/taastusravi/et/koduoendus/2-uncategorised/151-soovitused-treeningutele-naasmiseks-paerast-covid-19-laebipodemist
Kokkuvõtteks
Aina selgemaks saab, et koroonaviiruse järgselt on üsna kriitiliselt vaja hinnata iseenda füüsilist võimekust ning igasuguste kahtluste tekkimisel asja uurida. Mida tõsisemalt on möödunud haigusperiood, seda pikemaks venib tavaliselt ka taastusperiood. Ise soovitan kõigil, kes viirust põdenud, käia läbi tervisekontrollist ning naasta treeningutesse füsioterapeudi nõu ja abiga.
Randme piirkonnas on tegelikkuses palju rohkem anatoomilisi struktuure, kui võiks arvata. Käsivarre 2 toruluud liigenduvad randmes lodi- ja kuuluuga, mis omakorda moodustavad keerukaid liigeseid veel kuue pisikese seesamluuga. Rannet läbivad mitmed kõõlused, närvid ja veresooned mis on kõik peenikesse randmesse oma kohale „kokku pakitud“. Valu põhjustajaid randmes saab jagada kolmeks: mehhaanilised (luumurrud, De Quervain’i sündroom jt.) neuroloogilised (närvikahjustused, rindkereava sündroom jt.) ning süsteemsed (artriit, osteomüeliit jt.). Tehnoloogia arenemise tagajärjel on koormus randmeliigesele aastatega suurenenud ning on praegusel hetkel kõige sagedasem tööalane kaebus. Samuti spordis jämedalt 25% vigastustest on seotud käelabaga ning randmega. Selles artiklis seletame lahti 4 põhjust, miks keskmisel inimesel võib tekkida randmevalu.
Karpaalkanali sündroomi korral pitsutakse mediaannärvi karpaalkanalis. Kõige sagedamini esinev närvi pitsumissündroom (4-5% kogu populatsioonist). Kõige sagedamini esineb vanuses 45 – 59a. ning 75 – 84a. (naistel rohkem kui meestel u. 70% vs 30%). Enamus sündroomidest on idiopaatilised (tekkepõhjus teadmata). Idiopaatilise sündroomi korral võib toimuda painutajalihaste kõõluste sünoviaalmembraani hüpertroofia (kasv) teiseste lokaalsete struktuuride degeneratsiooni tõttu (enamasti vereringe häiretest tulenev) aga see ei pruugi alati peamine põhjustaja olla. Hüpertrofeerunud struktuurid võivad avaldada survet mediaannärvile. Sekundaarse karpaalkanali sündroomi puhul saab täpselt määratleda tekkepõhjuse, milleks võivad olla kompressioon, dislokatsioonid, luumurrud, haiguslikud seisundid, muutused lokaalsetes pehmetes kudedes jt. Karpaalkanali sündroomi võib põhjustada veel sage randme painutamine ja sirutamine, enamasti seotud kindlate ametitega (arvutiga töötamine, õmblemine, elektritöödel jt.). Sümptomiteks on sageli valu ja „sipelgad“ mediaannärvi poolt innerveeritavas alas, ehk siis peopesa pöidlapoolne osa koos 3 sõrmega (pöidlast keskmise sõrmeni). Sümptomid võivad avalduda haaramistel, raputamisel või muul randme liigutusel. Progresseerudes võib tunda pidevat valu, kuumatunnet, nõrkust ning võib märgata lihaste kõhetumist mediaannärvi innerveeritavas piirkonnas. Kuna karpaalkanali sündroom on üsna tuntud seisund, siis tihti kiputakse seda iseseisvalt diagnoosima erinevate randme valuaistingute puhul. Reaalsuses võib randmevalu olla tingitud mitmetest mõjutajatest ning ebavajaliku või vale lähenemise korral ei pruugi sümptomid leeveneda. Ravi jaoks esimene valik peaks olema füsioteraapia. Karpaalkanali sündroomi vastu võitlemiseks kasutatakse liigeste ja närvide mobilisatsioone, pehme koe teraapiat, harjutusi ja vajadusel ka elektriravi. Samuti tuleb üle hinnata tööasendid ning võimalusel parandada ergonoomikat. Kui konservatiivne ravi ei toimi, siis alles tasuks mõelda operatsioonile, kus läbi erinevate tehnikate (sõltuvalt sündroomi tekitajatest) vabastatakse karpaalkanalis ruumi.
Tegemist ei ole uhke prantsuse õhtusöögiga vaid kõõluste põletikulise sündroomiga pöidla alaosas. Selle sündroomi võimalikku olemasolu saab ise lihtsalt testida (Finkelsteini testiga), kui paned käe rusikasse nii, et pöial jääb rusika sisse ning õrnalt painutad kätt randmest väikese sõrme poole. Kui pöidla alla tekib tugev valu, või ärritust on tunda terves käsivarres, siis on tõenäoline, et tegemist võib olla De Quervain’i (DQ) sündroomiga. DQ sündroomil on ärritatud käsivarrel selgmiselt paiknevate lihaste lühike pöidlasirutaja (extensor pollicis brevis) ja pikk pöidlaeemaldaja (abductor pollicis longus) kõõlused. Valu on tavaliselt tunda randmes pöidla pool kui põletavalt või kiskuvalt ning võimendub haaramise, tõstmise või randme pööramisega. Progresseerudes võib esineda lihasnõrkust pöidla liigutamisel või paresteesiaid. Katsumisel võib valu piirkonnas olla tundlikushäireid või nahaaluste struktuuride paksenemist. Tekkepõhjus on sageli sarnaselt karpaalkanali sündroomile idiopaatiline. Enamasti esineb naistel (tihti pärast sünnitust – lapse kandmine). Võib olla põhjustatud ka lihtsast kõõluse kahjustusest või olla seotud ülekoormusega ametidel ja spordialadel, kus randmeliiges saab „palju vatti“. Sümptomite tekkides tuleks piirkonnale anda valutekitavatest tegevustest puhkust, panna peale külma ning vajadusel ka NSAID valuvaigisteid (konsulteeri arstiga). Mõnel juhul tuleb pöial ka mõneks ajaks lahastada. Harjutused aitavad parandada lihasjõudu ning liigesliikuvust ning passiivsed teraapiad võivad alandada valu. Raskemate sümptomitega DQ sündroomi lahendatakse ka operatiivselt (vaata videot, kui julged: https://www.youtube.com/watch?time_continue=66&v=roGXYRnUJZQ).
Erinevatel põhjustel võib häiruda randme verevarustus, üheks tagajärjeks sellele võib olla kuuluu (os lunatum) kollaps e. Kienbocki sündroom. Verevarustuse häire võib põhjustada avaskulaarset nekroosi, mis ajapikku hakkab vähendama kuuluu parameetreid ning tingib randme valu. Nekroosi võivad põhjustada mikromurrud, kuuluu kompressioon teiste luude vahel, korduvad koormavad liigutused randmega, kuuluu halb verevarustus, kuuluu kuju, küünarluu anatoomilised omadused randme lähedal. Sündroomi esineb pigem meestel vanuses 20-45 aastat. Valu on tuntav randme painutuse ning sirutuse ajal ja kätele toetumisel, enamasti esineb valu randme keskel selgmiselt. Ravi, sõltuvalt sündroomi tõsidusest on sageli operatiivne. Harjutustega ning passiivsete teraapiatega on võimalik vähendada valu ja parandada verevarustust ning valmistada piirkonda ette operatsioonijärgseks taastusraviks, mis tagab kiirema ja efektiivsema taastumise.
Tegemist on healoomulise turse või muhuga randme ning labajala piirkonnas olevate liigeste ja kõõluste läheduses. 65% juhtudest on ganglioni e. piibli (tihti sai tsüstist lahti piibli või muu paksu raamatuga otse peale virutades – ei ole soovituslik) tsüst valulik, eriti tekkimise hetkel. 88% tsüstidest paiknevad randme piirkonnas, enamasti lodiluu (os scaphoideum) ja kuuluu piirkonnas. Ganglioni tsüst (GT) tekib, kui liigeste vaheline sünoviaalvedelik sopistub oma anatoomilisest askohast välja ning ei saa enam koheselt vabatahtlikult koju tagasi voolata. Tavaliselt ilmub vedelikku täis muhk spontaanselt ning võib ajapikku suureneda või iseseisvalt ära kaduda (58%), naistel on tsüsti tekkeks 3x suurem risk kui meestel, GT esinemissagedus suureneb vanuse kasvades. Tekkepõhjusteks võivad olla sidekoe degeneratsioon, liigesvedeliku tootmise häirumine, artriit, varasemad traumad. Kõige sagedamini tekib sidekoe degeneratsiooni tagajärjel liigesvedeliku üleproduktsioon fibroblastidest ja mesenhümaalrakkudest. Esialgseks raviks tuleb proovida soojakompressi, massaaži, harjutusi randmele ning vältida valu tekitavaid liigutusi ning liigset stressi liigesele. Küllaltki palju on uuritud füsioteraapia mõju GT leevendamisele ning leitud positiivsed tulemused võrreldes kontrollgruppidega. Jällegi, kui konservatiivne ravi ei anna tulemust, siis on põhjust pöörduda arsti poole, kus eemaldatakse muhu alla kogunenud vedelik süstla või operatsiooni abil. Ringleb ka soovitusi, et tuleks suure jõuga GT-le peale lüüa kas raamatu või muu kõva objektiga. Iseseisev tsüsti purustamine pole siiski soovituslik, kuna võib põhjustada põletikku, kahjustada muid kudesid ning tsüst võib suure tõenäosusega tagasi ilmuda.
On mitmeid teisi põhjuseid, miks inimesel võib tekkida randmevalu (traumad, närvikahjustused, haiguslikud põhjused jt.). Riskiteguriks on enamasti korduv liigese koormamine, mis tihti jääb rannet ravides märkamata, keskendutakse ainult valu kaotamisele. Kindlustamiseks, et randmevalu tagasi ei hiiliks, tuleb tervendamisel tähele panne tervet pilti ning vajadusel viia elustiilis sisse muudatusi. Kui tunned, et ranne on hakanud valutama või on paistes, siis pöördu spetsialisti poole.
Taliujumine on pigem juba eestlaste seas uueks religiooniks saamas, kuna harrastajaid on nii meeletult palju ning tuleb aina juurde. Enamasti on esimeseks ajendiks eneseületuse soov, ekstreemsuse hullus või kihlveo kaotus sõprade ringis. Ise proovisin ennast õues külma vette kasta esimest korda (ilma leiliruumi abita) juba mitmeid aastaid tagasi, sellega ka tegevus pikaks ajaks piirdus. Praeguseks olen üsna sage talisupleja ja ütlen ausalt, järjest mõnusamaks läheb. Lausa uskumatu, et midagi teoreetiliselt nii ebameeldivat ja ebaloogilist suudab olla sõltuvust ning hasarti tekitav, alljärgnevalt on kirjas, miks see nii on.
Esimene kord on alati kõige hirmsam ning ebameeldivam. Külmast keskkonnast tulenev šokk paneb inimest kiirelt hingama, tekitab paanikat. Veelgi tõuseb vererõhk ning vereringesse suunatakse rohkem glükoosi ning rasvu – kiired energiallikad. Hormonaalselt üritab keha ka ennast kaitsta valu vastu, vabastades rohkem endorfiine e. hormonaalseid valuvaigisteid. Mida rohkem keha regulaarselt taliujumisega mõjutada, seda enam hakkab vähenema šokireaktsioon vette minnes. Teisisõnu, keha hakkab külma veega kohanema, paanikat ning muid stressreaktsioone tekib vähemal määral. Sarnaseid kohanemisi temperatuurile toimub inimkehas pidevalt, näiteks tunneme, et 5 plusskraadi on kevadeti palju soojem kui sügiseti, kuna talve külmad ilmad „treenisid“ keha külmale vastuvõtlikumaks. Selline kohanemine mõjub inimkehas ka paljudes teistes stressisituatsioonides positiivselt, näiteks igapäevaste vaimsete pingete tekkimisel või võib isegi vähendada depressiooni tekkimise riski. Pikapeale kasvab ka julgus külma vette minna ning ka seal kauem püsida, mitte välja põgeneda iga valutorke või külmatunde peale. Keha õpitakse paremini tundma ning mis peamine, mõistetakse, et ollakse tegelikult nii vaimselt kui ka füüsiliselt tugevamad kui arvatakse. Kui oled otsinud võimalust saavutada mentaalselt tugevamat tervist ja luua häid liikumisharjumusi, siis võib just taliujumine olla see icebreaker.
Kõige rohkem naudin taliujumist sellepärast, et mul on üks tegevus juures miks kodust välja minna ja ennast liigutada, lisaks on see iga kord jälle põnev. Füüsilise aktiivsuse tõusu mõttes ei tundu 1-2 minutit külmas vees siblimist just tugeva treeninguna, kuid tegelikkuses on iga liigutamine oluline, natukene paremaks ujujaks saab ikka. Külm keskkond õpetab keha koormuse ajal ka muid energeetilisi ressursse efektiivsemalt kasutama, tehes treeningud muudes rasketes oludes pikapeale lihtsamaks. Inimkeha immuunsüsteem samuti tugevneb läbi läheda kokkupuutega külma õhu ning veega ja läbi erinevate kohanemisreaktsioonide. Regulaarsed taliujujad kannatavad vähem külmetushaiguste käes ja väheneb ka haigestumise risk muudesse tõsisematesse tõbedesse. Lisaks valu, mille tekkepõhjust on sageli enesel keeruline mõista, muutub vähem tajutavamaks ning valu tekib ka kehas vähem. Lisaks on Eestis väga palju ilusaid kohti, kus seda harrastada saab ja igaüks neist pakub veel omamoodi avastamisrõõmu.
Ikka veel kahtled? Taliujumine annab igal juhul võimaluse liikuda oma vaimse ja füüsilise tervise osas sammukese edasi. Suurepärane variant veeta lahedalt aega sõprade ja perega ning nautida ning talvist loodust. Eesti taliujumise juured ulatuvad üsna kaugesse minevikku ja karastamine on alati olnud tähtis ravi erinevate kehaliste ning vaimsete murede korral. Iga taliujuja juba teab, et ei ole olemas paremat tunnet maailmas, kui külmast veest välja tulles kogetud eufooria. Mine proovi järele!
Skolioos tuleneb kreekakeelsest sõnast skoliosis (tähendab painet) ning iseloomustab lülide omavahelist paindumist küljele koos lülikeha(de) rotatsiooniga. Esineb umbes 3% inimestest, sagedamini vanusevahemikus 10-20 aastat ning naistel rohkem kui meestel. Ravile pöördumise peamisteks põhjusteks on rühimuutused ja alaseljavalud. Skolioosi korral on oluline varajane diagnoosimine, juba tekkinud kurvatuuride korrektsioon ning nende progressiooni ennetamine.
Enamus skolioosidest on idiopaatilised (80%) ehk teadmata tekkepõhjusega. Idiopaatilised jagunevad veel omakorda infantiilseks (0-3a.), juveniilseks (4-9a.), noorukiea idiopaatiline skolioos (10+a.) ning täiskasvanuea skolioos. Idiopaatilise skolioosi tekkepõhjused ei ole veel hästi teada, kuid seostatakse kiire kasvuga, pärilikkusega ning lülisamba struktuuride degeneratsiooniga. Skolioos on progresseeruv sellisel juhul, kus lülisammas on alles kasvamise faasis. Täiskasvanutel idiopaatiline skolioos enamasti ei progresseeru. Kõik skolioosid siiski ei progresseeru hullemaks, näiteks infantiilne idiopaatiline skolioos kaob iseenesest 90% juhtudest.
Teiseks on olemas skolioosid, kus on teada kindlad tekkepõhjused, milleks võivad olla: kongenitaalsed arenguhäired, neuromuskulaarsed probleemid, kindlad haigused ning sekundaarsed mõjutused (traumad jt.). Kongenitaalse skolioosi puhul tekivad muutused 6-8 gestatsiooninädala (lootel ema kõhus) sees , ning võivad olla kaasuvaks muudele arenguhäiretele.
Skolioosiks võib sageli pidada ka funktsionaalset lülisamba kõverdumist, mis tähendab, et lülisamba struktuur ei ole muutunud ning skoliootiline asend on korrigeeritav gravitatsioonijõu vähendamisega (ettekummardus, pikali lamamine jt.). Sellist muutust näeb sageli ühe kehapoole domineerivaid sporte harrastajatel, kui ka passiivsemate eluviisidega inimestel.
Reeglina on skolioosi diagnoosimiseks vajalik eest-tagant vaates vähemalt 10° nurga olemasolu lülisambas pluss vähemalt ühe selgroolüli rotatsioon (Cobb’i meetod). Selle jaoks tehakse lülisambast radioloogiline uuring ning selgitatakse välja, mis tasemel ning kui ulatusliku skolioosiga on tegu.
Röntgenuuringut kasutatakse sageli ainult sellisel juhul, kui kliiniline spetsialist kahtlustab ulatuslikku skolioosi, muu patoloogia tõttu põhjustatud skolioosi või selle üleliigset mõju teistele anatoomilistele struktuuridele. Kliiniline spetsialist sooritab rea teste, mille põhjal hindab kõigepealt, kas skolioos on olemas, kas on funktsionaalne või struktuurne ning seejärel hindab selle mõju üldfüüsilisele tervisele.
Kõige sagedamini mitte radioloogilistest uuringutest kasutatakse ettekummardamise (Adams) testi. Selle testi käigus võib näha olla kehapoolte vaheline erinevus roiete asendis, kurvatuuri ulatus ning samuti saab hinnata ka selja liikuvust.
Skolioosi diagnoosi kinnistamiseks kasutatakse sageli veel kõnni ja rühi hindamist (ebasümmeetriate väljaselgitamiseks) ning neuroloogilisi teste. Erinevusi võib ilmneda ka jalgade pikkuses ning õlgade kõrguses seisuasendis. Veelgi võib näha selgroo S või C kujulist kõverust tagant vaadates ja lihaste ebaühtlust ülakehas kehapoolte vahel. Ulatuslikumad skoliootilised kõverused võivad mõjutada ka siseorganite tööd või tekitada survet lülisambast väljuvatele närvijuurtele. Skolioosiga kaasneb ka lülikehade rotatsioon, mis avaldab see otsest mõju rinnakorvile. Kõveruse suunas on selgmiselt tavaliselt roided ning ka abaluu väljaulatuvamad kui teisel pool, rindmiselt on olukord sarnane aga välja võlvub teine kehapool. Deformeerunud rinnakorv võib põhjustada hingamislihaste funktsiooni langust ning vähendada rinnaosa liikuvust. Cobbi nurk üle 50 kraadi võib juba mõjutada hingamis kui ka vereringe süsteemi, üle 90 kraadi on tõsine risk nende süsteemide tugevaks häireks.
Ka pikaaegsed asendid kipuvad skoliootikutel olema pigem ühetaolised, istudes või seistes nö. „kurvi sisse“. Asendeid vahetades võib tekkida teatavat ebamugavust selja, puusa või õlapiirkonnas asuvates lihastes, kuna koed ei ole teistsuguste asenditega harjunud. Ka seljavalu skolioosi korral ei ole enamasti tingitud asendi ja kuju muutustest lülisambas, vaid pigem erinevustes parema ja vasaku poole pehmete kudede pingest ning passiivsetest elukommetest.
Treening on skolioosiga inimestele äärmiselt oluline, kuna see aitab toestada selja lihaskonda ja aeglustada selja kurvide edasist progresseerumist. Väga tihti soovitatakse skoliootikutel treenida madala intensiivsusega ning mitte osaleda kontakt- ega jõualadel. Praeguseks on teada, et pigem just kõrgema intensiivsusega spordialad (nt. pallimängud) ning jõutreening tugevdavad selja lihaskonda suuremal määral ja seda mitte ainult skolioosi puhul. Ka luutihedus ja liigeste kvaliteet paraneb jõutreeningu, pallimängude ja muude koormavamate regulaarsete spordialade tulemusena. Ühe kehapoole dominantseid spordialasid (tennis, hüppealad jne.) harrastades on kasulik paar korda nädalas tegeleda ka üldkehaliste treeningutega (nt. jõusaal, võimlemine, rühmatreeningud jt.), et koed saaksid võimalikult mitmekesist koormust.
Kuna enamasti avastatakse skolioosi lastel ja noortel täiskasvanutel, siis peaks treening olema suunatud ka selliselt, mis arvestaks vanusega kaasnevaid piiranguid. See tähendab, et 12 aastasele ei ole vaja anda rasket kangi kätte ja paluda tal jõutõmbe seeriaid teha, vaid tutvustada jõu ning ka vastupidavustreeningut järk-järgult lihtsamate ja mängulistemate harjutuste läbi. Viimane printsiip kehtib ka täiskasvanute puhul. Isegi kui skolioos edasi progresseerub, on mõistlik jätkata regulaarse füüsilise aktiivsusega ja isegi koormuseid aegamööda tõsta. Skolioos pole ka takistuseks sportlaskarjääri loomisel, sportlased nagu Usain Bolt (sprint), Tracy McGrady (korvpall), Lamar Gant (raskejõustik!) jpt. on selle tõestuseks.
Loomulikult on selja skoliootilised muutused erinevate asendite ja nurkadega, mis tekitab ka vajaduse läheneda igale inimesele individuaalselt. Sageli jõutreeningu puhul on selja asümmeetria tagajärjel raske tunnetada selja lihaskonda harjutuste ajal või keeruline isegi kangi sirgelt kuklal hoida. Veelgi võib ebaühtlane liigutus tekitada liigset survet ühes või teises seljavälises või siseses lihases, liigeses või muus struktuuris, mis võib pikapeale põhjustada valu. Vajalik on treenida võimalikult korrektse tehnikaga, kuid liigutus peab tunduma ka enese jaoks mugav. Treeningute puhul tuleb leida parajalt pingutust nõudev koormus, et kehaline areng oleks valuvaba ja võimalikult efektiivne. Kui jääd ise treeningutel hätta, siis pöördu treeneri või füsioterapeudi poole. Lõpuks on see inimese enda valik, kas ta tahab olla nõrga või tugeva seljaga skoliootik.
Palju levib väärarusaamu, et igasugune seljakõverus on skolioos ning igasugune skolioos on tõsine. Tegelikkuses on skolioos enamasti ohutu diagnoos ning selle tõttu ei ole vaja teha märkisväärseid muudatusi elus, eriti füüsilise koormuse osas. Operatsioone kasutatakse tänapäeval skoliooside puhul viimase õlekõrrena, või ka juhul, kui see hakkab mõjutama juba siseorganite toimimist. Ravimata jääv skolioos võib samuti progresseeruda nii tõsiseks, et vajab lõpuks operatsiooni. Kõige lihtsam moodus skolioosi ravida ja progressiooni peatada on olla regulaarselt füüsiliselt aktiivne ja treenida selga progresseeruvalt tugevamaks.
Põgusalt sai skolioosist kirjutatud ka ühes varasemalt postitatud artiklis: https://reakt.ee/nouanded/alaseljavalu-pohjustajad-ja-riskifaktorid/
Naiste keha muutub raseduse ajal märkimisväärselt. Kõige nähtavam muutus on ilmselgelt kõhu kasvamine ning erinevused kehahoiakus ja liikumismustrites. Keha raskuskese liigub progresseeruvalt ettepoole, muutes tasakaalu nõudvad tegevused keerulisemaks. Lisaks suureneb ajapikku südame löögisagedus ja vererõhk, organid muudavad oma kuju, suureneb hapniku tarbimine ja juuksekasv intensiivistub. Hulganisti toimub ka hormonaalseid muutusi, nii et aeg-ajalt juhtuvad ägestumised, kurbushetked ja rõõmujoovastused on täiesti normaalsed. Vältimaks raseduse ajal ning ka järgselt valusid ja lihaspingeid , on vaja võimalikult varakult alustada spetsiifilise liikumise ja liigutamisega. Samuti on vaja teada, mis on rasedusega kaasnevad sagedased kaebused ning tähelepanuväärsemad muutused organismis.
Diastaas on osaline või täielik kõhu eesmiste (six-pack lihaste) lihaste lahknemine kõhu keskjoonel. Üle pooltel rasedatel naistel võib mingisugusel kujul esineda diastaasi, eriti just kolmandal trimestril. Lahknemist on võimalik ka ise näha kõhulihaseid pingutades või selili lamadest püstumisel - kõhu keskel võlvub nahk üles, sageli naba ülevalt ning alt. Diastaasi tekkimise korral tuleb vältida kõhulihaste tugevat koormamist nii harjutuste kui ka igapäevaste toimingute näol. Rasedusega tekkinud diastaas leeveneb enamasti iseenesest 8 nädala jooksul, kui hilisemalt on endiselt märgata kõhu keskjoonel väljavõlvumist, siis on mõistlik alustada taastavate harjutustega. Ravimata jäänud diastaas võib olla hilisemalt erinevate valude põhjuseks ja võib ka piirata sooritusvõimet erinevate füüsilistel tegevustel. Mõistlik on kohe diastaasi teket märgates pöörduda spetsialisti poole. Selliselt on võimalik ennetada lahknemise süvenemist ning õppida, kuidas sellest jäädavalt vabaneda.
Vaagnapõhja lihased võib iseloomustada nagu trampliini või võrkkiike, mis aitavad „vedrutada“ nendele mõjuvaid raskusi (k.a. organeid), enamasti seestpoolt. Raseduse ajal võivad muutused vaagnapõhjalihastes tekitada muresid valudest kuni tahtmatu pükste märgamiseni. Lihaste kesine treenitus muudab nende vedruefekti vähesemaks. Ka alaseljavalu raseduse ajal võib olla mõnevõrra tingitud vaagnapõhjalihaste treenimatusest või nõrgenemisest. Näiteks viitab sellele alaseljavalu köhatamise, naermise või aevastamise hetkel. Pärast rasedust, vältimaks tahtmatuid valusid alaseljas või vaagna piirkonnas, on vajalik, et vaagnapõhjalihased oleksid piisavalt treenitud.
Relaksiin on hormoon, mis koostöös keha teiste mehhanismidega ja hormoonidega aitab raseduse algusest saati lõdvestada kudesid, eriti vaagna piirkonnas, tagamaks sujuvama sünnituse. Suuremat relaksiini taset organismis on seostatud kõrgema riskiga mittekontaktsete vigastuste tekkimiseks liigestes, eelkõige alajäsemetes. Samuti seostatakse seda lihaste kiirema taastumisega peale füüsilist koormust. Raseduse ajal ei ole mõistlik alustada või proovida selliseid spordialasid või tegevusi, kus on muidu ka kõrge risk saada mittekontaktset vigastust. Kui on olemas eelnev pikaajaline kogemus kindla spordialaga, siis on ilmselt ka keha nendes spetsiifilistes liigutustes tugevam ning võib sportida kuniks jaksu on. Kõrgenenud relaksiini tase ei kao organismist kohe pärast sünnitust, vaid võib veel suuremat mõju liiges- ja lihaslõtvusele 12 kuud pärast rasedust.
Seljavalu/kangus on raseduse jooksul kõige tavalisem kaebus, mille ajalugu ulatub juba Hippokratese kaasaega. Valu on enamasti tingitud keha raskuskeskme muutusest ning füüsilise aktiivsuse vähenemisest ja seda kogevad ligi 50% last ootavad naised. Tavalised sümptomid on valud alaseljas või abaluude vahelises piirkonnas ning seljalihaste pinged, mis võivad süveneda nii puudutustel kui ka kindlatel füüsilistel ja passiivsetel tegevustel. Ka raseduse järgselt on seljavalu üsna sage, mõjutades tugevalt igapäevaseid tegevusi ning beebi eest hoolitsemist. Valu võib piirama hakata inimese soovi liigutada, tekib hirm valu süvenemise ees. Internetist on võimalik leida hulga erinevaid treeningprogramme ja muid meetodeid, mis võivad aidata valu raseduse ajal ja järgselt väheneda. Vastavalt inimese endisele füüsilisele tasemele, eesmärkidele ning keha eripäradele peab valu leevendamise programm olema individuaalne. Personaalset lähenemist valude leevendamiseks ning füüsilise aktiivsuse suurendamiseks saab koostöös füsioterapeudiga.
Vaagnapõhja valu ei ole kaebusena nii sage nagu seljavalu (lihtsalt seetõttu, et seda ajatakse seljavaluga segamini), kuid on uuringute järgi raseduse jooksul 20 protsendil naistest esinev probleem. Oluline on võimalikult varakult välja selgitada, kust valu alguse saab, kuna sekkumine ravi näol on erinev, kui alaseljavalu puhul. Vaagnapõhja valu sagedased sümptomid on sügav, pussitav, ühe- või mõlemapoolne valu vaagna sees või sabakondi piirkonnas, mõnikord esineb ka kiirguvat valu tuhara-, reie- ja säärelihastesse. Sarnaselt seljavalule võib vaagnapõhja valu jätkuda pärast rasedust, kui ei ole õigeaegset sekkumist, kuid on siiski raseduste ajal tugevam.
Keha raskuskeskme muutus ning eelmainitud relaksiini suurendatud kogus organimis avaldavad kindlasti mõju tasakaalu häirumiseks ja kukkumisriski suurenemiseks rasedatel naistel. Sellegipoolest kuulub lõviosa süüd hoopis füüsilise aktiivsuse vähenemisele. Treeningute ajal ei paranda mitte ainult oma lihasjõudu ning ka tasakaalu, vaid õpid ka rohkem oma keha tunnetama. Aktiivsed rasedad tunnevad kindlasti ennast tasakaalu nõudvates tegevustes seetõttu enesekindlamalt nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Samuti arendab optimaalne liigutamine kardio-respiratoorset süsteemi ning vähendab pulsi suuri kõikumisi, vererõhu muutusi ja pearinglusi.
Raseduseaeg võiks olla ideaalne võimalus muuta oma liikumisharjumusi, kuna sellest on kasu mitte ainult emale endale, vaid ka kõhus kasvavale beebile. Lisaks edaspidi võimalus olla heaks eeskujuks lapsele tema tervisliku eluviisi kujundamisel. Aktiivsemad naised võtavad rasedusega kaalus vähem juurde kogudes vähem rasva ning püsivad paremas vormis. Parem vorm suurendab enesekindlust ja rahulolu oma keha muutuste suhtes, mille tagajärjel on pärast sünnitust väiksem risk rasedusjärgse depressiooni tekkeks. Suurem füüsiline aktiivsus vähendab ka tunduvalt rasedusaegse diabeedi teket ja preklampsia ning kõrgvererõhutõve riski. Liigutamise kasulikud omadused kaaluvad selgelt kahjulikud mäekõrguselt üle. Aga kuidas ja kui palju tuleks raseduse ajal liikuda?
Varasemalt aktiivsed naised peaksid võimekuse piires jätkama vähemalt esimesel trimestril seniste liikumisharjumustega, kontaktirohketel sportidel vältida olukordi, kus kõhu piirkond võiks viga saada. Füüsilist koormust võiks suurendada selja- ja kõhulihaste ning ka vaagnapõhjalihaste treeningute arvelt. Treeningut võib kergema intensiivsuse (oma keharaskusega, kummilintide abil jt.) korral teha isegi igapäevaselt. On küllaltki ohutu tõsta ka raskuseid, kuid pigem madalamate raskustega ning pikemate seeriatega. Kolmandal trimestril tuleks jõutreeningul vältida seliliasendis treenimist, kuna avaldab liigset survet vereringele kõhu piirkonnas. Jõutreeningu eesmärgiks peaks olema raseduse ajal pigem hea enesetunne ning tervislike eluviiside jätkamine ja hoidmine.
Esimene trimester on sageli aeg, kus tuntakse tihti iiveldust, väsimust ning muid rusuvaid sümptomeid. Sellest lähtuvalt on soovituslik alustada süsteemse liigutamisega umbes teise trimestri algusest. Esimesel trimestril liikuda ja treenida siis, kui enesetunne lubab. Kõige optimaalsem on alustada 15-20 minutist päevas 3-4 päeva nädalas ning kasvatada koormust iganädalaselt vastavalt enesetundele. Ideaalne liikumisharjumus oleks mitu korda päevas teha pigem lühemaid treeningsessioone, mis peaksid olema küllaltki madala intensiivsusega. Hästi sobivad sellised tegevused nagu jalutamine, veetreeningud, jooga, kerge jõutreening, hingamisharjutused, meditatsioon ning ka trenažööridel (ratas, ellips jt.) treenimine. Vältida tuleks kukkumisohuga spordialasid, kontaktsporti ning ka pallimänge. Oluline on tunda ennast treeningu ajal ning ka pärast hästi.
Lapse saamisel kuulub paratamatul enamus tähelepanu beebi tervena ilmaletoomisele ning ka kasvatamisele. Naised peavad jälgima kogu protsessi ajal ka oma tervist, kuna valud ning muud erinevad kehalised ja vaimsed mured piiravad sageli osavõttu igapäevastest toimetustest k.a. lapse täisväärtuslikust kasvatamisest. Parim, mis lapse hea tervise juures hoidmiseks teha saab, on olla regulaarselt füüsiliselt aktiivne enne rasedust, selle ajal ning ka pärast sünnitust. Abi erinevate kaebuste korral ning ka sobiva füüsilise koormuse leidmine võib olla alguses keerukas, õigele teele sealjuures saavad aidata füsioterapeudid. Broneeri meile aeg SIIN:
Küünarliigese valu esineb sagedasti paljude erinevate mõjutuste tagajärjel ning selles artiklis kirjeldame peamisi valu põhjustajaid. Küünarliigese probleemide korral paikneb valu küünarliigeses või liigese ümber (neuroloogiliste probleemide korral ka liigesest kaugemal). Enne küünarliigese valu sümptomite hindamist tuleb kindlaks teha, et valu ei tuleneks nt. kaela- või õlavöötmest (radikulopaatiad, traumad jt.). Sagedamini esinevad küünarliigese valu põhjustavad probleemid on: epikondüalgiad, kubitaalkanali sündroom, sidemete vigastused, bursiit, luumurrud ja dislokatsioonid. Ravi peaks olema suunatud valu kontrollimisele ja leevendamisele, normaalse liikuvuse taastamisele ning inimese töövõimekuse säilitamisele. Valuvaigistid, steroidsüstid ning valutavale piirkonnale puhkuse andmine võivad pakkuda ajutist valu leevendust, kuid omavad ravivat efekti ainult koos aktiivse teraapiaga.
Küünarliiges ühendab omavahel õlavart käsivarrega, liigeses liigenduvad omavahel 3 luud: õlavarreluu (humerus), kodarluu (radius) ja küünarluu (ulna). Küünarluu selgmisel pinnal liigese lähedal asub luuline paksend e. küünarnukk (olecranon) ning selle peal limapaun e. bursa. Küünarluu Liiges on oma ehituse tõttu võimeline liikuma ümber ühe telje, võimaldades käsivarre painutus ja sirutus liigutust. Lihased, mis liigutavad küünarliigest on õlavarre kakspealihas (m. biceps brachii), õlavarre kolmpealihas (m triceps brachii), õlavarrelihas (m brachialis), küünarnuki lihas (m anconeus), õlavarre-kodarluu lihas (m brachioradialis), ümar sissepöörajalihas (m pronator teres). Närvid, mis läbivad küünarliigest on ulnaarnärv (n ulnaris), mediaannärv (n medianus) ja radiaalnärv (n radialis). Liigest hoiavad stabiilsena mitmed liigessidemed, tähtsamateks on mediaalne e. ulnaarne ja lateraalne kollateraalside.
2 kõige sagedasemat küünarnuki valu põhjustajat on oma loomuselt sarnased ning neile viitatakse sageli rahvakeeles kui tennisisti ja golfimängija küünarnukk. Meditsiinilises keeles tuntakse neid kui lateraalne ning mediaalne epikondüalgia. Tavaliselt esineb inimesel ainult üks nendest sündroomidest, valu on siis vastavalt kas küünarnuki välis- või siseküljel. Tegemist on tendinopaatiatega (kõõluse puudulikust taastumisest tulenev valu) kindlate lihaste kõõlustes. Valu on tekkinud lihaste sagedaste repetatiivsete liigutuste ning puuduliku taastumise tulemusena. Sellised liigutused võivad olla arvutiga töötamine, raskuste tõstmine, käsivarre jõuline liigutamine, vibratsioon jt. Lateraalset epikondüalgiat esineb rohkem kui mediaalselt (80% vs 20%) ning see on suuresti tööga seotud vigastus. Sündroomi esineb kõige sagedamini 30-50 aastastel ja rohkem dominantsemal käel. Valu on tuntav küünarliigese välimisel küljel nii katsudes kui ka ülajäset liigutades. Mediaalsel epikondüalgial on vastupidiselt valu tuntav küünarnuki siseküljel ja ka rohkem dominantsel käel. Sündroomi esinemissagedus on suurem sellistel elukutsetel nagu tisler, lihunik, san. töötajad jt. Ka viskespordialade harrastajatel on mediaalse epikondüalgia esinemine üsna sage, suuresti tuleneb see koormuse regulatsiooni häiretest. Viskel võib valu olla kõige tuntavam siis, kui käsi on viidud maksimaalselt taha asendisse valmistudes viskeliigutuseks.
Kui tunned, et Sinul esineb sarnaseid sümptomeid esimeses (või muus) punktis kirjeldatuga, siis otsi abi füsioterapeudilt. Mida varem probleemile jälile saab, seda lihtsam on taastusravi ning seda kiiremini saate tagasi oma lemmiktegevuste ja/või töö juurde.
Bursa e. limapaun on pehme vedelikuga täidetud kotike, mis vähendab hõõrdumist luu ning pehmete kudede vahel. Limapaunasid asub küünarnuki piirkonnas veel mitmeid, kuid valu põhjustab sageli bursa mis asetseb küünarnukil. Bursiit e. limapauna põletikuline seisund võib küünarnukil tekkida korduva kerge trauma või sagedase välise surve tagajärjel. Kirjeldatud tekkepõhjuste tõttu toimub küünarnuki bursas vedeliku mahu suurenemine, mida on märgata ka väliselt (vt. pildilt).
Küünarnuki bursiit esineb sageli sellistel ametitel töötavatel inimestel, kes peavad tihti keharaskusega toetama küünarnukkidele (torumehed, tehnikud jt.). Valu küünarnukile toetudes, valu küünarnukki puudutades ja väljapunduv küünarnukk võivad kõik viidata küünarnuki bursiidile. Ravima tuleks kõigepealt hakata RICE (R- rest; I- ice; C- compression; E- elevation) meetodiga. Sageli tehakse bursiitide korral ka bursektoomiat (bursa eemaldamine) või võetakse süstlaga limapaunast vedelikku välja, kuid tarkade kirjutiste järgi võib konservatiivse raviga (mitte operatsioon) lihtsamalt probleemist vabaneda. Selleks pöördu spetsialisti poole.
Sündroomi esinemisel on pitsunud ulnaarnärv küünarliigeses asetsevasse kubitaalkanalisse, on sageduselt teine pitsumissündroom ülajäsemes (kõige sagedasem on karpaalkanali sündroom). Kubitaalkanal paikneb küünarliigese sisemisel küljel, mistõttu on valu kõige rohkem tunda just seal. Võivad esineda ka sensoorsed häired ning paresteesiad väikese atsi ning nimeta matsi (V ja IV sõrm) piirkonnas. Ulnaarnärvi pitsumine võib tegelikult esineda veel küünarliigeses mitmes kohas, mistõttu on kubitaalkanali sündroom sageli valesti diagnoositud. Ulnaarnärv on kubitaalkanalis küllaltki liikumatu, mistõttu enamus vigastused seal piirkonnas ilmnevad traktsiooni (tõmbamine), friktsiooni ning kompressiooni tulemusena. Kubitaalkanali sündroomi riskifaktoriteks on: küünarliigese painutuskontraktuurid; vanus üle 40a.; sagedased viskeliigutused käsi üle pea asendis; ametid, kus käsi on küünarliigesest pikaaegselt painutatud (nt. telefoniga rääkimine); pidevalt küünarliigeste kõvale pinnale toetamine ja ülekaal. Akuutses ja sub-akuutses faasis (alla 3 kuu) on füsioterapeutiline ravi väga efektiivne sündroomist tulenevate sümptomite leevendamiseks ning uuesti tekkimise ennetamiseks. Operatiivset ravi tuleb alles kaaluda juhul, kui sündroom on muutunud püsivaks e. krooniliseks (>3 kuud) ning kui konservatiivne ravi ei ole andnud soovitud tulemust.
Küünarliigese sidemete ülesanne on muuta liiges stabiilseks, piirates ning lubades kindlaid liigutusi. Sidemete vigastusi ei juhtu nii sageli, kui ülalpool mainitud patoloogiaid, kuid nende vigastuste korral võib taastumisaeg olla pikaajaline. Sidemete rebendid küünarliigeses on põhjustatud traumade või liigse koormamise tulemusena. Ulnaarne kollateraalside on näiteks hästi tundlik ülekoormusele löögi- ja viskealadel, enamasti esineb selle liigessideme traumasid noortematel meessoost sportlastel (pesapall, tennis jt.). Liigsest koormamisest tulenevate sidemevigastuste akuutses faasis tuleks ravida külmaga ning mittesteroidsete põletikuvastaste valuvaigistitega. Traumajärgsed sidemevigastused kuuluvad sageli hulgitraumade koosseisu ning võivad vajada operatsiooni. Füsioterapeudiga koostöös tekib parem arusaam, kuidas koormust reguleerida, et sidemete kvaliteeti parandada või säilitada, ning kuidas operatsioonijärgselt taastada liigese normaalset funktsiooni.
Küünarliigese luustruktuurid arenevad täielikult välja alles puberteedieaks, näiteks mediaalne epikondül luustub õlavarreluule alles 15 aastaselt. Seetõttu on sageli alla 15 aastaste prognoos küünarliigese luumurdude või dislokatsioonide järgselt tunduvalt parem, kui seda on noortel täiskasvanutel ja vanematel. Dislokatsioonid esinevad enamasti ilma luumurduteta (75%) ning taastuvad õige programmi järgi kiiremini kui murrud. Luumurde võib küünarliigeses esineda mitmeid erinevaid, näiteks küünarluus, kodarluus, nendes kombineeritult või küünarnuki murd. Luumurrud ning dislokatsioonid võivad juhtuda igas vanuses ette teatamata, taastusravi trauma järgselt on aluseks naasmiseks tavapärase elurütmi juurde.
Küünarliigese valu võib segada meie igapäevaelu, näiteks sportimist, töötamist, nõude pesemist, magamist jpt. Reeglina, olenemata mis valu põhjustab, ei anna lihtsalt puhkamine ning ortooside/sidemete kandmine leevendust probleemile. Valu ravimiseks on kindlad meetodid, ning enamasti on need meetodid aktiivsed. Ettevaatlik tuleb olla informatsiooniga, mis on saadud internetist või mida soovitas naabri Ants. Igale probleemile tuleb läheneda individuaalselt, lähtudes inimese füüsiliselt seisundist, vigastuste ajaloost, vanusest jne. Parima kvaliteetse taastusravi saad pöördudes füsioterapeudi vastuvõtule.
Loe lisaks
Arvad, et sa oled oma pikaaegse seljavaluga üksi, siis arva uuesti. Üle 80% inimestest kogevad kroonilist seljavalu mingil hetkel oma elu jooksul. Krooniliseks loetakse seljavalu, kui see on igapäevaselt kestnud üle 3 kuu ning halvendab inimese elukvaliteeti. Kuid mis põhjustab seljavalu?
Esimene ning kõige loogilisem vastus oleks, et pikaaegne seljavalu on kindlasti põhjustatud mingisugusest strukturaalsest anomaaliast seljas, nagu näiteks lülide kuju ja asetus, diskide probleemid, liigeste kulumine jt. Kuigi eelnimetatud seisundid võivad samuti seljavalu põhjustajateks olla, on lugu enamasti hoopis vastupidine. Uuringud näitavad näiteks, et:
Sageli pikaaegsete seljavaludega leitakse ennast arsti, muu kliinilise spetsialisti või „spetsialisti“ poolt saadetuna inimkeha sisekeskkonda pildistama (MRT, ultraheli uuring, röntgen vms.) ning avastatakse kirjeldusest, et seljas on suurem või väiksem hunnik ebanormaalsusi. Jällegi loogiliselt oleks need ebanormaalsused kõrvalekalded „normaalsusest“ (jutumärkides sellepärast, et 100% normaalset selga pole olemas) ning valu esmased põhjustajad. Sellegipoolest ei ole leitud seost seljavalu ning uuringutest leitavate ebanormaalsuste vahel. R.A. Savage et al., uuris inimesi kellel osadel seljad krooniliselt valutasid ning osadel mitte ja tegi kõigi selgadest MRT uuringu. 47% uuritavatest, kellel esines seljavalu oli MRT järgi täiesti „normaalne“ selja siseehitus. 32%-l ilma valuta uuritavatest leiti olevat mingisuguseid kõrvalekaldeid. Sellesarnast tulemust toetavaid uuringuid on veelgi (https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/16813774/; https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/11179160/; https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/11568190/). On lihtne vaadata seljas esinevate ebanormaalsuste otsa ning neid süüdistada, kuid suuremal osal juhtudest ei põhjusta need valu.
Stanton et al., leidsid oma uuringus, et selja kanguse tundmine seostud halvasti tegeliku füüsilise seljakangusega, sest selja liikuvust hinnati valutajatel heaks. Kanguse tunne võib olla õpitud või omandatud seisund, mis on sageli põhjustatud hirmust liikumise ees. Mida rohkem kangustunnet ja valu inimene oma seljas tunneb, seda rohkem tavaliselt piiratakse füüsilisi tegevusi. Olles piisavalt füüsiliselt aktiivne on kindlasti kõige parem viis hoida oma selga valuvaba. Mida vähem me liigume, seda kangemaks ja valulikumaks võib selg muutuda. Põhiliselt on pikaajaline seljavalu väheselt seotud strukturaalsete probleemidega, vaid hõlmab mitmeid psühholoogilisi asjaolusid – kuidas valusse suhtud; kas kardad liigutamist valu tõttu; kas su kogu tähelepanu suunatakse valule või sellest eemale jt. Pikaaegse seljavalu ravis puhuvad juba mõnda aega uued tuuled, mis on üldsusele veel jäänud kättesaamatuks. On aeg, et seljavalu ravi oleks suunatud kaasaegsetele ning tõestatud sekkumistele. Lisaks füüsilisele aktiivsusele on seljavalu ravis vajalik tegeleda ka psühholoogilise (närvisüsteemi) treeninguga.
Hingamisharjutused, käitumisteraapia, meditatsioon, mindfulness, motivatsiooniteraapia jpt., on tõestatud olema vähemalt võrdsete positiivsete tulemustega, kui puhtalt füüsilisele sekkumisele mõeldud lähenemised. Kindlasti tuleb ka kasuks ärevuse, ärrituvuse ning depressiooniga tegelemine, kui neid esineb. Kui psühholoogiline ja füüsiline sekkumine veel kokku panna, pole kroonilisel seljavalul lootustki ellu jääda. Krooniline valu muutub ajas ka tavaliselt kompleksemaks haarates närvide poolt rohkem kudesid ja seeläbi suurendades füüsilist valu.
Igapäevastel stressoritel on väga suur mõju meie kehale. Niipea kui stressorid on tuvastatud, suudame me ise ning suudab ka keha aktiivselt võidelda parema enesetunde nimel. Kui stressoritega ei tegeleta, siis õpib närvisüsteem jätkuvalt panema keha valulikku seisu, mis hakkab kordama „tuttavat“ valumustrit. Kui sul on pikaaegsest seljavalust olnud raske lahti saada, olgugi, et oled tihti füüsiliselt aktiivne ja treenid selga, siis on aeg muuta oma arusaama ning uskumusi valust. Õige terapeutilise sekkumisega on võimalik aju õpetada valu mitte tundma, luues vundamendi füüsilisele valu leevenemisele.
Pikaaegse seljavalu põhjust võib olla nii inimesel kui ka spetsialistil keeruline määratleda ning just sellistes olukordades on optimaalse üldfüüsilise aktiivsuse osa raviprotsessis äärmiselt tähtis. Lihasjõu, painduvuse ning aeroobse võimekuse treening on pikas plaanis väga tulus krooniliste seljavalude vähendamiseks. Ühest kindlat treeningprogrammi ei ole olemas, kõik sõltub inimese füüsilisest tasemest, huvidest ning motivatsioonist. Kõige lihtsam on alustada sellisest treeningust, mis enesele kõige enam meeldib ning seeläbi saame juba suurendada füüsilist aktiivsust. Aja möödudes järjest asjakohaseid harjutusi ning tegevusi lisades on võimalik seljavalu vähendada. Pikaajaline seljavalu erineb väga mitmetel skaaladel ning vajab konkreetset füüsilist kui ka psühholoogilist sekkumist.
Esimene reaktsioon valule on tavaliselt selline, et „midagi on nüüd väga valesti“ või „midagi läks katki“. Edasi hakkame valu tõttu piirama oma liikumisi, füüsilist aktiivsust ja eluviis muutub passiivsemaks (passiivse eluviisi mõjudest rohkem siit: https://reakt.ee/nouanded/passiivne-eluviis-kuidas-see-sind-mojutab/) Tihtipeale otsitakse abi ka internetist, kus liigub igasuguseid hirmutavaid tõekspidamisi, millest enamus on üldistavad ning iganenud. Lisada veel keskkondlikke, sotsiaalseid ning muid psühholoogilisi negatiivselt mõjuvaid stiimuleid ongi krooniline seljavalu käes. Selle lahendamiseks on vaja individuaalselt tegeleda füüsiliselt aktiivsete tegevustega kui ka muuta oma tõekspidamisi ning suhtumist valusse. Ära jää valu hammasrataste vahele, tule füsioterapeudi vastuvõtule!
Aega saab broneerida: https://reaktft.janeapp.com/
Vaata ka harjutusi alaseljavalude ning kanguse leevendamisest: https://reakt.ee/nouanded/5-harjutust-alaselja-pingete-leevendamiseks/
Peavalu on kogenud iga inimene ning see ei ole midagi, mis on lihtsalt peas kinni. Valu tekitajaid on laias laastus 2 – esmased või haigustest tingitud (Joonis 1). Esmasteks peavaludeks klassifitseeritakse migreeni, pingepeavalu ning kobarpeavalu. Sekundaarsetesse jäävad näiteks sellised valu põhjused nagu traumad, alkohol, haigused, psüühikahäired jt.
Sageli on esmaseks reaktsiooniks peavaludele manustada käsimüügis olevaid valuvaigistavaid ravimeid, jättes tegeliku tekkepõhjuse tahaplaanile. Hetkel millal peavalud muutuvad sagedamaks kui inimene on “harjunud”, siis on paras aeg otsida abi spetsialistide käest. Järgnevalt teen lühikese ülevaate esmastest peavaludest, kuidas neid ära tunda, kuidas kontrollida ning kuidas ennetada.
Migreen on sage episoodiline peaaju neuroloogiline häire, mis võib tekitada lisaks peavalule veel teisi elukvaliteeti langetavaid sümptomeid. Etioloogiliselt on migreenil tugev side kolmiknärvi (V kraniaalnärv) toimimisega, kuna see on seotud nö „migreeni mootoriga“ e. ajutüve erinevate piirkondadega, lisaks veel taalamuse ja hüpotaalamusega. Kolmiknärvi otsimised lõpmed jõuavad mitmete aju regioonideni nagu ajukelme ja ajusisesed arterid ning mõjutavad veel neurotransmitterite vabastamist. Valu migreenil põhjustab ajusiseste veresoonte ahenemine ning ajuväliste veresoonte laienemine, mille tulemusena tekib ajus hüpoksia e. hapnikuvaegus.
Valu ilmneb tavaliselt ühel poolel, on pulseeriva iseloomuga ning keskmise kuni tugeva intensiivsusega. Kestvus varieerub suurelt, olles minimaalselt umbes 4 tundi ning kestes paari päevani välja. Migreeni käes vaevlev inimene võib tunda valu intensiivistumist füüsiliste tegevuste ajal või järgselt ning sageli eelistab ennast peita teki alla ja olla pikali. Kaasuvana võivad ilmneda iiveldus, oksendamine ning müra ja valguse talumatus. Pärast migreenihoo lõppemist võib inimene tunda ekstreemset väsimust, pea võib olla katsudes hell ning pea võib veel õrnalt valutada.
Migreenihoo eelselt võib esineda nägemisega ning näo ja käte tundlikkusega seotud häireid, sellisel juhul on tegemist auraga migreeniga. Taolised sümptomid on täielikult tagasi pöörduvad seoses peavalu algusega ja võivad kesta umbes 60 minutit. Migreeni esile kutsuvaid faktoreid on mitmeid, sagedasemalt stress, alatoitumine, välised visuaalsed või auskultaarsed stiimulid, tugevad lõhnad, menopaus ning pea- ja kaela piirkonna traumad.
Ravi on enamasti medikamentoosne, kuid suureks abiks võib ka olla füsioterapeutiline sekkumine. Manuaalterapeutilised mõjutused, inimese harimine ning spetsiifiline treening aitab vähendada migreenihoogude intensiivsust ning sagedust. Samuti juhib harjutuste tegemine tähelepanu kõrvale, mis vähendab migreeni üldist mõju elukvaliteedile. Füsioteraapia, eriti kombineerituna teiste ravivormidega, võib isegi vähendada selliste ravimite tarvitamist, mille eesmärk on peavalude leevendamine.
Migreenivalude ennetamine on eelkõige mõeldud nendele inimestele, kellel on valud muutunud juba krooniliseks. Krooniliseks loetakse migreeni siis, kui valud kestavad sagedamini kui 15 päeval kuus vähemalt 3 kuud järjest (teke sageli seotud medikamentide ületarvitamisega). Ennetamisel doseeritakse ravimid täpseks ning suurendaks järk järgult füüsilist aktiivsust (lisaks ka lõdvestus ja bio- ning neurotagasiside treeninguid). Viimasel ajal on migreeni ravimisel esile kerkinud neuromodulatiivne sekkumine, kus stimuleeritakse ajupiirkonnase erinevaid närve ja ganglioneid (uuringute järgi leevendab jõudsalt migreenihoogude teket). Lähemalt neuromodulatsioonist ning üldiselt migreenist loe: https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5587613/ ja https://www.physio-pedia.com/Migraine_Headache.
Pingepeavalu (Tension Type Headache – TTH) on kõige sagedasemalt esinev peavalu tüüp, mis võib olla tuntav mitmeid päevi järjest, umbes 80% inimestest kogevad seda oma elu jooksul. Erinevalt migreenist on valu sageli difuusne, ei ole tundlik füüsilisele koormusele ning tuntav mõlemal pool pead samaaegselt. Valu tugevus on tavaliselt kerge kuni keskmine ning võib mõjutada negatiivselt igapäevategevusi ning rutiini. Sarnast keerukamat neuroteaduslikku selgitust (nagu migreeni puhul) TTH olemuse kohta ei ole pakkuda, kuna TTH tekkepõhjuseid võib olla mitu ning kõik ei ole seoses ajusiseste mehhanismidega.
Põhilisteks stiimuliteks võivad olla valu tajumine ja tundlikkus valule (läbi kesknärvisüsteemi häirete), aju kemikaalide (neurotransmitterite) mõjutused, füüsiline ning vaimne stress. Üldiselt levinud arvamus, et lihaspinged võivad olla TTH põhjustajaks, on vähe tõestatud, kuid seos lihastega seotud kaebustega on olemas. Lihasvalu, lihaspinget ning hellust on seostatud lihasjõu langusega, ning TTH käes vaevlatel inimestel on kinnitatud olevat rohkem kaebusi kaela- ja õlavöötme lihaste suhtes kui peavaluta inimestel. Mitme nädalane spetsiifiline lihaste jõu arendamisele suunatud treeningprogramm vähendab nii mõjutatavate lihaste kaebuseid kui ka TTH esinemissagedust (loe teadust: https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5827678/). Lisaks kaela- ja õlavöötme lihaste häiretele võib TTH puhul esineda kaebusi ka koljul paiknevate lihastega, mida sageli asutakse spontaanselt peavalude tekkel ise masseerima (pildil).
Pingepeavalusid esineb kahte erinevat vormi: episoodiline ning sellest pikaajaliselt väljakujunev krooniline TTH. Episoodiline omakorda hargneb harvaks (peavalud vähem kui 1x kuus) ning sagedaseks (valud 1 – 15 korda kuus). Episoodilise TTH puhul võib valu olla tuntav mitmeid päevi ning on enamasti kerge intensiivsusega. Valu või muutuda intensiivsemaks, kui inimene kogeb ärevust, väsimust või stressi, esineb alla surutud negatiivseid emotsioone või emotsionaalseid konflikte. Inimesed, kellel esineb harva episoodilist TTH-d enamasti spetsialistide poole ei pöördu, vaid ravivad peavalu iseseisvalt käsimüügi valuvaigistitega. Põhjalikumat abi sellisel juhul tuleks otsida siis, kui peavalud hakkavad sagenema.
Kroonilist (valu üle 15 korra kuus või sagedamini kui 180 korda aastas) TTH-d peetakse tõsiseks elukvaliteeti halvendavaks haiguseks, sageli on selline peavalu ravimite ületarvitamise tagajärg. Ravimiseks kasutatakse sageli kombinatsiooni farmakoloogilisest ja mitte-farmakoloogilisest plaanist. Kroonilise vormi puhul tuleb sageli arsti poolt paika panna õige ravimite kogus ning tegeleda vajadusel alguses rohkem psühhoteraapiaga.
Füsioteraapia on kõige sagedasem mitte-farmakoloogiline TTH ravivorm, järgnevad psühhoteraapia ning oromandibulaarne sekkumine. Füsioteraapias tegeletakse sageli lihastreeninguga, manuaalse teraapiaga ning nõustamisega koormuse/puhkuse vahekorra osas. Erilist tähelepanu lihastreeningul pööratakse kraniotservikaalse (kaela suuremad ja pisemad lihased) lihaskompleksi tugevdamisele, mis vähendab peavalusid nii episoodilise kui ka kroonilise TTH puhul.
TTH ennetamisel tuleb põhirõhku pöörata peavalu esilekutsuvate sümptomite leevendamisele, mis toimib episoodilise vormi puhul väga hästi. Kui tõsiselt suhtuda sagedase episoodilise TTH puhul selle ravimisse, siis on edukalt võimalik ennetada ka kroonilise pingepeavalu teket. Peavalude sagenemise korral võiks esmaselt üle hinnata oma rutiin ning loobuda pahadest eluharjumustest (suitsetamine, vähene füüsiline aktiivus, ala- ja/või ületoitumine, une piiramine jt.), on palju kasulikum lähenemine, kui valuvaigistite manustamise suurendamine. Loe lähemalt pingepeavaludest: https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3444224/ ja https://www.physio-pedia.com/Tension-type_headache.
Kõige harvemini esinev primaarne peavalu kuid kõige valusam, esineb enamasti meestel vanuses 20-50. Sellist peavalu iseloomustab silmakoopa või oimu piirkonnas pulseerivana, suruvana, lõikavana tunduv valu, mis kestab keskmiselt 45 – 90 min. Lisaks saadab kobarpeavalu tavaliselt üks või mitu samapoolne sekundaarne sümptom, milleks võivad olla pisardamine, nina tatierituse suurenemine, peanaha higistamine, silmalau allavajumine, pupilli ahenemine jt. Kobarpeavalude klassifikatsioon jaguneb episoodilisteks (80%) ning kroonilisteks (20%), viimane kujuneb välja pikaajalisest episoodilisest peavalust. Nende erinevust iseloomustab see, et episoodilistel kobarpeavaludel on taandumisperiood. Episoodilise tüübi puhul esineb valu 1-3 kuud järjest enamasti iga päev kindlatel kellaaegadel, seejärel on peavaludest mõneks ajaks täielik paus (kestvus individuaalne), leitud seosed aastaaegade vaheldumistega. Kroonilise kobarpeavalu puhul taandumisperioodi ei esine. Täpne kobarpeavalu tekkepõhjus ei ole teada, kuid hõlmab sarnaselt migreenile kolmiknärvi ja hüpotalamuse osalust ning ajutisi muutusi aju veresoonte läbimõõdus. Lisaks võivad põhjustajateks olla hormonaalsed (testosteroon, kortisool jt.) muutused ning VII kraniaalnärvi (näonärv) häired.
Kobarpeavalu raviks on kõige paremaid efekte saavutatud medikamentoosse raviga ning valu esinemise korral kasutatakse leevendamiseks hapniku. Treeningul on valu sagedust ning intensiivsust alandav efekt, kuid treening peaks olema selle jaoks järjepidev ning progresseeruva intensiivsusega. Tavaline hommikuvõimlemine kobarpeavalu sümptomeid leevendada ei aita. Nii ravis, kui ka ennetamise on kobarpeavalude puhul oluline osata vältida peavalu esilekutsuvaid stiimuleid. Sellisteks stiimuliteks võivad olla ärevus, ärritatud olek, magamatus, alkoholi tarbimine, tugevad lõhnad, ere või sähviv valgus jt. Parimateks ravitulemusteks on vaja välja töötada koostöös spetsialistidega kindel strateegia ning sellest kinni pidada. Loe lisaks: https://www.aafp.org/afp/2005/0215/p717.html.
Mõistes peavalude tekkepõhjuseid ja võimendavad stiimuleid, on võimalik ise teha muutusi oma päevastes rutiinides vältimaks sagedaste valude esinemist. Sagenemise korral on mõistlik pöörduda perearsti poole, kes määrab vajaliku ravi. Suureks abiks peavalude jälgimise osas võib olla nö. peavalu päevik, kuhu võib kirjutada valu tugevuse, kestvuse, sageduse, kõrvaliste sümptomite jms. kohta. Füsioteraapiast on kõige rohkem kasu just pingepeavalude korral, kuid füüsilise aktiivsuse ja lihastreeningu positiivset mõju on tõestatud ka teiste primaarsete peavalu tüüpide puhul. Oska märgata muutusi seoses peavaludega ning ravimite ületarvitamise vältimiseks otsi abi võimalikult varakult. Rohkem infot peavaludest: https://peavalu.ee/.
Lisaks: Tegime video, milles tutvustame põgusalt, kuidas endale peamassaaži tehes saab peavalusid leevendada.
Kükk on väga loomulik harjutus, mida saab modifitseerida läbi intensiivsuse ja erinevate tehnikate
arendamaks liigesliikuvust, maksimaalset jõudu, plahvatuslikku kiirust, tasakaalu ning kõike
vahepealset.
Küki tehnikat sageli analüüsitakse liialt üle ning üritatakse korrigeerida elemente, mis tegelikkuses on
põhjustatud anatoomilistest eripäradest inimkehas, mis pole üldse halvad. Üks sellistest nüanssidest
on butt wink, mis juhtub paralleel kuni sügavküki lõppfaasis, kutsudes esile vaagna roteerumist
tahasuunas ning alaselja lamenemist (pildil parempoolne kujutis).
Butt wink’i puhul tekitab asend liigse liikumise küki jooksul alaseljas, mis ilma või kerge koormusega on tegelikult täiesti ohutu. Suurte raskuste puhul on alaselja sirutus-painutus-sirutus liikumine koormav lülide vahel asetsevatele diskidele, mis võib pikapeale tekitada erinevaid kaebuseid ja sümptomeid. Lisaks suureneb koormus ka ristluu ja vaagna vahelisele liigesele ning sealsetele sidemetele.
Internetis leidub mitmeid teooriaid, miks butt-wink tekib. Süüdistatakse reie tagumisi ja/või seljalihaseid, vähest kogemust jõutreeningus jne., ilma mõistmata, mis seda kõike algtasandil võib mõjutada.
Üks suur faktor mida arvestada butt-wink’i tekkel või võimetusel teha sügavkükki on puusaliigese sügavus. Sügavam puusaliiges (puusaliigese pea on sügavamal vaagnasopis (atsetabulumis)) põhjustab kükitades varem luu vastu luud kontakti ning piirab anatoomiliselt liikuvusulatust. Selle põhjusel ei jõua treenija ass to grass ulatuseni või jõuab sinna üheskoos butt winkiga. Veelgi loeb palju, kus paikneb vaagnal atsetabulum küljelt vaadates. Keskjoonest eespool asuv asend võimaldab lihtsamalt kükkida sügavale, keskjoonest tagapool mitte. Ka reieluu kaela anatoomia on siinkohal oluline, rohkem vertikaalne asend tagab küki puhul varem luu vastu luud kontakti ning piirab liikumist, horisontaalsem asend annab paremad anatoomilised eeldused sügavale kükkimiseks.
Kui sul on „vedanud“ ning oled saanud omale päranduseks sügavad puusaliigesed, külgvaates tagapool asetseva atsetabulumi ning vertikaalsema reieluu kaela, siis eeldus teha sügavkükki ilma butt-winkita on enam-vähem 0. Sealjuures ei ole ka vahet, kui pinges sinu reie tagumised lihased või selja süvalihased on.
Loomulikult ei ole puusaliigese anatoomilne ehitus ainukene põhjus, mis võib piirata sügavale kükkimist või esile kutsuda butt-winki. Arvesse tuleb võtta treenituse taset, teise liigeste liikuvust, eelnevaid vigastusi (ka psühholoogilisi mõjutusi) jt. Selle jaoks on olemas füsioterapeudid, kes suudavad eristada banaani ananassist ning välja selgitada, kust probleem alguse saab.
Allpool on toodud mõned variandid, kuidas ise testida oma puusaliigese liikuvusulatust. Testid on küllaltki subjektiivsed ning mitmeti tõlgendatavad. Kui pole kindel, mida tunned või näed, on ennatlik selle põhjal järeldusi teha.
Nagu ka videotes mainitud, aitavad sellised testid saada natukene aimu, kuidas me võiksime oma liikumisharjumusi ja tehnikat kindlatel liigutustel muuta, et maksimeerida potentsiaali ja vältida vigastusi.
Mõned inimesed ei olegi ehitatud selliselt, et suudaksid sügavale kükkida, ja see on täiesti okei. Ühe mehe ebaõnn on teise mehe õnn, mis tähendab, et kõrgemale kükkijatel on eeldus spurtida kiiremini, hüpata kõrgemale jms. väiksema pingutusega (õige treenituse korral muidugi). Kellel on tõsiselt vaja „korrigeerida“ butt-winki on treenijad, kes tunnevad, et nö. ass to grass kükk on ainukene viis, kuidas oma jalalihaseid tõsiselt koormata. Tegelikkuses on olemas mitmekümneid erinevaid küki variatsioone, mis tagavad meile ohutuma ning mitmekülgsema treeningu, juhul kui sügavkükk on piiratud. Proovida sundida liigesliikuvust, mis ei ole inimesel anatoomiliselt võimalik, on ajend teiste probleemide tekkeks.
