fbpx

Väänasid hüppeliigest? Mis edasi?

Hüppeliigese väänamise (nikastamine, venitamine jt.) järgne tegevus on sõltuvalt trauma raskusastmest võrreldes teste alajäseme traumadega suhteliselt kiiresti taastuv vigastus (erandiks kombineeritud traumad või täielikud rebendid). 
Väänamine tähendab hüppeliigese sidemete (reeglina välisel küljel asuvate) liigse venituse tagajärjel tekkinud traumat, mis võib ette tulla mitmes erinevas keskkonnas. Reeglina tekib see vigastus halvast jalanõu valikust, ebapiisavast hüppeliigese tugevusest, halvasti maandumisest või kellegi jala peale / ebatasasele tasapinnale astumisest. 
Mina olen selle vigastusega väga hea sõber ning kohtume isegi praegusel ajal mõnikord. Tutvusime siis, kui käisin alles teises klassis ning hüppasin joostes trepi keskelt alla ning väänasin hüppeliigest. , Viimasel ajal olen peamiselt kohtunud sellega korvpalliplatsil. Kui ma ei tegeleks pidevalt aktiivse vigastuse ennetamisega, siis ilmselt väänaksin oma hüpekaid oluliselt tihedamini.
Väänasid hüppeliigese? Mida Teha? Hüppeliiges valutab? Reakt Füsioteraapia

Mida pärast vigastust teha?

Võimalusel tuleks kohe pärast vigastust valutavale piirkonnale peale panna külma ning hoida seda seal umbes 10 minutit. Ideaalis võiks külma aplikatsiooni jalga külge kinni siduda ning selili lamades jalg üles tõsta (toolile või muule kõrgemale objektile). Külmakeha ära kindlasti aseta otse nahale, vaid kata see rätikuga, et vältida nahale külmakahjustuse teket.  Kui vigastad liigest näiteks metsajooksul kodust kaugel, siis võimalusel kutsu endale transport järele ning tee kodus eelnevates lausetes kirjeldatut.
Paar järgnevat päeva pärast vigastust on soovituslik toimida järgmiselt:

  1. Kaitse – väldi tegevusi, mis võivad põhjustada uut vigastust või/ja valu.
  2. Puhkus  - vähemalt 24h pärast vigastust ei ole soovituslik hüppeliigest koormata, vajadusel kasuta karke.
  3. Külm – vigastuse piirkonnale 10-15min vähemalt 3x päevas.
  4. Kompressioon – elastikside või reguleeritav ortoos paistetuse alandamiseks.
  5. Hoia kõrgemal – puhkeasendites tõsta hüppeliiges kehast kõrgemale. 

Kombineerides eelnevaid ravivõtteid hüppeliigese ning varvaste liigutamisega valuvabas piirkonnas ning manuaalteraapiaga, on hüppeliigese taastusravi efektiivsem ning kiirem. Pärast vigastust on soovitatav hüppeliigest varakult koormama hakata (sõltuvalt trauma astmest, juhul kui on kahtlus, et tegemist on murruga, siis jalale toetuda ei tohiks). Esialgseks koormuseks piisab jalale toetumisest või kõndimisest, tähele tuleks panna, et jalga koheselt mitte liigselt koormata, sellest annab märku suurem paistetus ja valulikkus hüppeliigese piirkonnas. 
Harjutustest on soovitatav teha hüppeliigese liikuvusharjutusi, kummilindi ja oma keharaskuse abil jõuharjutusi ning võimaluse korral (ilma valuta) kõnni- ja tasakaaluharjutusi. Umbes 2-4 nädala möödudes on soovituslik arendada hüppeliigese jõudu, tasakaalu ning liikuvust juba suurema intensiivsuse ja koormusega. Sobivad erinevad jooksuharjutused, alajäsemete lihaste jõuharjutused ja tasakaalu ning koordinatsiooni harjutused. Mõned näited: https://www.youtube.com/watch?v=EeEtyjYK0mE
Samaaegselt tuleb alustada vaikselt oma meelsate spordialade ja hobide juurde naasmisega, alguses küll madala koormusega. Koormust liiga järsult tõstes on oht hüppeliigesele uuesti liiga teha. Samuti tuleb edaspidi pidevalt jätkata hüppeliigest stabiliseerivate harjutustega, et vältida soovimatuid vigastusi. Ennetamiseks võib veel kasutada erinevaid teipimistehnikaid ning ortoose füüsiliste tegevuste ajal. 
Enamus hüppeliigese väänamisi on kergemad ning mööduvad 2-5 nädala jooksul. Kui järgid eelnevat plaani ning valu, paistetus ja liikuvuspiiratus ei kao, siis külasta arsti või füsioterapeuti hüppeliigese seisundi hindamiseks ja korrektse ravi saamiseks. Lisainfot taastusravi ja teipimistehnikate,  osas loe siit: https://www.physio-pedia.com/Ankle_Sprain.

Puusaliiges on suurim liiges inimkehas, mis on disainitud inimkeha raskuse kandmiseks nii staatilistel asenditel kui ka liikumistel. Liigese moodustavad reieluu pea ning atsetabulum (kausjas moodustis) vaagnal (mis on tegelikult kokku pandud kolmest erinevast luust – what?!). Tugeva liigeskapsli moodustavad 3 sidet, mis piiravad ekstreemseid liigutusi kõikides puusaliigese liikumissuundades. Kuigi puusaliiges on sarnane õlaliigesele (keraliiges) on siiski alajäseme liiges võrreldes õlaga tunduvalt stabiilsem. Puusaliigest liigutavad lihased tagavad mitmeid liikumissuundasid: painutus, sirutus, eemaldamine, lähendamine ning sise- ja välisrotatsioon. Tuhara ja reie piirkonda läbib ka inimkeha suurim ning pikim närv – istmikunärv. Puusaliiges on tänu nendele struktuuridele väga tugev ning selle ehitus eraldab inimest ülejäänud umbes kahesaja viiekümnest liigist primaatidest, võimaldades meil käia kahel jalal. Tugevusest hoolimata võib puusa piirkond meid vahel alt vedada ja hakata tekitama valu. Selles artiklis tuleb juttu, mis võib  puusa piirkonnas valu põhjustada ning kuidas see ülejäänud keha mõjutab.

 

Puusapiirkonna probleemide mõju ümbritsevatele liigestele.

Üheks põlveliigese vigastuse ning valu riskifaktoriteks on puusa piirkonna lihaste ebapiisav kontroll liikumistel, eriti siserotatsiooni ning adduktsiooni (jala lähendamine küljelt) suundades. Põlveliigeses võivad sellise lihaskontrolli häirumise tagajärjel tekkida patellafemoraalne (põlvekedra ja reieluu vaheline) valu, iliotibiaaltrakti valusündroom või ilmenda erinevaid vigastusi (ACL, meniski traumad jt). Dünaamiline puusa piirkonna lihaste kontroll on oluline erinevatel jooksmisega ja hüppamise/maandumisega seotud spordialadel ning kontrolli vähenemist esineb rohkem naistel (enamasti vaagna kuju ja hormonaalsete erinevuste tõttu).

Puus ning alaselg liiguvad omavahel kooskõlas ning hästi koordineeritult, piirangud ühe liikuvuses mõjutavad ka teist. Puusaliigese patoloogiad võivad põhjustada alaselja nõgususe ning ristluu nurga (sacral slope) suurenemist, mis suurendab koormust alaselja selgroolülide omavahelistele struktuuridele. Spordis võib puusaliigese liikuvuse defitsiit esile kutsuda kompenseerivaid liikumismutreid alaseljast, mis võib aja möödudes tekitada valu (sellised spordialad, kus on vaja puusa ning alaselja koos eksisteerivat liikumist – golf, tennis jt.).  Samuti on leitud seos hüpermobiilse (üliliikuva) puusaliigese ning alaselja valu vahel.

 

Femoroatsetabulaarne pitsumine

puusavalu reakt füsioteraapia

Femoroatsetabulaarset pitsumist iseloomustab liigestuvate pindade anatoomiline eripära, mis piirab puusa liikuvust ning tekitab liikumisel valu. Anatoomilised muutused (siinkohal liigne luumass) tekivad tavaliselt reieluu pea (CAM) ning atsetabulumi ülemises osas (PINCER), sageli on probleem ka liigese ebaühtlases liigestumises. On leitud ka seos lapsena põetud Perthese tõvega. Valu on sellise probleemi puhul kõige sagedasem kaebus, seda võib esineda mõjutatud küljel alates alaseljast kuni reie keskosani välja, sageli siiski ühes kindlas kohas. Enamasti kannatavad selle käes noored ning keskealised mehed ning probleem võib olla omandatud või kaasasündinud. Omandatud pitsumine on sageli korduvate koormavate liigutuste tagajärg, näiteks pikaaegne kükitamine, autosse istumine ja sealt väljumine, puusa koormamine maksimaalsete rotatsioonasenditega, järsud pööramised, suunamuutused ja hüpped. Femoroatsetabulaarse pitsumisega võivad kaasneda labrumi (pehmekoeline ringikujuline atsetabulumi „pikendus“ liigese stabiliseerimiseks) või kõhrevigastused, ning see võib olla riskitegur puusaliigese osteoartriidi tekkeks. Ravi, nagu enamus ortopeediliste probleemide puhul võib olla konservatiivne või operatiivne. Konservatiivsel ravi pööratakse rõhku liigesliikuvuse arendamisele, puusaliigest ümbritsevate lihaste tugevdamisele, aktiivse eluviisi julgustamisele ning valuravile. Operatiivne ravi on soovitatud nendele, kellel konservatiivne ravi tulemust ei andnud. Sekkumisega on võimalik ennetada probleemi uuesti esinemist ning hilisemate teiseste probleemide tekkimist.

Suure pöörla valusündroom

Veel mõnda aega tagasi esines veendumus, et valusündroomi põhjustab peamiselt puusa küljel (trohhanteril) asuva limapauna põletik, siis nüüdseks on teada, et valu selles piirkonnas tekib peamiselt puusa abduktorlihaste (keskmine ja suur tuharalihas ning laisidekirme pingutaja) kõõluste patoloogia tõttu. Kõõlustes võib tekkida põletikuline reaktsioon, mis omakorda võib sarnase reaktsiooni esile kutsuda sealses limapaunas. Samuti võivad sarnased sümptomid tekkida ka iliotibiaaltraktis (ITB) suure pöörla lähestikus, mis võib omakorda ärritada veel teisigi limapaunasid. Lihtsamalt öeldes, suure pöörla valusündroomi põhjustab eelkõige abduktorite kõõluste ning iliotibiaaltrakti rebend või põletik. Mõnikord tekib see lisandina põlve osteoartoosile või ITB valule. Suure pöörla valusündroom esineb sagedamini pikamaajooksjatel, hüppespordialadel või naisterahvastel vanuses 40-60. Sündroomist vabaneda aitavad liigutus- ja asendipiirangud, harjutused ning koormuse reguleerimine, kui eelnimetatud ei toimi, siis lühiajalist leevendust pakuvad ka kortikosteroidsüstid.

Puusaliigese osteoartroos e. koksartroos

puusavalu reakt füsioteraapia

Degeneratiivne seisund, mis mõjutab enamasti liigestuvaid kõhresid ning ka liigesidemeid, liigeskapslit kui ka kõhrealust luud. Esineb umbes 10% inimestel vanuses 65+ ning nendest 50% on sageli sümptomaatilised. Sümptomiks on tavaliselt ajaga progresseeruv valu, mis võib võimenduda liikumisel, pikaaegsel seismisel või külma ilma korral. Tõsisema artroosi korral on tunda pidevat valu (ka öösiti), mis võib kiirguda puusa ümbritsevatesse struktuuridesse. Puusa liikuvus võib olla vähenenud, tuntakse „krudisemist“ või liigese lukustumist. Enamus lõpp-staadiumis puusa artroosid tipnevad puusaliigese vahetamisega, kus asendatakse 1 või 2 liigespinda proteesidega. Prognoos post-operatiivselt on sageli hea, kuid sõltub, kui palju aega on inimene suuteline pühendama operatsioonieelsele ja järgsele treeningule. Treeningu mõjul (koosmõjus muude valu alandavate faktoritega) on võimalik parandada liikuvust, tugevdada lihaseid ning omandada julgust liikumiseks. Väga hea efektiga puusa osteoartroosi puhul on vesivõimlemine, mida tuleks harrastada positiivse tulemuse saavutamiseks regulaarselt.

 

Bursiidid

Mitmusena sõnastatud pealkiri annab vihje, et puusa piirkonnas võib sageli olla tegemist erinevate limapaunade põletikuliste probleemidega. Trohhanteri bursiidist oli eespool juba põgusalt juttu, see on tavaliselt ka kõige sagedamini esinev limapauna põletik puusaliigese piirkonnas. Samas piirkonnas võib esineda veel niude-nimmelihase (inimkeha suurim limapaun), tuharalihaste vahelise ning suure tuharalihase  bursa põletikku. Bursiidi teke on pikaajaline progresseeruv protsess, mida põhjustavad anatoomiliste struktuuride hõõrdumised, ülekoormus ning otsene trauma. Niude-nimmelihase bursiiti tekitavad eelkõige reumatoid ja psoriaatiline artriit, suure tuharalihase bursiiti istuv eluviis. 

puusavalu reakt füsioteraapia

Sageli on puusapiirkonnas bursiidid ning tendinopaatiad omavahel seotud ning põhjustavad „naksumist“ (tekib kõõluste liikumisel üle suurenenud limapaunade), mis võib olla valulik. Enamus puusa piirkonna bursiidid on ravitavad erinevate venituste, harjutuste ning manuaalse teraapia võtetega. 

Mida puusavaluga teha ?

Puusa piirkonnas võivad lisaks eelnimetatule valu põhjustada veel düsplaasia, ebastabiilsus, labrumi rebend, sidemerebendid, sünoviit, lihasrebendid, lihaste tendinopaatiad, luumurrud, osteoporoos, närviprobleemid jt. Peaksid pöörduma füsioterapeudi poole, kui puusavalu on kestnud rohkem kui 1 nädal ning ei allu iseseisvale ravile. Kergemat valu põhjustavatest probleemidest on võimalik ruttu vabaneda, kuid kui on esinenud vigastus või valusündroom, siis sarnase elurütmiga jätkates võib see uuesti välja lüüa. Oluline on tuvastada probleemi algallikas (mida teeb sinu füsioterapeut) ning selle ravimiseks ning uuesti tekkimise ennetamiseks välja töötada individuaalne raviplaan.

Loe lisaks:

NB! Järgnevad allikad on inglise keeles.

Vaata ka meie teisi artikkleid SIIT

Alaseljavalust

Alaseljavalu võib olla akuutne (kuni 6 nädalat), sub-akuutne (6-12 nädalat) või püsiv e. krooniline (12+ nädalat). Akuutne ja sub-akuutne alaseljavalu võib ilma spetsiifilise taastusravita taanduda iseenesest 3 kuu jooksul, kuid valu teke võib olla indikaatoriks treeningu või elustiili probleemile. Püsiv alaseljavalu nõuab sageli pöördumist kliinilise spetsialisti poole.
Alaseljavalu saab jagada üldistavalt kaheks: spetsiifiline ning mittespetsiifiline. Spetsiifilise alaseljavalu puhul tuleb kliinilisel spetsialistil kindlaks teha, kas alaseljas võib olla mingisugust kindlat stiimulit, mis valu esile kutsub (luumurrud, spondülolistees, radikulopaatia jt.). 
Spetsiifilist valu püsiva alaseljavalu puhul esineb vähe, kuni 10%. Ülejäänud kajastub mittespetsiifilise alaseljavaluna, kus kindlat valu tekitajat ei ole võimalik määratleda, kuid võib olla kahtlus mitmele valu tekitajale. 
Alaseljavalu on üks peamisi põhjuseid, miks inimesed füsioterapeudi või muu kliinilise spetsialisti poole pöörduvad. Alaseljavalu mõjutab 60-80% inimesi mingil hetkel nende elu jooksul. Paljud arstid ravivad alaseljavalu enamasti ravimitega ja soovitavad puhata, reaalsuses on vaja olla füüsiliselt aktiivne ning treenida oma keha targalt.

Natukene alaselja anatoomiast

Alaselg (e. selja lumbaalosa) koosneb viiest selgroo lülist ja nende vahel asetsevatest lülivahe ketastest. Kaks lüli, nende vahel asetsev lülivaheketas ning lülisambast mõlemalt küljelt väljuv närvipaar moodustavad omavahel spinaalsegmendi. Lülid liigenduvad omavahel selgmiselt asetsevate väikeste fassettliigestega. Lumbaalosa kannab ülakeha raskust, mistõttu on lülid suuremad kui rinna- või kaelaosas ning omab füsioloogilist kumerust ette e. lordoosi. Lumbaalosast esimesest lülist L1 jääb kõrgemale lülisamba torakaalosa ning allpool liigendub L5 lüli ristluuga. Alaselg on suuteline liikuma 3 erinevas suunas: ette- ja tahapainutus; küljele painutus ning rotatsioonid. Lülikehade anatoomiline ehitus takistab lumbaalosast teha suure rotatsiooniga ning muid ekstreemseid liigutusi. 

Mittespetsiifiline alaseljavalu

Moodustab kuni 90% kõikidest alaseljavaludest. Mittespetsiifilist alaseljavalu võivad põhjustada füüsilised probleemid: traumad; lumbaalosa lihaste venitustraumad; rühihäired, kuid rolli mängivad ka psühholoogilised ning sotsiaalsed faktorid.
Liikumine ja treening on parimad tööriistad mittespetsiifilise alaseljavalu vastu võitlemisel. Esimene instinkt valu tekkimisel on tavaliselt liigutamise vältimine ning ootamine, kuniks valu möödub. Treening on seljavaluga inimesele kasulik mitmel põhjusel:

Mittespetsiifilise alaseljavalu käes kannatajad peaksid eelkõige alustama treeningust, mille saab paika panna koos füsioterapeudiga. Ettevaatlik tuleb ka olla ise internetist otsitud materjaliga, harjutused peavad mittespetsiifilise alaseljavalu leevendamiseks olema individuaalsed. Kombineeritud harjutused (jõud, aeroobne treening, liigesliikuvust parandav treening) aitavad alandada valutundlikkust seljas ja parandada elukvaliteeti. Ka akuutse ja sub-akuutse alaseljavalu tõttu on põhjust pöörduda füsioterapeudi poole, et kiirendada taastumist. Sellistel juhtudel on tähtis mõista, miks seljavalu tekkis ning kas ta võib kunagi mingil põhjusel uuesti tekkida. Varasem mittespetsiifiline alaseljavalu ilmnemine on riskifaktoriks selle uuesti tekkimiseks. Akuutse ja sub-akuutse alaseljavalu korral saab samuti sekkuda kindlate harjutustega ning muude ravivõtetega (nt. McKenzie meetod). 

Alaseljavalu biopsühhosotsiaalne mudel 

Mittespetsiifiline alaseljavalu on tekkinud füüsiliste, psühholoogiliste ning sotsiaalsete mõjutuste tulemusena. Psühholoogilised haigusseisundid nagu ärevus ja depressioon on seotud suurenenud valutundlikkusega inimorganismis. Saades abi psühholoogiliste probleemide leevendamiseks ning vaimse poole arendamise tulemusena võib alaseljavalu alaneda. Samuti psühholoogiliste diagnoosidega inimesed on sageli sotsiaalselt inaktiivsemad ning ei võta nii palju osa erinevatest aktiivsetest tegevustest, mis ei aita kaasa mittespetsiifilise alaseljavalu leevendamisele. Multidistsiplinaarne lähenemine mittespetsiifilise alaseljavalu ravimiseks on palju efektiivsem, kui teha näiteks ainult füsioteraapiat või ainult psühholoogilist treeningut.

Spetsiifiline alaseljavalu

Sagedasemad spetsiifilise seljavalu põhjustajad on radikulopaatia, lülivaheketaste protrusioon, spinaalstenoos, spondülolistees, osteoporoos ja skolioos. 

Radikulopaatia 

Radikulopaatia viitab sellele, et spinaalnärv võib kusagil seljas olla pitsunud. Selle põhjusteks võivad olla lülivaheketta protrusioon, luumurd, osteoartroos jpm. Valu on sõltub pitsumise asukohast, alaselja puhul on kõige tuntavam kahjustuse poolsel seljas, puusa piirkonnas ning võib kiirguda ka jalga, tihti esineb ka tuimust. Alaselja radikulopaatia tavaliselt võimendub pikkadel jalutuskäikudel või pikaaegsel istumisel

Lülivaheketaste protrusioon

Lülivaheketaste protrusioon on samuti sageli põhjuseks spinaalnärvide pitsumisele. Valu lokalisatsioon on alaseljas ning võib kiirguda alajäsemetesse. Enamus protrusioonidest on siiski asümptomaatilised ning taanduvad ise spontaanselt kuni 6 kuu jooksul. Püsivate protrusioonide sümptomite leevendamiseks kasutatakse sageli operatiivset ravi (kui protrusioon mõjutab juba seljaaju epiduraalruumi), kergemate sümptomite korral on näidustatud pigem konservatiivne ravimeetod (e. mitte operatsioon).
Lisainfot lülivaheketaste protrusiooni kohta : https://southvanphysio.com/herniated-disc-vs-bulging-disc/ 
lülivahekestade protursioon

Spinaalstenoos

Spinaalstenoos on degeneratiivne seisund, mis tähendab valusündroomi tulenevalt seljaajukanali kitsenemisest. Mõnedel patsientidel ei pruugi seoses kitsenemisega sümptomeid avalduda. Sümptomid on tavaliselt alaseljavalu, kiirguv valu ja tuimus tuharasse ning alajäsemetesse mis avalduvad sageli sundasendites. Sümptomid võivad leevenduda puhkamisel (hetkeks istumine või lamamine) või ette kummardumisel. Enamasti avaldub seisund rohkem vanemaealistel (60+ a. 19.4% inimestel). Noorematel enamasti ei ole degeneratiivne, võib olla traumajärgne, iatrogeenne (operatsiooni järgne) jt.

Spondülolistees

Spondülolistees on lüli nihkumine ette (anterolistees) või taha (retrolistees) teise lüli suhtes. Listees võib olla kaasasündinud, traumajärgne, degeneratiivne, patoloogiline või iatrogeenne. Sümptomaatika hõlmab seljavalu (eriti selja liigutamisel küljele või rotatsioonidel), kiirgumist alajäsemetesse, selja liikuvuse vähenemist ning koordinatsiooni ja tasakaalu häired. Tavaliselt võimenduvad need päeva jooksul, olles õhtul kõige tugevamini tuntavad. Sümptomid võivad taanduda istudes, lamades või seistes ettekummardatud asendis. 

Osteoporoos

Osreoporoos tähendab luutihenduse hõrenemist, mis suurendab erinevate vigastuste riski. Diagnoosi esineb kahte tüüpi: primaarne (menopausi järgne ning vanemaealistel) ning sekundaarne (traumade, haigustega ja harjumustega seotud).  Sageli on luumurrud ajendiks, kus inimesed saavad teada, et neil on tekkinud osteoporoos. Lülikeha murd on üks sagedasemaid murde osteoporoosi tõttu inimkehas. Luumurrust ja osteoporoosist võivad varakult märku anda kasvu langus, seljalihaste madalam koormustaluvus ja muutused lülisamba rühis. Luumurru ilmnedes on üsna kindlalt tunda ka seljavalu erinevatel koormustel. Füüsiliselt aktiivsematel inimestel on reeglina tihedamad luud, sest luu areneb ja kasvab vastusena koormusele. 

Skolioos

on lülisamba normaalse kumeruse häirumine külgsuunas. Skolioos võib olla kaasasündinud (infantiilne), lapseeas (juveniilne) või täiskasvanu eas tekkinud, kõige sagedamini esineb täiskasvanu eas teadmata põhjusel tekkinud skolioosi. Väliselt on enamasti rinnakorvi piirkonnas näha ka muutusi rühis (abaluude eendumine, rinnakorvi ebasümmeetria jt.). Skolioosi ravi on enamasti konservatiivne, operatiivne ravi kehtib tavaliselt progresseeruvate infantiilse ja juveniilse skolioosi puhul. Konservatiivse ravi puhul on positiivseid efekte näidanud Scroth teraapia, mis keskendub teadvustatud asendravile. Alaseljavalu on väga sage kaebus skolioosi patsientidel. Valu tugevust mõjutavad patoloogilise kumeruse nurga suurus ning lülikehade omavaheline paiknemine. Seljavalude ning lihastasakaalu häirete korrigeerimiseks skolioosi diagnoosiga inimestel soovitatakse teha jõutrenni, kuid treening peab olema paika pandud spetsialisti poolt, et vältida võimalikke komplikatsioone. 
(Lisainfot skolioosi kohta: https://scoliosisjournal.biomedcentral.com/articles/10.1186/s13013-016-0076-9 )
Spetsiiflise alaseljavalu ravimiseks tuleb kõigepealt spetsialistil testidega kindlaks teha, et millise probleemiga täpsemalt on tegemist. Füsioterapeudiga koostöös on võimalik paika panna täpne treeningplaan, mis sobib individuaalselt kõikide alaseljavalu käes kannatavatele inimestele. Kombinatsioon aktiivsetest ja passiivsetest mobilisatsioonidest ning jõutreeningust loob kõige parema lõpptulemuse. 

Eelmises postituses oli pikalt kirjutatud, mis on õlaliigese pitsumissündroom, kuidas see tekib ning millised variandid on sellest vabanemiseks. Käesolevas artiklis tuleb juttu samast sündroomist spordis. Kuna tegemist on sageda probleemiga selliste spordialade harrastajatel, kus on vaja sooritada viskeliigutust või rakendada suurt jõudu käed üle pea asendis.
Spordialad, kus seda sündroomi tavaliselt esineb, on pesapall, ragbi, odavise, disc-golf, tennis, ujumine, võrkpall, raskejõustik jpt.

Miks pitsumissündroom sportlastel tekkida võib?

Õlaliigese pitsumissündroom (kui ka teiste sündroomide) kategoriseeritakse kahte alarühma tekkepõhjuste järgi : strukturaalne ja funktsionaalne pitsumissündroom. 

Õlakompleks tugineb lihastele, et tagada suure liikuvuse juures dünaamiline stabiilsus. Ühtlane tasakaal õlga ümbritsevate lihaste vahel on vajalik jõu arendamiseks ja liikuvuse säilitamiseks. Kui ühelt poolt tekib lihastöös või liikuvuses defitsiit, tuleb seda kompenseerida teiste lihastega, mille tagajärjeks on lihastasakaalu häired. Lihastasakaalu häired põhjustavad liikumismustrite ja lihasaktivatsiooni muutust, mis võivad viia strukturaalsete kahjustusteni. 
Õlaliigese pitsumissündroomi teke on näiteks suurema riskiga, kui esineb lihaste nõrkust trapetslihase ülaosas (m. trapezius), eesmises saaglihases (m. serratus anterior), harjaülises lihases (m. supraspinatus) ja deltalihases (m. deltoideus) ning lihaste liigset pinget rinnalihases (m. pectoralis major) ning abaluutõsturis (m. levator scapulae), seda kõike tuntakse ka kui ülemine ristsündroom (upper crossed syndrome). Riskiks on ka eelnev vigastus. Õlalihaste normaalse funktsioneerimise tagamiseks on vaja süsteemselt treeninda kogu keha, siis ei lange sportides ühele piirkonnale liigset koormust.
Koormates õlga korduvate ühetaoliste liigutustega, avaldab see liigselt survet erinevatele anatoomilisitele struktuuridele, mis hoiavad õlavarreluud vastu glenoidi. Kui anatoomiliste struktuuride vahel esineb tasakaaluhäireid või kui käsi ei ole piisavalt liikuv, võib tekkida õlaliigese pitsumissündroom. Näiteks viske puhul, kui käsi on viidud maksimaalselt taha asendisse, kitseneb subakriomiaalne ruum ning sealsed struktuurid pitsuvad õlavarreluu ja õlanuki vahele.

Harjaülise lihase pitsumise viskel
Harjaülise lihase pitsumise viskel

Vise või löök, mida tehakse peast kõrgemal maksimaalse jõuga, on inimkehas üks kiiremaid ja jõulisemaid manöövreid mida ühes liigeses võib esile kutsuda. Seetõttu on ülimalt oluline, et treeningud oleks täpse koormusega ning taastusmiseks jäetakse piisavalt palju aega. Liigse ühetaolise õlaliigese koormamise tulemusena võib subakriomiaalses ruumis tekkida struktuurilisi kahjustusi.

Kuidas ravida pitsumissündroomi ja naasta sporti?

Esimene etapp, mis on sageli sportlaste jaoks kõige raskem, on koormuse vähendamine. Vältida soovitatakse selliseid treeninguid ja liigutusi, mis tekitavad õlaliigeses valu. Teiseks tuleks leppida aeg kokku füsioterapeudiga (BRONEERI AEG VASTUVÕTULE SIIT), kellega koos töötatakse välja sobilik treeningu-puhkuse skeem. Füsioterapeut teeb esialgu vajalikud testid, et välja selgitada, kas tegemist võib olla õlaliigese pitsumissündroomi või millegi muuga. Seejärel analüüsitakse eelnevaid vigastusi, treeningute plaani ja muud probleemiga seonduvat. Töötatakse välja plaan, mis hõlmab:  

Füsioterapeutilised harjutused ei tohiks õlas esile kutsuda valuaistingut. Sportlastel soovitatkse individuaalsest treeningplaanist kinni pidada 2-3 kuud (võib kesta ka kauem) ning selle aja sees järk-järgult vastavalt arengule lülitada treeningusse sisse spordispetsiifilisi elemente.
Valu tuleb taastusravi jooksul kontrolli all hoida. Selleks kasutatakse kindlaid valuvaigisteid ning vajadusel ka kortikosteroid süsti. Süst aitab leevendada subakromiaalse bursa põletikku ning vähendab valu, see on siiski ainult ajutine lahendus, pikaajalisem efekt saavutatakse koos harjutustega. Valu kontroll aitab mugavamalt taastusravi protsessist osa võtta.
Kui konservatiivne ravi ei aita, siis jätkatakse (ainult pärast arsti  hinnangut) enamasti operatiivse raviga. Sageli noorematel sportlastel piisab ainult subakromiaalse ruumi vabastamisest (subakromiaalne dekompressioon),  kui muid tõsiseid näidustusi ei ole. Vanemaealistel tehakse tihti ka õlanuki osalist eemaldamist (akromioplastika) ning katkiste pehmete kudede (nt. harjaülise lihase kõõluse) kirurgilist korrektsiooni. Strukturaalse pitsumissündroomi korral on ravi enamasti kirurgiline. Funktsionaalse patoloogia korral on tähtis täpne ja reguleeritud treening ja taastumine eesmärgiga taastada normaalset neuromuskulaarset funktsiooni õlas.

Kuidas ennetada pitsumissündroomi teket spordis?

Kõige lihtsam viis vältida õlaliigese pitsumissündroomi spordis on treenida õige koormusega ning tähele panna väsimuse tundemärke. Kui alustad treeninguga, siis oluline on teha spordispetsiifilisi liigutusi õla üles soojendamiseks. On olemas mitmeid abivahendeid (kummilint, hantlid jt.), mis aitavad sportlasel sooritusteks valmistuda vähendades vigastus- või ülekoormusriski.
Treeningud peavad olema süsteemsed ning vastavad füüsilisele võimekusele. Kui on tegemist alles alustajaga, siis on oluline hakata pihta madalamatest koormustest ning lühematest treeningutest. Samuti tuleb alustada esialgu liigutuste tehnika arendamist, halb tehnika võib sarnaselt lihaste tasakaalu häirumisele põhjustada ülekoormusvigastusi või traumasid.  Treeningu intensiivsuse tõstmise jaoks tuleks konsulteerida spetsialistiga, nt. füsioterapeudiga, kuna lähenemine peab olema vigastuste ennetamiseks individuaalne.
Kui treeningu ajal või pärast treeningut on tunda ebamugavat väsimustunnet, „klõpsumist“ või valu õlas, siis tuleb koheselt vähendada koormust ning anda õlgadele puhkust. Harrastussportlastel võiks puhkuse vahemik peale treeningut jääda 24-48h. Kui ebameeldivad sümptomid on järgmiseks treeninguks kadunud, siis võib treeningutega jätkata, kuid vähendatud koormusega.
Muud keha lihased peavad olema tugevad ja hea koordinatsiooniga, et toetada tehtavat tööd ülajäsemetes. Näiteks viskel esineb jõu ülekandmise kineetiline ahel alajäsemetest kehatüvelihastesse ja ülajäsemetesse; võrkpallilöögi tugevust määravad suures osas kõhulihased; ujumises on tugevaks tõmbeks vaja jõulisi selja- ja rinnalihaseid jne. Kõige tähtsam on hoida heas toonuses õla rotaatormanseti lihased ennetamaks õlaliigese pitsumissündroomi.
Noorsportlaste puhul tuleb pöörata tõsist rõhku treeningute intensiivsusele (sportlase ja treeneri vaheline koostöö). Sageli tegelevad noored meelsa spordialaga ka väljaspool treeninguid, mis jätab puhkuseks vähem aega. Näiteks Soomes lubatakse sealset kohalikku pesapalli harrastavatel 10-14 aastastel noortel teha ainult 100 viset päevas, vanuse kasvades visete arv treeningul suureneb. See seab hästi näite, kuidas koormuste reguleerimine aitab saada paremaks ja tugevamaks oma eelistatud spordialal ning vältida ebameeldivaid vigastusi.
valu palli viskel - õlaliigese valu
Põhjalikum lugemine õlavalu ennetamiseks: http://www.scielo.br/pdf/rbfis/2015nahead/1413-3555-rbfis-20140109.pdf
Õlaliigese pitsumissündroom ei pruugi siiski olla ainukene põhjus, miks Sinu õlg võib sportides valulik olla. Selle ning võimalike muude probleemide väljaselgitamiseks otsi abi spetsialistilt.
Reakt Füsioteraapia - broneeri aeg vastuvõtule

Õlaliiges on kompleksne süsteem, mis omab inimkehas liigestest kõige suuremat liikumisulatust. Sellegipoolest võib arvestatav liikumisvõime hakata hoopis tekitama õlavalu.

Õlaliigese pitsumissündroom on peamine õlavalu tekitaja (kuni 65% kõikidest õlavalu diagnoosidest).

Kirjeldades, kuidas erinevad struktuurid õlaliigeses omavahel seotud on, aitavad mõista, kuidas tekib pitsumissündroom ning kuidas sellest vaevusest füsioterapeudi abiga vabaneda saaks.liikumisvõime viia 

Õla anatoomia

Õlaliigese luulise struktuuri moodustavad õlavarreluu (humerus), abaluu (scapulae) ning rangluu (claviculae). Õlaliigese „katuse“ moodustab abaluu väljaulatuv luuline osa – õlanukk (acromion). Õlanuki ja õlavarreluu vahel asetseb anatoomiline „auk“ mida nimetatakse subakromiaalseks ruumiks, kus esinebki õlaiigese pitsumissündroom.

Õlaliiges koosneb ise mitmest liigesest. Tähtsamateks on glenohumeraalliiges e. articulatio humeri (liigestumine toimub õlavarreluu ja abaluu vahel), õlanuki-rangluu liiges e. articulatio acromioclavicularis (liigestuvad omavahel rangluu ja õlanukk) ja rinnaku-rangluu liiges e. articulatio sternoclavicularis (rangluu ning rinnaku vaheline liiges). Luid aitavad üksteisega ühendada erinevad liigessidemed. Sidemed on õlaliigese peamise stabiilsuse tagajad ning hoiavad ära võimalikke dislokatsioone. Tähtsamad sidemed õlaliigeses on  glenohumeraalsidemed (3 sidet, mis moodustavad õlaliigese kapsli eesmise pinna) ja korakohumeraalside (ühendab abaluu kaarnajätket e. processus coracoideus õlanukiga),  Glenohumeraalliigese abaluul asetseva kõhrelise osa ümber asub labrum, mis on sidekoeline õlaliigest veelgi stabiliseeriv struktuur.
Õlaliigese stabiilsuse tagavad ka seda ümbritsevad lihased. Olulised on rotaatormanseti lihased abaluualune lihas (m. subscapularis), harjaüline lihas (m. supraspinatus), harjaalune lihas (m. infraspinatus) ja väike ümarlihas (m. teres minor) mille kõõlused ümbritsevad õlaliigest ja liigeskapslit väga lähedalt ülevalt ja külgedelt ning hoiavad õlavarreluu pead abaluu liigesõõnsuses. Lisaks omavad õlaliigese dünaamilise stabiilsuse tagamisel rolli deltalihas (m. deltoideus) ja biitseplihase pikk pea (m. biceps brachii caput longum), mis kinnitub labrumile.
Liigeses asetsevad veel mitmed limapaunad (bursae), mis lihtsustavad õla struktuuride omavahelist liikumist. Õlaliigese pitsumisündroomi korral võib olla mõjutatud ka subakromiaalne limapaun.

Pitsumissündroomi sümptomaatika ja tekkepõhjused

Pitsumissündroomiga patsiendid tunnevad järjepidevat õlavalu. Õlavalu võib esineda:

Tihti esineb sündroomi rohkem keskkealistel inimestel. Nooremaealistel on enamasti tegemist funktsionaalse probleemiga, eakamatel esineb sagedamini ka struktuuride anatoomilisi muutusi. Tekkepõhjuseks on tavaliselt ülekoormus. Sageli esineb ülekoormust sellistel elukutsetel, kus on palju käte üle pea tõstmist, erinevatel spordialadel (ujumine, viskespordialad jt.) kui ka arvutiga töötamisel. Ka haiguslikud põhjused võivad tipneda õlaliigese pitsumissündroomiga (õlanuki-rangluu liigese artroos, osteofüütide teke õlaliigeses, rotaarmanseti lihaste nõrkus, lülisamba rühihäired ja õlaliigese ebastabiilsus), samuti võib sündroomi põhjustada ka varasem trauma (luumurrud, õlanuki-rangluu liigese trauma jt.).
Õla pitsumisündroom tuleneb akromioni aluses ruumis asetsevate anatoomiliste struktuuride põletikuliste ja degeneratiivsete protsesside tulemusena. Kõige sagedamini on pitsumissündroomi korral põletikulised või pitsitatud kas rotaatormanseti kõõlused või subakromiaalne limapaun. Kui ülajäse on küljelt üles tõstetud või õlast sisse roteeritud, läheneb õlavarreluu õlanukile, ning subakromiaalne ruum muutub väiksemaks. Harjaülise lihase kõõlus, mis liigub oma kinnituskohale õlavarreluul läbi akromionialuse ruumi, kipub ruumi vähenedes sattuma suuremasse kontakti akromioniga ning selle korduva hõõrumise tulemusena tekibki valusündroom, mida tuntakse õlaliigese pitsumisündroomina.

Õlavalu ravi

Ravi eesmärk on valu vähendamine ning õlaliigese funktsiooni taastamine. Konservatiivne ravi (ravi, mis ei hõlma operatsiooni) on esimene ravietapp, mida tuleks teha koos füsioterapeudiga. Ravi koosneb testimisest, koormuse reguleerimisest, erinevatest harjutustest, manuaalteraapiast, elektristimulatsioonist, nõelravist jpt. Konservatiivne ravi võib pitsumissündroomi korral kesta kuni 1 aasta. Esmaseid paranemise märke võib siiski märgata juba 2-4 nädala möödudes ravi alustamisest. Operatsioon tuleks aktuaalseks ainult juhul, kui konservatiivne ravi ei anna soovitud tulemust.
Õlaliigese pitsumisündroomi saab hinnata kliiniline spetsialist nt. füsioterapeut, hinnata saab ka rönteniga, et uurida õlaliigese seisukorda (mõnikord tekivad pitsumissündroomi sümptomid ka luulistest muutustest õlaliigeses). Füsioterapeut teeb vajalike testidega kindlaks, et tegemist võib olla just õlaliigese pitsumissündroomiga, mitte teiste õlaliigest vaevavate probleemidega. Oluline on teada ka inimese kliinilist ajalugu ning eluharjumusi.
Koormuste regulatsioon hõlmab eelkõige valu põhjustavate tegevuste ülevaatamist ning vajadusel eemaldamist. Samuti tuleb paika panna täpne treeningu-puhkuse skeem, mis aitab pitsumissündroomi ravida. Uuringute järgi on harjutuste tegemisel väga head prognoosid pitsumisprobleemist vabanemiseks (https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/10721508).
Operatiivsel ravil ei pruugi pitsumissündroomi süptomitele leevendust saada, konservatiivse ravi efekte hinnatakse tugevamaks. Kõige sagedamini operatiivselt teostatakse subakromiaalse ruumi vabastamist (subakromiaalne dekompressioon), mis annab küll lühiajaliselt valu vähendavat efekti, kuid ilma tugevdavate harjutusteta pikaajaliselt paranemist ei toimu. Veel teostatakse operatiivselt subakromiaalse limapauna eemaldamist (bursektoomia), õlanuki osalist eemaldamist (akromioplastika) ning katkiste pehmete kudede (nt. harjaülise lihase kõõluse) kirurgilist korrektsiooni. 

Video artroskoopilisest akromioplastikast: 

Õlavalu ennetamine

Kuna peamine õlaliigese pitsumissündroomi tekkepõhjus on ülekoormus subakromiaalses ruumis asuvatele pehmetele kudedele, tuleb olla oma treeningutel kui ka ametialaselt väga tähelepanelik igasuguste valuaistingute osas õlas ning vajadusel anda endale puhkust. Treeningute alustamisel, eriti viskespordialadel, tuleks koormust järk-järgult tõsta, et vältida õlaliigese vigastusi ja ülekoormust (loe lähemalt pitsumissündroomist spordis : https://reakt.ee/nouanded/olaliigese-valu-pitsumissundroom-spordis/ )
Kui inimesel on igapäevaselt vaja kätega palju tööd teha, või on varasemalt esinenud õlaliigese probleeme (nt. õlaliigese pitsumissündroomi), tuleks tugevdada rotaatormanseti lihaseid. Need lihased aitavad stabiliseerida õlavarreluu pead vastu glenoidi ning tagavad õlaliigeses parema stabiilsuse. Treenida tuleb siiski keha tervikuna, eriti nendel, kes tegelevad viskealadega. Viske ajal kasutame me oma kogu keha, ning kui meil teised kehaosad ei vea viskel välja, kompenseeritakse jõu kasutust just ülajäsemest. Aga spordi seosest pitsumissündroomiga lähemalt juba järgmises blogipostituses.
Kui tunned pidevat õlavalu, mis segab sinu igapäeva elu, siis tule füsioterapeudi vastuvõtule, koos leiame lahenduse.

Reakt Füsioteraapia

Meie füsioterapeudid aitavad sul saavutada parima versiooni iseendast. Broneeri aeg vastuvõtule - oled alati oodatud!

Broneeri aeg
linkedin facebook pinterest youtube rss twitter instagram facebook-blank rss-blank linkedin-blank pinterest youtube twitter instagram